Miks valida koduõpe?

Vahel on hea peatuda ja mõelda, mis see on, mida me teeme ja miks me seda teeme; mis on asja mõte, kuhu päriselt lõpuks tahame välja jõuda?

Mis on koduõppe eelised? Milleks valida koduõpe?

Seda on oluline endale teadvustada mitmel põhjusel. MIKSist sõltub see, KUIDAS me otsustame oma eesmärgini jõuda ja konkreetselt MIDA e milliseid tegevusi teeme oma eesmärkide saavutamiseks ja mida valime mitte teha.

Välismaistes uuringutes nimetatakse koduõppe valiku põhjusteks tihti:

  1.  vanemate vabadust valida õpetamise meetodeid ja kujundada õppekava vastavalt lapse huvidele.
  2. Samuti on võimalik koduõppes näha õppimise protsessi loomulikkust st õppija saab luua ise oma teadmise ja mõistmise loomulikus vestluses, mängus, uurimises. Sellega seoses on koduõppijal ka kõrgem motivatsioon – nt Neuman (2020) toob välja, et koduõppijal on parem kontakt iseendaga, ta on ennastjuhtiv õppija, tal kujuneb välja sisemine õpimotivatsioon ja kriitiline mõtlemine ning koduõppija kujutlusvõime on paremini arenenud.
  3. Samuti toob ta välja pereväärtuste tugevnemise koosõppimise käigus.

Kärt Kao 2018a magistritöös on uuritud Eesti koduõppeperesid. Ilmnes, et koduõppele jäämise põhjuseid saab liigitada laias laastus kolmeks:

  1. Ma ei ole rahul koolisüsteemis levivate käitumis- ja moraalinormidega ning soovin kaitsta oma last (kooli) negatiivsete mõjude eest (nt kiusamine, ebakvaliteetsed sotsiaalsed suhted, koolistress, väsimus).
  2. Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis: lapsest lähtuv tempo, süvenemisaste, õpistiil (st arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).
  3. Soovin perekonnana rohkem koos aega veeta ning seeläbi perekonnasiseseid ja põlvkondadevahelisi suhteid tugevdada (ka nt reisiv või mitut kodu omav elustiil).

Hendrik Noore magistritöös (2021) sama teemat kohta andmeid uurides moodustus kaks peakategooriat:

  1. ideelised koduõppurid
    • (peresid iseloomustas suur teadlikkus koduõppe korraldamisest ning võimekus organiseerida koostööd kooli ja teiste sarnaste peredega.
    • Samuti võis täheldada, et mõnel juhul toetas koduõppe teadlik valik pere liikuvat elustiili)
  2. kodusõppijad juhuse tahtel. Koduõpe juhuse tahtel jaguneb omakorda kolmeks alakategooriaks:                  
    • Õpilase koolitrauma (lapse stressitaluvuse läve ületamine koolis; õpetajatepoolne märgistamine, mis surus lapse mittesoovitavasse “paha lapse” rolli; koolirõõmu puudumine; koolis läbivalt kogetud igavustunne; kliiniliselt diagnoositud depressioon); lähedaste suhete puudumine koolis ning varajane ärkamiskohustus lisas kaalu koduõppe kasuks otsustamisel.
    • Koolikorralduslikud põhjused (õppetööga võrreldes läheb liiga palju aega distsipliini hoidmise ja kehtestamise peale; kui huvi mingi teema vastu oli ärganud, algas juba järgmine tund; lapse kui kordumatu indiviidi ja tema vajaduste mittemärkamine õpetajate poolt; distsipliini saavutamiseks kasutatud lapse eneseväärikust riivavat karistamist; kodutööde suur kogust, mis lämmatas lapse elavad huvid; puudulike hinnete ja puudumiste tõttu järelevastamisega kaasnev bürokraatia.
    • Tugiteenustega seonduvad põhjused (kooli pakutavate hariduslike tugiteenuste ebapiisav rakendamine või mittetõhusad meetmed). 


Aga iga pere põhjus on siiski eriline ja  võib olla mitu erinevat põhjust põimunud. Koduõppe valiku põhjus oleneb paljus sellest, kes me oleme ja millesse me usume, mis on meie väärtused.

Miks valiksid koduõppe oma perele sina? Tule ja jaga oma mõtteid koduõppevanematega siin.

Hirmud koduõppega alustades

Vahel juhtub, et kuigi plaan oli hea, siis koduõpe katkestatakse esimeste tagasilöökide juures või ei julgeta isegi esimesi samme astuda, et koduõppeni reaalselt jõuda. Põhjuseks on enamasti vanema hirmud või siis korralduslikud probleemid. Enamasti on siiski mõlemad lahendatavad, kuigi loomulikult on ka juhuseid, kus koduõpe ei sobigi perele ja selle katkestamine on igati lapse huvides.

Mitmed koduõppevanemad on väljendanud raskusi toimetulekus koduõppe läbiviijana:

  • koduõppe tulemuste jälgimine ja analüüs – stressi ja pingetega toimetulek, enesejuhtimine,
  • tugivõrgustiku ja kogukonna loomine, suhted kooliga;
  • eelkõige aga igapäevase õpikeskkonna kujundamisel.

Pea kõigil vanematel on esinenud kahtlusehetki, mil nad tundsid, et koduõpe võib laste tulevikku silmas pidades piiravaks teguriks osutuda. Hirmude allikaks võib olla

  • laste võrdlemine kooliskäivate eakaaslastega.
  • Teinekord tekitab muremõtteid vestlused tuttavate ja sugulastega, kes ei ole koduõppega sisuliselt kursis.
  • Kui on ootused õpetajale kui kõiketeadvale elavale wikipeediale, siis võib tekkida hirm, et seda rolli ei suuda koduõppevanemana küll täita.
  • Kindlasti on koduõppevanemaid sarnaselt koolilaste vanematega tabanud ka abstraktsemat laadi himud – kas nende lapsed saavad elus üldiselt hakkama, kas leiavad tööd ja oskavad luua tähenduslikke inimsuhteid.

Sellised mõtted on teatud määrel kasulikud, sest ajendavad tegema vajadusel kasulike muutusi ja täiendusi, kuid kehvasti on siis, kui hirmud halvavad ja tegevusi ei järgne, koduõpe katkestatakse. Viimasel ajal on mul olnud koduõppe teemadel rohkelt vestlusi. Varasemast rohkem peresid Eestis kaalub sügisest alustada koduõpet, kuid nad on siiski veidi murelikud, sest ikka leidub mõni “heasoovlik tuttav”, kes neisse kahtlusi süstib mõne järgneva müüdiga hirmutama tulles.

Hirm number 1: Ma ei ole õpetaja…olen lihtsalt lapsevanem…õpetaja teab, kuidas last kõige paremini õpetada.

See on tõest kõige kaugemal. Lapse vanemad tunnevad oma last kõige paremini, mistõttu on neil pühendumise korral isegi lihtsam organiseerida tõhus õpikeskkond. Jah, see eeldab nuputamist, kuidas laps kõige paremini õpib, millised on tema nõrkused ja tugevused ning mida laps vajab, et olla edukas. Lapsevanemad ei pea oma lapse õpetamiseks õpetajakoolitusse minema – seal keskendutatakse ikkagi pigem suurte klassikollektiivide õpiprotsessi juhtimise õppimisele. Kui laps on võimeline materjali õppima, siis on ka lapsevanem, isegi kui see tähendab õppimist koos temaga! Muide, kuidas vastaksid sina, kui su koduõppija küsib: “Kui üks õpetaja ei suuda koolis kõiki aineid õpetada, siis kuidas üks õpilane peab suutma kõiki aineid õppida?” 😀 Küll aga on tõsi, et vanem peab olema teadlik õpikäsitusest, õpiprotsessi kujundamisest. Õnneks on veebis ja kirjastustelt võimalik erinevaid materjale saada, samuti on sotsiaalmeedias ja koduõppeosakondades tugigruppe, abvalmis kogemusnõustajaid, kes toetavad ja jagavad oma materjale, õpikuid, kogemusi. Ka meie veebiseminaridelt leiad loodetavasti häid ideid ja saad teiste perede kogemustest õppida. Loe näiteks seda postitust: Vanema roll koduõppes.

Hirm number 2: Lapsed peavad koolis käima, et regulaarselt suhelda. Koduõppelapsed ei saa hakkama hiljem, sest ei oska suhelda, käituda.

See hirm lahustub kiirelt, kui oled näinud mõnda koduõppijat. Tegelikkuses on koduõppija enamasti suurepäraste sotsiaalsete oskustega, sest:

  • tal on rohkem nn pärissuhtlusvõimalusi kui kooliskäijal – rohkem aega sõprade, huviringide jmt jaoks.
  • Koduõppijate vanemad enamasti ka otsivad teadlikult ja rohkem võimalusi suhtluse edendamiseks. Nad teavad, et pikaajalistes gruppides osalemine on oluline suhtlemisoskuste arengule ja aitavad tõsta/hoida motivatsiooni õppimises. Mitmed koolid pakuvad koduõppijatele võimalust üritustel ja huviringides osaleda.
  • Koduõpe annab võimaluse soovi korral ka mõneks ajaks suhtlemisest puhkust saada ja endale ja oma huvidele keskenduda, ka see on mõnes eluetapis hea ja vajalik.
  • Mõelgem, kui palju suhtlemist lapsed klassiruumis tegelikult saavad. Kui lapsed kooli jõuavad, võib neil olla paar minutit, et sõbraga vestelda ja siis on aeg individuaalset või frontaalset tööd alustada – grupitöid on minimaalselt. Suurema osa koolipäevast ei tohi lapsed omavahel rääkida, kui õpetaja neile luba ei anna. Tihtipeale kiirustatakse lõuna ajal sööma enne, kui aeg otsa saab, mis ei jäta liiga palju aega rääkimiseks ja sotsialiseerimiseks.
  • Kahjuks on hoolimata kiusuvastasest võitlusest koolides palju vägivalda. See on probleem ülitundlikele ja neuroerilistele noortele, kes ei talu lärmi, ebaõiglust või jäävad kiusajatele silma oma erineva maailmataju tõttu. Kiusatud ja hirmu all koolis käivad lapsed ei saa õppimisele keskenduda ja kool ei saa olla positiivne kogemus, kui kiusamine on pildis. Koduõppevanematel on sõna otseses mõttes võim paigutada noored positiivsesse keskkonda ja hoida eemal pidevast pingest, sealhulgas olukordadest, kus neid võidakse kiusata. Mõned nimetavad seda ülekaitsvaks vanemluseks, kuid teiste arvates on see lihtsalt hea viis kasvatada noortes enesehinnangut ja enesekindlust, nii et nad oleksid paremini varustatud edaspidi selliste olukordadega toime tulema, kus keegi käitub agressiivselt, ilma et see nende vaimset tervist halvendaks. Kas see nõuab vanematelt rohkem pingutust? Absoluutselt, aga see on seda väärt.
  • Ka pere on grupp, kus õppida suhtlemist, õpioskusi, empaatiat. Tuleb välja, et enamasti lausa ideaalses suuruses grupp, sest teadus teab, et optimaalne õpigrupp on 4 inimest.
  • Isevalitud grupis on lihtsam jõuda koostööfaasi. Nagu igas grupis, tuleks ka koduõppeperes liikuda koostöisuse suunas ja nagu igas grupis, tuleb selleks läbida mitu grupi arengufaasi, nende kohta loe siit. Alati on läbitavate seas ka vastupanufaas. Soovitan: jää loomulikuks, tekita vestlus, tee koduõppija uudishimulikuks. Kui see vestlus ei vii kuskile, siis on ilmselt juba väike mõra suhtes ja usalduses tekkinud, kuid jätka vestlust siiski – nt sa saad sellest rääkida, miks ta ei taha rääkida, jne.
  • Koduõppes toimub enamasti õppimine läbi suhtlemise, vestluse. Kumb kujutluspilt sul tuleb, kui mõtled õppimisest ja mis on täiskasvanu roll, mida soovid: kas oled tahvli ees jutlustamas või nendega kamina ees kõrvuti vestlemas? Kas tahad, et laps ise otsib raamatust vastused ja saate koos arutada edasi sel teemal või et loed talle õpikut ette? Vestluse kaudu õppimine võib olla aeglasem, aga on u 5 korda sügavam kui loengu kuulamine, vaata seda :

Mida arvad sina koduõppijate suhtlemisoskusest ja -võimalustest? On sul mõni koduõppehirm? Tule, vaatame hirmudele otse silma veebiseminaris üheskoos.
Loe ka siit:

Kust leida julgus võtta laps koduõppele?

Miks valida koduõpe?

Vahel on hea peatuda ja mõelda, mis see on, mida me teeme ja miks me seda teeme; mis on asja mõte, kuhu päriselt lõpuks tahame välja jõuda?

Mis on koduõppe eelised? Milleks valida koduõpe?

Seda on oluline endale teadvustada mitmel põhjusel. MIKSist sõltub see, KUIDAS me otsustame oma eesmärgini jõuda ja konkreetselt MIDA e milliseid tegevusi teeme oma eesmärkide saavutamiseks ja mida valime mitte teha.

Välismaistes uuringutes nimetatakse koduõppe valiku põhjusteks tihti:

  1.  vanemate vabadust valida õpetamise meetodeid ja kujundada õppekava vastavalt lapse huvidele.
  2. Samuti on võimalik koduõppes näha õppimise protsessi loomulikkust st õppija saab luua ise oma teadmise ja mõistmise loomulikus vestluses, mängus, uurimises. Sellega seoses on koduõppijal ka kõrgem motivatsioon – nt Neuman (2020) toob välja, et koduõppijal on parem kontakt iseendaga, ta on ennastjuhtiv õppija, tal kujuneb välja sisemine õpimotivatsioon ja kriitiline mõtlemine ning koduõppija kujutlusvõime on paremini arenenud.
  3. Samuti toob ta välja pereväärtuste tugevnemise koosõppimise käigus.

Kärt Kao 2018a magistritöös on uuritud Eesti koduõppeperesid. Ilmnes, et koduõppele jäämise põhjuseid saab liigitada laias laastus kolmeks:

  1. Ma ei ole rahul koolisüsteemis levivate käitumis- ja moraalinormidega ning soovin kaitsta oma last (kooli) negatiivsete mõjude eest (nt kiusamine, ebakvaliteetsed sotsiaalsed suhted, koolistress, väsimus).
  2. Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis: lapsest lähtuv tempo, süvenemisaste, õpistiil (st arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).
  3. Soovin perekonnana rohkem koos aega veeta ning seeläbi perekonnasiseseid ja põlvkondadevahelisi suhteid tugevdada (ka nt reisiv või mitut kodu omav elustiil).

Hendrik Noore magistritöös (2021) sama teemat kohta andmeid uurides moodustus kaks peakategooriat:

  1. ideelised koduõppurid
    • (peresid iseloomustas suur teadlikkus koduõppe korraldamisest ning võimekus organiseerida koostööd kooli ja teiste sarnaste peredega.
    • Samuti võis täheldada, et mõnel juhul toetas koduõppe teadlik valik pere liikuvat elustiili)
  2. kodusõppijad juhuse tahtel. Koduõpe juhuse tahtel jaguneb omakorda kolmeks alakategooriaks:
    • Õpilase koolitrauma (lapse stressitaluvuse läve ületamine koolis; õpetajatepoolne märgistamine, mis surus lapse mittesoovitavasse “paha lapse” rolli; koolirõõmu puudumine; koolis läbivalt kogetud igavustunne; kliiniliselt diagnoositud depressioon); lähedaste suhete puudumine koolis ning varajane ärkamiskohustus lisas kaalu koduõppe kasuks otsustamisel.
    • Koolikorralduslikud põhjused (õppetööga võrreldes läheb liiga palju aega distsipliini hoidmise ja kehtestamise peale; kui huvi mingi teema vastu oli ärganud, algas juba järgmine tund; lapse kui kordumatu indiviidi ja tema vajaduste mittemärkamine õpetajate poolt; distsipliini saavutamiseks kasutatud lapse eneseväärikust riivavat karistamist; kodutööde suur kogust, mis lämmatas lapse elavad huvid; puudulike hinnete ja puudumiste tõttu järelevastamisega kaasnev bürokraatia.
    • Tugiteenustega seonduvad põhjused (kooli pakutavate hariduslike tugiteenuste ebapiisav rakendamine või mittetõhusad meetmed). 


Aga iga pere põhjus on siiski eriline ja  võib olla mitu erinevat põhjust põimunud. Koduõppe valiku põhjus oleneb paljus sellest, kes me oleme ja millesse me usume, mis on meie väärtused.

Miks valiksid koduõppe oma perele sina? Tule ja jaga oma mõtteid koduõppevanematega siin.