Koduõppe valikut kaaluvad ka mitmed haridusliku erivajadusega õppijate pered. Kärt Kao uuringu järgi on see üks kolmest levinumast koduõppele jäämise põhjusest ja vanemad sõnastavad selle umbes nii: “Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis, arvestades lapsest lähtuvat tempot, süvenemisastet, õpistiili (sh arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).“ Viimasel ajal on koduõppijate ridades rohkem andekaid ja kaksikerivajadusega (andekus ühes valdkonnas ja õpiraskus teises valdkonnas) õppureid märgata.
Koduõppekoordinaatorid saavad tuua nii õnnestunud kui ka ebaõnnestunud näiteid HEV-õppija koduõppe korraldusest. Õppijale ebasoodne olukord on siis, kui täiskasvanu ei ole teadlik oma õppija õpiraskusest või hariduslikust erivajadusest ning ei soovi ja/või ei oska vastavaid kohandusi õpikeskkonnas teha. Kui vanemal ei ole oskusi, ressurssi ja tugivõrgustikku, et last õpiraskustes toetada, siis pole vastututustundlik HEV-õppijat koduõppele jätta. Kahjuks juhtub seda ka koolides, et õpetaja ei oska, ei taha ja ei jaksa, aga see on veidi teine teema. Kui tahtmine on olemas, siis kohanduste tegemiseks tuleb kindlasti pidada nõu eripedagoogi või psühholoogiga, kes suudab vanemale/õpetajale selgeks teha, mida laps õppimiseks vajab ja mida selleks konkreetselt teha tuleb. Eriti hea oleks, kui see tugispetsialist mõistab koduõppe kui kohandusmeetme eripära ja on ses osas positiivselt meelestatud.
Kui õppijal on oluliselt takistav õpiraskus, siis võib juhtuda, et vanem ei saa või ei oska teda ka parima tahtmise korral aidata õppima õppida. Alustada tuleks õpiraskustega laste puhull sellest, et õpetada reguleerima oma emotsioone ja käivitama oma motivatsioon, arendada tunnetusprotsesse, täidesaatvaid funktsioone, mõtlemisoperatsioone, töömälu, ümberlülituvust. Samuti on oluline rahuldada psühholoogilised baasvajadused (piisav uni, turvatunne, kuuluvustunne, pädevustunne).
Seega pole koduõpe võluvits kõigi hariduslike erivajaduste ja õpiraskuste puhul, kuid oma kogemuse põhjal koordinaatori ja koduõppevanemana võin välja tuua, et koduõpe võib olla mõnel juhul õpiraskust leevendav nt kui õpiraskus tuleneb otseselt või kaudselt just nimelt koolikeskkonnast – sel juhul enamasti kodus õppides õpiraskus ei väljendu. Näiteks, ärevust tekitav õpikeskkond ei soodusta enamasti neuroerisusega õppija puhul õpitegevust – tähelepanuhäirega ja autistlikud koduõppijad on väljendanud, et tunnevad end koduses keskkonnas palju turvalisemalt ning seetõttu on vabanenud ressurss, mida saab õppimiseks kasutada. Samas, mõnedel juhtumitel on olnud vaja teadlkult kujundada autistile sobivat õpikeskkonda koolilikumaks, sest kohe alguses koduõppevanem ei suutnud lapsele pakkuda igapäevast struktuuri sel määral nagu ta vajas ja millega kooli oli harjunud. Koolis toetas see, et laps läheb iga päev samal ajal õppimiseks ettenähtud kohta, kus toetab teda alati sama õpetaja, kellega tal on just selles aines õppimiseks kokkulepped jne – pole kattuvaid rolle ja ootamatusi, muutuseid.
Düsleksia on teine spetsiiifiline õpiraskus, millega tänases koolis üsna halvasti toime tullakse, sest klassi õppetöö on suures osas frontaalne ja tekstipõhine, eeldatakse klassiga sama tempos lugemist ja edasi liikumist. Koduõppes oleme näinud sel puhul kiiret eneseusu ja optimismi ja motivatsiooni tõusu, sest tekste on väga lihtsalt võimalik kohandada ja asendada video ja audioga. Kohandusi on lihtne teha ka akalkuuliaga ehk spetsiifilise arvutamisraskusega koduõppijatele – nii koduõppes kui ka koolis on neile võimaldatud kalkulaatori kasutamine ja avatud materjalidega kirjalike tööde tegemine, kuid lisaks on olnud vajalik taotleda matemaatikas ainemahu vähendamine, et saaks positiivselt hinnata seda üsna mahukat ja kaalukat ainet ja et õppija enesehinnang säiliks saades eduelamuse ka selles aines.
Hirm, et koduõppes ei õpi suhtlema, ei ole enamasti põhjendatud, kuid seda müüti hoiavad alal üksikud näited juhtumitest, kus täiskasvanu (koduõppes vanem, aga probleem esineb ka koolides, sel puhul siis õpetaja) ei ole teadlik oma õpieskkonna looja rollist või pole teadlik lapse psüühilisest erivajadusest. Kui vanemal ei ole oskusi, ressurssi ja tugivõrgustikku, et võimaldada noorele koostöist suhtlemist erinevas vanuses inimestega, siis pole koduõpe mõistlik valik. Psühholoogid räägivad põhjendatult ärevushäire süvenemisest, kui noor jätta nn mugavustsooni ja mitte võimaldada talle regulaarseid pisikesi väljakutseid oma ärevusest üle saada ja eduelamusi selles. Seda öeldes tuleb möönda, et näiteks autismispektriga kaasnevad püsivad suhtlemisraskused on toetavas koduõppes saanud leevendust. Koolikeskkonnas on raske suhtlemsele sedavõrd suur kohandusi teha ja seetõttu autstide suhtlemisraskused ja ärevus koolikeskkonnas süveneb. Võib juhtuda, et kodus õppides õpi-ja suhtlemisraskus ei väljendu, sest autistid tunnevad end koduses keskkonnas palju turvalisemalt ning seetõttu on vabanenud ressurss, mida saab õppimiseks ja suhtlemise harjutamiseks kasutada.
Kui soovid sel ja muudel koduõppe teemadel pikemalt vestelda, oled oodatud suvisele koolitusele siin.
Ole muutus, mida oled oodanud :) 
1 kommentaar