Hirmud koduõppega alustades

 

 

Kui on selge, miks pere soovib koduõpet siis ikkagi juhtub vahel, et loobutakse või katkestatakse koduõpe esimeste tagasilöökide juures või ei julgeta isegi esimesi samme astuda, et koduõppeni reaalselt jõuda. Põhjuseks on enamasti vanema hirmud või siis korralduslikud probleemid. Enamasti on siiski mõlemad lahendatavad.

 

Mitmed koduõppevanemad on väljendanud raskusi toimetulekus koduõppe läbiviijana – koduõppe tulemuste jälgimine ja analüüs – stressi ja pingetega toimetulek, enesejuhtimine, tugivõrgustiku ja kogukonna loomine, suhted kooliga; eelkõige aga igapäevase õpikeskkonna kujundamisel. Pea kõigil vanematel on esinenud kahtlusehetki, mil nad tundsid, et koduõpe võib laste tulevikku silmas pidades piiravaks teguriks osutuda. Hirmude allikaks võib olla laste võrdlemine kooliskäivate eakaaslastega. Teinekord tekitab muremõtteid vestlused tuttavate ja sugulastega, kes ei ole koduõppega sisuliselt kursis. Kui on ootused õpetajale kui kõiketeadvale elavale wikipeediale, siis võib tekkida hirm, et seda rolli ei suuda koduõppevanemana küll täita. Kindlasti on koduõppevanemaid sarnaselt koolilaste vanematega tabanud ka abstraktsemat laadi himud – kas nende lapsed saavad elus üldiselt hakkama, kas leiavad tööd ja oskavad luua tähenduslikke inimsuhteid. Sellised mõtted on teatud määrel kasulikud, sest ajendavad tegema vajadusel kasulike muutusi ja täiendusi, kuid kehvasti on siis, kui hirmud halvavad ja tegevusi ei järgne, koduõpe katkestatakse.

Viimasel ajal on mul olnud koduõppe teemadel rohkelt vestlusi. Varasemast rohkem peresid Eestis kaalub sügisest alustada koduõpet, kuid nad on siiski veidi murelikud, sest ikka leidub mõni “heasoovlik tuttav”, kes neisse kahtlusi süstib mõne järgneva müüdiga hirmutama tulles:

Hirm number 1:
Ma ei ole õpetaja…olen lihtsalt lapsevanem…õpetaja teab, kuidas last kõige paremini õpetada.
See on tõest kõige kaugemal. Lapse vanemad tunnevad oma last kõige paremini, mistõttu on neil pühendumise korral isegi lihtsam organiseerida tõhus õpikeskkond. Jah, see eeldab nuputamist, kuidas laps kõige paremini õpib, millised on tema nõrkused ja tugevused ning mida laps vajab, et olla edukas. Lapsevanemad ei pea oma lapse õpetamiseks õpetajakoolitusse minema – seal keskendutatakse ikkagi pigem klassikollektiivide õpiprotsessi juhtimise õppimisele. Kui laps on võimeline materjali õppima, siis on ka lapsevanem, isegi kui see tähendab õppimist koos temaga! Muide, kuidas vastaksid sina, kui su koduõppija küsib: “Kui üks õpetaja ei suuda koolis kõiki aineid õpetada, siis kuidas üks õpilane peab suutma kõiki aineid õppida?” 😀  Õnneks on veebis ja kirjastustelt võimalik erinevaid materjale saada, samuti on sotsiaalmeedias ja koduõppeosakondades tugigruppe, abvalmis kogemusnõustajaid, kes toetavad ja jagavad oma materjale, õpikuid, kogemusi.

Hirm number 2:
Lapsed peavad koolis käima, et regulaarselt suhelda. Koduõppelapsed ei saa hakkama hiljem, sest ei oska suhelda, käituda.

See hirm lahustub kiirelt, kui oled näinud mõnda koduõppijat. Tegelikkuses on koduõppijal rohkem pärissuhtlusvõimalusi kui kooliskäijal – rohkem aega sõprade, huviringide jmtjaoks. Koduõppijate vanemad enamasti ka otsivad rohkem võimalusi suhtluse edendamiseks. Nad teavad, et pikaajalistes grupiides osalemine on oluline suhtlemisoskuste arengule. Mitmed koolid pakuvad koduõppijatele võimalust üritustel ja huviringides osaleda. Koduõpe annab võimaluse soovi korral ka mõneks ajaks suhtlemisest puhkust saada ja endale ja oma huvidele keskenduda, ka see on mõnes eluetapis hea ja vajalik.

Mõelgem, kui palju suhtlemist lapsed klassiruumis tegelikult saavad. Kui lapsed kooli jõuavad, võib neil olla paar minutit, et sõbraga vestelda ja siis on aeg oma tööd alustada. Suurema osa koolipäevast ei tohi lapsed omavahel rääkida, kui õpetaja neile luba ei anna, rühmatöid korraldatakse liiga vähe. Tihtipeale kiirustatakse lõuna ajal sööma enne, kui aeg otsa saab, mis ei jäta liiga palju aega rääkimiseks ja sotsialiseerimiseks.

Kahjuks on hoolimata kiusuvastasest võitlusest koolides palju vägivalda. See on probleem ülitundlikele ja neuroerilistele noortele, kes ei talu lärmi, ebaõiglust või jäävad kiusajatele silma oma erineva maailmataju tõttu. Kiusatud ja hirmu all koolis käivad lapsed ei saa õppimisele keskenduda ja kool ei saa olla positiivne kogemus, kui kiusamine on pildis.
Koduõppevanematel on sõna otseses mõttes võim paigutada noored positiivsesse keskkonda ja hoida eemal pidevast pingest, sealhulgas olukordadest, kus neid võidakse kiusata. Mõned nimetavad seda ülekaitsvaks vanemluseks, kuid teiste arvates on see lihtsalt hea viis kasvatada noortes enesehinnangut ja enesekindlust, nii et nad oleksid paremini varustatud edaspidi selliste olukordadega toime tulema, kus keegi käitub agressiivselt, ilma et see nende vaimset tervist halvendaks. Kas see nõuab vanematelt rohkem pingutust? Absoluutselt, aga see on seda väärt.

Kas need hirmud võivad osutuda tõeks? Muidugi, kui me midagi ette ei võta, et asju paremini korraldada. Koduõppel on kindlasti ka puuduseid ja nendest on hea teadlik olla. Endisi kodus õppijaid intervjueerides leidis nt Neuman, et kodus õppimise puudusteks on eksamite ja testide tegemise vähene oskus ja välise motivatsiooni ja õppimise raamistiku ning sotsiaalse heakskiidu puudumine, teistest erinev olemine, sõprade vähene arv ja vähene sotsiaalne ettevalmistus. Tehes teadlikke valikuid saame toetuda koduõppe elistele ja vähendada negatiivseid mõjusid. Samas näitavad kaasaegsed uuringud (nt 2017. aastal läbi viidud metauuring, mis kõrvutas 14 uurimuse tulemused) koduõppurite paremaid akadeemilisi tulemusi, võrreldes koolis käivate eakaaslastega (Ray, 2017), seega mureks pole põhjust.

Mida siis teha?

Vanem võiks nn õpetajarollis jääda ehedaks ja mitte panna nö õpetajamütsi pähe ja loengut pidada. Tavapäraselt me ju nii ei suhtle lastega. Tegelikult ei ole see ka loomulik õpetamine ega õppimine ja lapsed teavad seda instinktiivselt, muutuvad ettevaatlikuks, kui kodust proovitakse teha kooli ja armastatud vanemast õpetajat. Kui tiimijuht /vanem on autentnte, käitub sellinea nagu ta on, siis tunnevad kõik end turvaliselt; julgevad teha vigu, kõigi pereliikmete loovus läheb lahti. Ka vanem ise tunneb, et vabaneb ressurss selle arvelt, et ei pea mängima kedagi, kes ta ei ole. Olulisem on, et vanem usub elukestvasse õppesse, on õpivõime ja õpisooviga, tolerantne.

Liikuda võiks koostöisuse suunas. Selleks tuleb läbida mitu faasi, enamasti on seal ka vastupanufaas. Jää loomulikuks, tekita vestlus, tee laps uudishimulikuks. Kui see vestlus ei vii kuskile, siis on ilmselt juba väike mõra suhtes ja usalduses tekkinud, kuid jätka vestlust siiski – nt sa saad sellest rääkida, miks ta ei taha rääkida, jne. Kumb kujutluspilt sul tuleb, kui mõtled õppimisest ja mis on täiskasvanu roll, mida soovid: kas oled tahvli ees jutlustamas või nendega kamina ees kõrvuti vestlemas? Kas tahad, et laps ise otsib raamatust vastused ja saate koos arutada edasi sel teemal või et loed talle õpikut ette? Vestluse kaudu õppimine võib olla aeglasem, aga on u 5 korda sügavam kui loengu kuulamine.

Jälgi oma käitumist, väärtuseid, sõnakasutust – mis signaale see annab – pea meeles, su käitumist jälgitakse pidevalt ja õpitakse sellest. Näiteks, majapidamistööde tegemisse võiks suhtuda rahulikult, tehes kokkuleppeid mitte sunniviisiliselt, enda järel koristamine võiks olla norm. Samas, tuleb arvestada, et teismelistel on omad väärtushinnangud ja vajadused ses osas, eksperimenteeritakse oma iseseisvuse ja muuga, see on eakohane.

Kui soovid olla koostöisem koduõppevanem, siis küsi julgelt muutumiseks laste abi – nad meenutavad sulle, kui kipud vahel unustama ja muutud taas loengupidajaks-kamandajaks. Usu, koostöisus tasub end ära – aidake teineteist peres sinna suunda liikuda.

ÜLESANNE

Hirmumõtted takistavad, kui me ei mõtle neist loogiliselt ja tegutseme/jätame tegutsemata emotsiooni pealt. Kui sul on hirmud kirjas ja lahendused, siis on tõenäolisem, et sai jäta pooleli koduõpet esimesel raskushetkel.

Kui sul on hetk, saad arutleda kaaslasega – millistes rollides koduõpet viljelev täiskasvanu on? Kas tunneksid mõnes rollis end ebakindlamalt kui teises? Kirjuta selle rolli juurde omadussõna – missugune selle rolli täitja sa oled/oleksid koduõppevanemana? N: närviline kuulaja; hajameelne, katkestav vestleja vms.

Saate koos kaaslasega igale hirmu tekitavale rollile leida asendaja või muu lahenduse.

Hirmude teemal inglise keeles:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s