Õppeprogramm lõimitud ülesannetega

Praegu on ülisoodne aeg liituda TLPK koduõppijatega, sest liitudes juhendatud koduõppe teenuse 2.mooduliga 6. novembriks saad 1. ja 2. mooduli ülesanded ühe mooduli tasu eest (150€, võimalus maksta osade kaupa). Vaata lisainfot programmi kohta siit.

Palju on meie käest uuritud, milles see meie juhendatud koduõppe programm ikkagi seisneb, mis teeb selle VÕKi e veebipõhise õppeprogrammi koduõppijale eriliseks ja milliseid ülesandeid õppijad selle raames lahendavad. Ilma näidedeta on seda raske seletada, nii et siit need tulevad 🙂

Tegemist on nn nädalaprojektidega – iga ülesande tegemiseks näeme ette 8-10 tundi hajutatuna vähemalt 4-5 päevale. See on meie hinnangul oluline aspekt, sest uute ideede tekkimiseks ja rakendamiseks vajab aju aega ja mõnusat kulgemist, samuti unustamist ja meenutamist. Näeme just koolist tulnud koduõppijate pealt, kuidas noortesse on sisse juurdunud tava teha ja esitada kiirelt midagi ära – nad ei oskagi protsessi nautida, ennast vooseisundisse viia (ingl k flow). Õppimine aga on eelkõige just protsess ning tulemus on oluline ainult selleks, et käivitada järgmine protsess. Õppimisel pole ka kindlat väljanägemist: pärast uue info lugemist on jalutuskäik koeraga või aknast välja vahtimine vahest kõige produktiivsem osa ülesande lahendusest, sest siis sünnivad peas need ideed, mis hiljem tulemuseks vormuvad. Õppijale aega andes käivitame protsessid, mis kujundavad temast hiljem elukestva õppija.

Teiseks on meie jaoks oluline, et õppija saaks ise midagi luua ja läbi teha ning oma loomingut seejärel esitleda ja selgitada, väga kõnekaks peame õppimise püramiidi:

Meie ülesannete kolmas oluline eesmärk on panna õppijat kasutama erinevaid õpioskusi (vaata eelmist postitust) ning lõimima erinevate ainevaldkondade teadmisi. Seepärast on kõik meie VÕKi-ülesanded seotud kokku kahe-kolme õppeaine eesmärkidest. Näiteks nagu selles 4. klassi ülesandes:

Märkus: 26/40 ülesande pealkirjas viitab sellele, et õppeprogramm on jagatud 40 nädalaks (4 moodulit) ja käesolev ülesanne on 26. nädalaks.

Meie ülesannete ülesehitusse on kaasatud ka läbiv teema ja üldpädevus, mis annavad igale ülesandele oma nüansi ning aitavad õppijal juhendaja abiga ülesannet enda jaoks mõtestada, ning ainealased eesmärgid, mis annavad perele infot selle kohta, millised oskused ja teadmised on olulised. Eelmise ülesande puhul nii:

Oluline on siinkohal märkida, et õppija ei soorita neid ülesandeid üksinduses või vigade tegemise hirmus, vaid teda suunab suunab omaenese ideede ja lahenduste leidmise poole täiskasvanu (nt veebitundides juhendamine, Seesaw keskkonnas õppijate tööde tagasisidestamine). Õiget ega valet vastust ei ole: on vaid juhend, mida järgida. Lisaks on Seesaw keskkonnas vahva seltskond koduõppijaid, kes üksteise postitustele kaasa elavad.

Teine joon, mida eriti teismeliste puhul märkame, on ülim tõsidus: õppimine on midagi rasket ja vastikut ja sellega ei tehta nalja. Vale puha! Aju ei õpi sellises meeleseisundis midagi. Seepärast pakume tihti humoorikat vaatenurka, nagu näiteks selles 7. klassi ülesandes:

Nagu sellest ülesandest näha, suuname õppijat kasutama ka logiraamatut oma õppimisprotsessi jäädvustamiseks. Oma samme üles tähendades ja neid aeg-ajalt üles lugedes saab igaüks paremini aimu just tema tugevustest, õppimisviisidest, aga ka parendusvaldkondadest, mille analüüsimiseks disainime aeg-ajalt spetsiaalseid ülesandeid seoses inimeseõpetuse teemadega.

Alates 3. kooliastmest on kirjanduse õpieesmärke on võimalik lõimida kas A- või B-võõrkeelega, sõltuvalt sellest, mis keeles on raamatut loetud. Samuti oleme A-võõrkeelt lõiminud näiteks ajaloo ja bioloogiaga, B-võõrkeelt inimeseõpetusega. Eesti keele õpieesmärgid on sees kõikides kirjalikes töödes ja pere saab tagasisidet oskustest, mis vajavad lisatuge või -tähelepanu.

Ülesannete lisavõimalused iseseisvalt õppimist korraldavatele peredele on piiramatud – alati saab lisada õppija huvidest lähtuva nüansi või ainevaldkonna, täiendada, asendada tegevusi, kombineerida erinevaid ülesandeid omavahel, kasutada hoopis uues kontekstis. Lõimida saab peaaegu kõike peaaegu kõigega – sest pärismaailmas ei asu teadmised õppeainete kaupa eraldi sahtlites, vaid nõuavad otsimist, leidmist ja loovat rakendamist.

Õpioskused ja -faasid

Vaheajamõtiskluseks – mis on 3 põhimõttelist asja, mida peame õppimise kohta teadma?

Meie arvates:

a) õppimiseks on vaja omandada õpioskused,

b) õppimine toimub kolmefaasiliselt.

c) õppimine on aeganõudev protsess, hea on õpitut aeg-ajalt unustada ja meenutada

Õpioskused on:

1. õppimise eesmärgistamine vastavalt enda või õpetaja poolt loodud õpitulemustele

2. õppimise kavandamine (mida teha, millal, millega, kellega, kuidas, kuhu)

3. info otsimine (kuulamine, lugemine, vaatlemine, katsetamine) ja selle töötlemine

(harjutused, katsed, arutelud, mängud, lavastused, kirjutamine, võrdlemine, …)

4. seostamine eelneva, muude ainete ja muude teemadega, enda väärtustega, teiste ootustega

5. õppimise reflekteerimine (mis läks hästi, mis mitte, mida tuleb veel teha) ja hindamine (kuhu jõudsin, mis on eesmärkide ja tulemustega vastavuses, kas see, mida ma tegin oli piisav, mida veel saab teha?)

Õpioskusi saab harjutada õppimise erinevates faasides.

Õpifaasid on:

I faas: eesmärgistamine, isiklik sihiseade

I faasi lõpuks õppija püstitab eesmärgi, kirjeldab tulemust ja kavandab,

  • mida,
  • kus/kuhu,
  • millal/mis ajaks,
  • millega,
  • kellega ta teeb (st kas võib vajada millegagi kusagil kellegi abi),
  • kellel on veel tema tegevusest kasu. Siin faasis on fookuses õpioskused 1, 2.

II faas: õppimine, uue omandamine

II faasis  toimuvat saab välise juhendamisega kõige vähem mõjutada – sest see on see koht, kus iga õppija aju omandab midagi uut lähtuvalt oma ainulaadsetest kogemustest. Õpetaja saab mõjutada ainult ülesande disaini kaudu. Õpioskused 3, 4.

III faas: reflekteerimine, hinnang. Õpioskus 5.

Pidevalt annab endale tagasisidet just õppija, juhendaja annab selleks ülesande, milles õppija saaks

a) reflekteerida enda olemist ja tundeid, tegevuste samme

b) hinnata enda tegevust ja tulemust ning seda analüüsida

     – milliste tegevustega on rahul ja mida ise selleks tegi?

     – millega ei ole rahul? mis häiris? 

Pärast õppijapoolse tagasisidega tutvumist annab juhendaja aeg-ajalt tagasisidet selle kohta, mida juhendaja peab oluliseks ja millele õppija pole ise tähelepanu pööranud: 

  • Mis läks õpitulemuse kohaselt, hästi. Mis tekitas imetlust, rahulolu?
  • Mis võinuks olla teisiti? Paremini? Õpitulemuse kohasemalt?
  • Mida õpetaja soovitab nimelt jälgida, teha teisiti, teha uutmoodi.

Seejärel kavandab õppija uue õpiprotsessi: püstitab eesmärgi, kirjeldab tulemust ja kavandab, mida, kus/kuhu, millal/mis ajaks, millega, kellega ta teeb.

Aga mida sina arvad?

Koduõppe sügispäev 2020

Sel laupäeval oli ülemaailmne koduõppeperede kohtumine Tartus. Piirangute tõttu saime võõrustada koha peal 20 peret (sh 30 last) ning samapalju peresid mahtus osa saama ekraanide taga.

Kohe koolimajja sisenendes võtsid vanu ja uusi tuttavaid vastu rõõmsad koduõppurid ja mäng sai kiirelt hoo sisse. Vaiksemat nurgakest soovinud külastajate jaoks olime hubaseks teinud ühe klassiruumidest. Soovijad said leiutada ja avastada “Kolme Põrsa avastuskastidega”, niisama meisterdada, mängida, joonistada ning üllatuskülaline Teadlase-Herbert viis seal ka läbi töötoa teemal “Võrratu vesi”. Herberti ja laste vaheline keemia on fotodelt näha:

Koduõppepered said alustuseks teineteisega tutvuda. Selleks puhuks olime katnud kuumade jookidega snäkilaua ajaloolise hõnguga söögisaalis. Pered said väiksemates seltskondades vestleda teemadel, mida osalejad ise olid välja toonud registreerimisvormis hetkel põletavate teemadena. Mõned küsimused said vastuse nagu näha meie e-keskkonnas tehtud ja kohapealolijate rühmatöödest (fotod vasakul tulbas):

Made with Padlet

Enamus täiskasvanutest ja osa lastest suundusid saali saama osa Ene Kulasalu koolitusest. Ene Kulasalu on Avatud Meele Instituudi juhtivkoolitaja, superviisor, nõustaja. Ta tegi meile koolitust teemal
“KUIDAS MÕJUTADA LAPSE VASTUTUSTUNNET JA MOTIVATSIOONI TAGASISIDEVESTLUSE ABIL?” Koolitusel oli võimalik nii ruumis kui Zoomis omavahelise arutelu ja tegevuste abil selgeks saada, mis on motivatsioon ja kuidas seda toetada; millised on kaasaegsed arusaamad intelligentsusest ja õppimisest; kuidas anda tagasisidet õppijale, kuidas tunnustada. Samal ajal sai söögisaalis soovi korral niisama juttu puhuda ja einestada.

Söögisaalis toimus taaskasutuslaat, vanad head mängud ja raamatud said uue võimaluse uue koduõppija käes. TLPK koduõppijate Facebook grupis on võimalus taas uuele ringile anda õppematerjale. Nagu ikka, oli ka koduõppijatel endil võimalik viia läbi töötube ja seekord rõõmustas meid Petra ning õpetas tegema õhupalliloomi.

Tänan korraldajaid, abilisi ja tulijaid-olijaid, uute imeliste kohtumisteni!

TLPK koduõppe perepäevad

Koduõppeosakond on septembriselt asjalik ja töine. Alustasime pidulikult aktusega 1.septembril. Võtsime sel aastal vastu kaheksa vahvat 1.klassi koduõppijat ning kokku on koduõppijaid nüüd 80. Kui soovid meiega liituda, siis saada avaldus, selle blanketi leiad http://www.luterlik.edu.ee/koduope/vastuvott/
Lisalugemist meie kooli koduõppe kohta leiab kodulehelt: http://www.luterlik.edu.ee/koduope/

Laupäeval5.septembril kohtusime 30 koduõppeperega, pooled neist veebikeskkonas ja pooled koolimajas. Tutvustasime meie osakonna uut koordinaatorit Janet Ostrat, kirjeldasime VÕKi (veebipõhine õppeprogramm koduõppijale), kohtusime peale pikka puhkust vanade tuttavatega. Seekord oli ka uusi huvilisi, et tutvuma TLPK koduõppeosakonnaga. Esines bänd, lastel oli vabalt aega tutvuda ja koos tegutseda. Järgnevatel perepäevadel on oodatud koduõppijate endi poolt korraldatud töötoad – andke aegsasti märku, milliseid vahendeid oma töötoa läbiviimiseks vajate.

Järgmiste perepäevade kuupäevad on siin:

  • Perepäev (suur Sügispäev, avatud ka uutele huvilistele) 17. okt. 2020 nii Zoom keskkonnas kui ka Tartus Küütri 1.
  • Perepäev (TLPK koduõppeperedele) 14. nov. 2020 nii Zoom keskkonnas kui ka Tartus Küütri 1.
  • Perepäev 12. dets. 2020 nii Zoom keskkonnas kui ka Tartus Küütri 1.

Üritused on tasuta, registreerumiseks tuleb link Facebook gruppi “Koduõpe” ja siia lehele.

Kohtumisteni!

Intervjuu koduõppekoordinaatoritega

 

Screen Shot 2020-08-17 at 21.33.04Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppeosakond on olnud kosutaval puhkusel ja samas viljakas. Esiteks, täiustasime oma juhendatud koduõppe teenust ja sündis VÕK – veebipõhine õppeprogramm koduõppijale! Teiseks, meie imeline naiskond sai värsket verd – meiega liitus Janet Ostra. Sellega seoses leiab meie ühiskirjade alt edaspidi signatuuri Kadirja asemel Kadirjanet 😀

Ühel augusti hommikupoolikul intervjueeris seda võluvat kolmikut paar uudishimulikku koduõppijat ja tulemus on teie ees.

Palun tutvustage ennast. Kas teil on lapsi või loomi? Kelleks te lapsena saada tahtsite? 

Kadi: Ma tahtsin saada lauljaks, tantsijaks, lenduriks, õpetajaks ja kirjanikuks. Aga praegu on mul 14a ja 10a lapsed, suur must koer, väike must kass ja 2 liivahiirt. 

Irja: Mul on kaks poega, 13-aastane ja 7-aastane. Lisaks on meil veel koer Tobi, kes armastab voodis magada, ja papagoid, kes on tegelikult mammagoid. Lapsena mul mingit väga kindlat ja püsivat kirge ei olnud. Käisin kunstikoolis ja üsna pikalt olen ka armastanud erinevates keeltes rääkida ja kirjutada, koolis õppisin koguni viit võõrkeelt, kuuenda sain külge Rootsis elades.

Janet: Lapsi mul veel ei ole (aga kindlasti tahan kunagi saada), aga mul on kass nimega Kurru. Haha, ta ongi nagu minu laps. Minu jaoks oli juba koolis selge, et õpetajaamet on minu jaoks kõige õigem amet. Mind häiris vaid üks asi. Ma ei suutnud otsustada, mida ma õpetada tahaksin, sest ma tundsin ennast kõiges hästi ja kindlalt. Mulle meeldib laulda, joonistada, tantsida, trenni teha, kirjutada, arvutada, näidelda, looduses olla jne. MA TAHTSIN SAADA KÕIKE SEDA. Õnneks oli ja siiani on olemas õppekava, mis kõike seda pakub. Klassiõpetajaks õppimine on andnud mulle igast ainevaldkonnast laialdasi teadmisi. 

Kas teie vanemad lasid teil kah koduõppel olla? Kui ei, siis kas teile koolis meeldis?

Kadi: Mõnes mõttes küll – ma ei pidanud käima lasteias, aga kooli siiski läksin. Ma sündisin nn nõukogudeajal, siis koduõpe ei olnud võimalik. Kõik lapsed pidid käima koolis ja saama ühesugust haridust. Mulle meeldis kool, kus käisin alates 5.klassist. See oli Pärnus üks tore erakool väga põnevate ainete ja õpetajatega. Näiteks, õppisin seal loovtantsu, palju põnevaid keeli nt ladina keelt, religiooni- ja kultuuriajalugu, psühholoogiat. Kuna meil ei olnud gümnaasiumis tunnis istumise kohustust, kui kõik tööd olid hästi tehtud õigeks ajaks, siis võiks seda nimetada ka teatud mõttes koduõppele sarnaseks, hübriidkoduõppeks.

Irja: Koduõpe ei olnud minu lapsepõlves võimalik või vähemalt polnud see mingi levinud praktika. Mu vanematel polnud ka otsest vajadust mind koduõppele võtta, kuna koolis mulle meeldis ja sain seal hästi hakkama. Kord küll võtsin ennast ise kunstikoolist koduõppele, sest olin sellest tüdinud ja teatasin vanematele, et õpetajad sõitsid määramata ajaks minema ja kool pandi kinni. Kevadeti korraldasime pinginaabriga ka üksikuid koduõppepäevi, kui ilusa ilmaga kooli asemel kodulähedasse metsaparki läksime.

Janet: Minu vanemad ei olnud teadlikud, et selline võimalus on olemas. Koolis olin ma tubli ja õppisin hästi. Minu jaoks oli oluline, et kõik saaks õigeks ajaks tehtud ning hästi tehtud. Koolis mulle meeldis, aga siis ei meeldinud, kui pidi vaikselt istuma ja töövihikut täitma. Ma panin tähele, et mulle pigem meeldis õppida kodus kui koolis. Koolis meeldis mulle rohkem suhelda/arutleda. Gümnaasiumis ei pidanud ma vajalikuks üldse viis päeva nädalas koolis käia ja enamasti puudusin ma ühel päeval nädalas. Minu õppimisele aitas see pigem kaasa. Lõpetasin põhikooli kiituskirjaga ja gümnaasiumi hõbemedaliga.

Miks te koduõppeosakonda teete?

Kadi: Ma olen õppimise ja õpetamise kohta väga palju lugenud ja kuulnud, tahaksin ise luua  lastele sellise õppekeskkonna, mis on nende jaoks parim. Koolis oleks see keerulisem, sest igale lapsele on vaja veidi erinevat keskkonda, aga klassis on liiga palju lapsi. Koduõppe juures on tore see, et ma saan oma laste arengut ja kasvamist lähedalt näha. Tahan pakkuda seda koos kasvamise võimalust ka teistele peredele.

Irja: Tahan, et minu lapsed ja minu tegevuse kaudu ka teised saaksid õppida võimalikult palju päriselust nende ümber. See pole tavaline, aga tegelikult saab iga lapsevanem sellega hakkama, eriti koduõppeosakonnas, kus teda toetavad nii koordinaatorid kui teised koduõppevanemad. Tore on see, kui peredel on aega hommikuti koos ärgata ja kohvitada, või et õppida saab omas tempos ja omamoodi, või et on aega tegeleda oma huvialade ja unistustega.

Janet: Ma soovin õpetada, juhendada, luua lastele toredaid ja põnevaid ülesandeid ja mis kõige tähtsam, näha nende silmades sära. Usun, et midagi peab tegema teisiti, et laps oleks õppides ka õnnelik. Minu jaoks ei tähenda teisiti tegemine seda, et lisame tundi mõne liikumispausi ja ongi kõik lapsed õnnelikud. EI! See ei ole nii, ma olen ju seda koolis näinud. Ma usun, et lapsele peab andma võimaluse saada iseseisvaks õppijaks.

Kas te midagi peale koduõppeasjade ka teete?

Kadi: Eriti ei jõua viimasel ajal, … aga ma koolitan ja annan eratunde eripedagoogina. Kord nädalas kutsun lapsi minu ja mu tütre loodud Lugemisseiklusse, kus erinevas vanuses lapsed saavad mänguliselt õppida ja harjutada lugemist ja palju muud. Kord kuus ühel nädalavahetusel püüan leida aega ka psühhodraama jaoks, see annab mulle juurde spontaansust, rõõmsat meelt ja vahvaid kohtumisi. Lugemise ja teatriskäimise jaoks jääb järjest vähem aega, aga maalida tahaks ka vahel.

Irja: Tõlkimist armastan, seepärast katsun ikka teha nii, et vähemalt üks ka mind hariv ja täiendav töö oleks käimas. Kuivõrd vajan palju aega mõtlemiseks ja niisama üksi olemiseks, siis elan vahepeal oma metsaonnis ja jalutan koeraga. Hea, kui poisid ka kaasa tulevad, aga kui neil on omad tegemised, siis andku minna 🙂

Janet: Hetkel olen ma Tartu Ülikooli klassiõpetaja õppekava 5. aasta magistrant. Ülikoolis õppides sain ma aru, et lisaks vaimsele tervisele on vajalik hoolt kanda ka füüsilise tervise eest. Huvi aina kasvas ja otsustasin lisaks ülikooliõpingutele õppida ka treeneriks. Eelduseks olid ka ülikoolis saadud teadmised. Praeguseks olen ma treener Tartu FitLife Eeden spordiklubis.

Mis see VÕK on ja miks ta teie arust nii imeline on?

Kadi: VÕK on lühend sõnadest veebipõhine õppeprogramm koduõppijale. See on imeline, sest ta on nagu laps, kes on segu oma ema ja isa parimatest omadustest. VÕKi ema on koduõpe ja isa on kaugõpe. VÕK võimaldab koduõppijail suhelda ja koostööd teha. Ka siis, kui nad ei saa mingil põhjusel kohtuda. TLPK koduõppeosakonna deviis on “Teadlik Looming Paindlikus Koostöös” ja usume, et VÕK annab sellele täiesti uue tähenduse.

Irja: Kuna eelmisel õppeaastal õnnestus meie veebipõhine õppeprogrammi Seesaw keskkonnas suurepäraselt, siis sel aastal lisasime programmi videokõned juhendajaga, kes toob kaks korda nädalas koduõppijad Zoom keskkonnas kokku. Täiskasvanud juhendaja roll on suunata õppijaid nädalaülesannete mõtestamisel, vormistamisel ja reflekteerimisel. Selles seisnebki VÕKi imelisus – see aitab õppijal saada iseseisvamaks ja ennastjuhtivamaks. Kui kõik plaanitu õnnestub, siis usume, et meil on olemas ideaalilähedane õppekeskkond, mis ühendab koduõppe ja kaugõppe tugevused. 

Janet: Lisaks veebikeskkondades kohtumistele on ikka vajalikud ka rikastavad kohtumised perepäevadel ja õppekäikudel: kooliruumid, raamatukogud, kontserdisaalid, näitused, muuseumid, teater, kino, spordistaadionid, mänguväljakud jne. Koduõppepered saavad teha omavahel koostööd soovi korral muude õppekäikude planeerimisel, aga perepäevi korraldame meie kolmekesi koduõppijate abiga. 

Hästi. Täname intervjuu eest ja soovime teile siis teadlikku loomingut ja paindlikku koostööd!

Haridusest ja robotitest

Milline on mu nägemus koolist või haridussüsteemist, mis õppimist kõige paremini toetab? Millist rolli võiksid seal mängida robotid või ka tehnoloogia laiemalt? Millised on olnud meie kogemused tehnoloogia kasutamisest õppimisel siiani ja eriolukorras?

Minu nägemust koolist ja haridussüsteemist on mõjutanud pikaajaline töökogemus tugispetsialistina koolisüsteemis ja rehabilitatsioonisüsteemis, koduõppeosakonna loomine Tartu Luterliku Peetri koolis, kus töötan koduõppekoordinaatorina. TLPK  koduõppeosakonna kogemused tehnoloogia kasutamisest õppimisel on olnud julgustavad. Eelmisel õppeaastal piloteerisime 40 koduõppijaga veebipõhist õppeprogrammi ja sel õppeaastal täiustasime seda, lisasime programmi juhendaja, kes 2-3 korda nädalas toob koduõppijad Zoomi videokõnede kaudu kokku. Sel moel saavad koduõppijad distantsist ja võimalikust eriolukorrast hoolimata suhelda, koostööd teha. Täiskasvanud juhendaja roll on suunata õppijaid nädalaülesannete mõtestamisel, vormistamisel, anda tagasisidet ja suunata õppija enda tegevust analüüsima (täpsemalt siin). 

Koduõppevanema ja -koordinaatorina saan öelda, et  minu arvates toetab õppimist praeguses haridussüsteemis kõige paremini hästi korraldatud koduõpe. Ma ei tea hetkel kättesaadavat paremat võimalust, mis kätkeks endas piisavalt aega ja ruumi õppija motivatsiooni toetamiseks. Minu arvates on koolisüsteem suures osas vananenud vaadetega, kuigi õppekavad ja arengukavad on paberil ilusad, siis koolisüsteem on nagu vana roostes laev, mida on raske värskematesse vetesse juhtida. Väidan, et koolisüsteemis on hammasrataste vahel kolmandik õpilasi, kelle motivatsioon ei käivitu, sest nad tunnevad, et nende ettepanekuid, huvisid ei märgata VÕI tegevused on nende jaoks liiga lihtsad või keerulised VÕI tegevused on nende jaoks mõtestamata, pealesurutud, pinnapealsed.

Motivatsiooniuurijad ütlevad, et selleks on vaja kolm õppija vajadust rahuldada: kuuluvustunne, pädevustunne ja autonoomiatunne st et õppija tunneks, et ta saab ise valida, mida ja kuidas ta õpib või vähemalt on tegevus tema jaoks mõtestatud. Motivatsiooni käivitada oskav õpetaja teab, et õppimine koosneb kolmest faasist ja kui esimest faasi e häälestust, eelneva kogemuse aktiveerimist ning eesmärgistamist ei toimu, siis järgmised kaks faasi e teadmiste omandamine ja enesereflektsioon ei toimu st ÕPPIMIST EI TOIMU.

Seega, individualiseerimine on väga oluline teema motivatsiooni tõstmisest rääkides. Kas ja kuidas seda robotite/tehnoloogia abil on võimalik saavutada, ma ei oska öelda, kuid minu kogemus on näidanud, et koduõpe on kõige lihtsam ja kiirem viis pakkuda individualiseeritud õpet. Koolisüsteem eeldab teatud sorti õpilast, seal tuleb suurepäraselt toime esimene kolmandik õpilastest, kes on piisavalt intelligentsed ja piisavalt allutatavad või mõjutatavad, tahavad meeldida, on võistlushimulised. Need teismelised ja lapsed teevad alati hoolikalt ära igasugused kodused ülesanded, sooritavad veatult tasemetööd, saavad sisse mainekatele erialadele kõrgkoolidesse, sest see on lihtne JA oluline  neile ja nagu eespool kirjutasin, siis motivatsiooni käivitumiseks ei ole palju rohkem vaja. Ja kui kõik need noored oleks seejuures õnnelikud, siis on käik hästi. Aga uuringutest me ju teame, et see pole nii ja depressiivseid noori on Eestis liiga palju. Teame, et Eesti kuuendikud on Euroopas kõige kriitilisemad kooli suhtes. Piinlik on rääkida selles kontekstis kõrgetest PISA-tulemustest, kui õpilased ei taha kooli minna ja  noored õpetajad ei taha kooli tulla.

Teine kolmandik kohaneb, tuleb toime ja jääb terveks. Mind huvitab see kolmas kolmandik… nemad saavad süsteemis haiget, sest nad tunnevad, et ei sobitu, neid ei kõneta suur osa tegevustest ja süsteemi pinnapealne, kiirustav ning mürarikas keskkond on nende jaoks pärssiv. Hea meelega nad süveneks ja suhtleks, ja nad teevadki seda niipea, kui leiavad enda jaoks sobiva keskkonna, milleks võib olla koduõpe. See teeb mind väga rõõmsaks, kui nad meie koduõppeosakonna leiavad. Väike Eesti ei saa inimressursiga priisata. Kui mõni kool nimetab nende noorte  erilisust, tundlikkust ebamugavaks erivajaduseks, siis meie näeme, et see detailitundlikkus, omapäraste seoste nägemine on tulevikukontekstis väga tõenäoliselt see neuroerilisus, loomingulisus, igapidine teise vaatenurga/kastist välja mõtlemise oskus, mis neid oma nišis tööturul praegustest “edukatest” õpilastest eristab ja neile edumaa annab. Individualiseerimine ongi sellepärast oluline, et nii jääb see kolmandik ka enese jaoks väärtuslikuks ja ta ei kuku reelt maha.

“Aga mis saab siis sotsialiseerimisest?!” Eriolukorra järelkajana oleme pikemalt kirjutanud siin, kuidas ilmnes, et enamus koduõppijaid oli tugevalt häiritud eriolukorra isolatsioonist. Koduõppepered on harjunud suure osa oma päevast ja nädalast veetma suheldes teiste peredega, looduses, väga palju õppimist toimub huviringides ning väikestes gruppides koostöiselt. Lapsed pidid eriolukorra tõttu olema äkki harjumatult palju kodus ja üksi ja ekraanis. See on ka üks põhjus, miks me VÕKi sünnitasime. Üldiselt aga võib öelda, et akadeemilises osas meie koduõppija jaoks eriolukord suuri muutusi ei toonud. Umbes pooled meie koduõppijatest osalesid eelmisel aastal ülalnimetatud OÜ Viis veebipõhises õppeprogrammis, millel on mitmeid ühisjooni kaugõppega – õppijad on seega harjunud kasutama akadeemilise õppimise jaoks arvuteid ja programme, eesmärgistama oma tegevusi, analüüsima oma edasijõudmist.

Mis puutub aga robotite kaasamisse, siis … arvan, et kooli õpetaja kõrvale oleks vaja HÕTi e Hea Õpetaja Tunnustajat – robotit, kes toetaks õpetajat ja tuletaks talle meelde, mis on tema õigused ja kohustused ja ülesanded. Mis on päriselt õppimine ja mis on või mis ei ole õpetaja roll selles. HÕT aitaks õpetajal valida, millised tegevused õppimist toetavad ja milline tema käitumine õppimist toetab – tunnustaks ja annaks nõu. Näiteks, küsib robot õpetajalt, et mis eesmärgiga ta planeerib tunnikontrolli. Milleks ta kasutab saadud informatsiooni? Või siis robot tuletab meelde, kui väärtuslik on õpetaja, tunnustab teda päeva lõpus ja ka jooksvalt heade valikute eest. Näiteks, ütleb HÕT: „See oli hea valik – teha tunnikontroll avatud materjalidega ja lasta õppijatel ise oma vead leida ja parandada. Nad õppisid sellest väga palju!“VÕI: „Mulle meeldis Sinu korraldatud grupitöö – Sa ei sekkunud kordagi, olid väga kannatlik. Märkasin, kuidas õppijad ise pakkusid igale grupiliikmele sõna ja kõik panustasid ja pingutasid!“

Meil on hea sisuga riiklik õppekava, rõhud on õiges kohas: üldpädevused, lõiming, läbivad teemad, koostööoskused, suhtlemisoskused jne. Kahjuks, kui õpetaja kaldub keskenduma vaid sellele, mida tasemetöös/eksamil nõutakse, siis kõik muu ununeb, jääb paberile, ei rakendu. Hea Õpetaja Tunnustaja on õpetaja abi, kes küsib õpetajalt, miks ta midagi teeb, millist õppijat me soovime ja kas see õpetaja tegevus aitab sellele kaasa või soodustab vastupidist. Kas eesmärk on arendada kohusetunnet või vastutustunnet? Kas me tahame arendada individuaalset vaikset paberil lünkade täitmise oskust või harjumust arutleda, mõelda, olla paindlik, loominguline?

Võibolla oleks vaja robotit ka õppijale. Näiteks sellist, mis saaks olla eneseanalüüsil ja oma õpiprotsessi kavandamisel abiks. Robot saaks meelde tuletada süsteeme, struktuure, luua kava enda õpiprotsessi jälgimiseks, mõõtevahendid enda hindamiseks, reflekteerimiseks ja analüüsimiseks, hõlbustada tee leidmist erinevate asjade seostamise juurde, luua skeeme, laiendada teadmiste välja, luua endale memosüsteeme, püstitada väiteid ja saada viiteid nende käsitluste kohta ajaloos jne.

Nüüd, kui me teame tänu neuroteadusele, mis on õppimine ja millist keskkonda ja osaoskusi see eeldab, siis selle teadmisega tuleks midagi pihta hakata. Kes oskab, teeb roboteid; kes oskab, tüürib koolisüsteemi paremasse homsesse, kes oskab, teeb kvaliteetset koduõpet 🙂 Igal juhul, oleme ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud!

Lõimingust koduõppes

Oleme koduõppeosakonnas otsinud ja leidnud loomulikke viise ainete nt  kirjandusõpetuse ja eesti keele õpetuse ulatuslikuks ja tõhusaks lõimimiseks. Kasutame sellist lõimimisviisi oma juhendatud koduõppe õpilastega ja soovitame jagada oma kogemust ka iseseisvate koduõppeperedega. Järgnevalt mõned ideed ja juhised.

 

Koduõppes on võimalus ja vabadus horisontaalseks st ainetevaheliseks lõiminguks. See muudab õppimise efektiivseks, eluliseks ning hoiab aega kokku. 

Ka koolides on saadud aru eesti keele ja kirjanduse õpetuse lõimingu vajadusest,kuid selle muudab sisuliselt võimatuks asjaolu, et eesti keele õpetuse keskmes on keeleteadmiste omandamine keele struktuurist lähtuva lineaarse õppimisviisi tõttu. 

Selle asemel, et ainekeskse st traditsioonilise eesti keele õpetuse stiilis õppida ja harjutada iga keeleoskust eraldi, soovitame võtta eesmärgiks  suhtluspädevuse saavutamise ning märgata, et erinevate tekstide puhul on aktuaalsemad ühed või teised keeleteadmised ning neid vastavalt vajadusele õppida. Näiteks, kui ülesandeks on kirjutada tegevuskava või fantaasiatekst, siis on põhjust kinnistada /õppida tingivat kõneviisi, kui-lause kirjavahemärgistamist; eeskirja või üleskutse kirjutamisel aga saab kinnistada käskivat kõneviisi ning ütet ja selle kirjavahemärgistamist.

Mõned ideed ülesanneteks ja nende raames kinnistatavad keeleteadmised:

Screen Shot 2020-07-29 at 12.44.19

Kõige lihtsam ja efektiivsem on lõimida eesti keel ja kirjandus, seejuures kasutada disainõpet, probleemõpet.  2.kooliastme puhul on eesti keele ja kirjanduse lõiming lihtsaim järgmistes kokkupuutepunktides e õppetegevustes: lugemisoskuse arendamine, kuulamisoskuse arendamine, ümberjutustamine, pilttekstide (foto, karikatuur) tõlgendamine, küsimustele vastamine, arvamuse avaldamine, arutlemine, vestlus, diskussioon, probleemi käsitlemine (nt teose probleemistik), sõnavara rikastamine, kirjeldamine, jutustamine. Õpitulemusi kõrvutades on näha, et eesmärgid on enamjaolt kattuvad: sisukava või kokkuvõtte koostamine, arutlemine, oma arvamuse avaldamine, küsimuste koostamine ja neile vastamine, lugemisvara valimine, jutustamisoskuse arendamine, esinemisoskuse, kirjeldava ja jutustava teksti loomine (2.kooliastme ühised õpieesmärgid eesti keele s ja kirjanduses; tabelid ja lisainfo: https://www.hm.ee/sites/default/files/l6imingukogumik.pdf. 

Selline lõiming võimaldab keeleteadmised efektiivsemalt rakendada praktiliste oskuste arendamise teenistusse. Õppevaldkondade lõimimine eesti keele õpetuse sees nõuab põhimõtteliselt uudse õppevara väljaarendamist, kus keeleteadmised ei oleks esitatud lineaarselt keele struktuuri loogikast lähtudes vaid vastavalt sellele, milliseid funktsionaalseid pädevusi parasjagu arendatakse. Kuigi uudne emakeeleõpetuse jaoks, on selline metoodika laialdaselt kasutusel võõrkeeleõpetuses ja on ennast seal täielikult õigustanud.

Soovitan tasuta e-raamatut sel teemal: https://www.meis.ee/kasiraamat-loimitud-aine-ja-keeleope.

Kas vanemale saab loota lapse haridustee kujundamisel ja õpikeskkonna loomisel?

Lapsevanema roll distantsõppes ja koduõppes.

Eriolukorrast tingitud distantsõpe on toonud teravalt esile küsimuse vanema rollist laste hariduse osas. Raadiosaates https://vikerraadio.err.ee/1074315/uudis-mirko-ojakivi/1039488 tehtud intervjuus Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedastega mainiti, et kahjuks on mõnes koolis distantsõppe rakendamisel jäänud vastutus sobilikul viisil võtmata ja nii on mitmed lapsed jäetud mitte distantsõppele, vaid koduõppele, pannes laste vanemad ootamatult õpetajarolli, milleks nad ei pea ega saagi väidetavalt valmis olla. Selliste üldistuste tegemine on ohtlik, kui me ei lisa siia juurde, et distantsõpe, mida korraldab kool, ei ole võrreldav olukorraga, kus laps on vanema soovil koduõppel. Eestis nagu kogu maailmas on olemas ja kasvamas koduõppekogukond, kus pered on teinud oma aastate jooksul kujunenud väärtuste ja  võimete  alusel kaalutletud otsuse võtta ise vastutus oma laste haridustee ja õpikeskkonna kujundamise eest, on seejuures õnnelikud ja tulevad võetud vastutuse ja vabaduse kandmisega suurepäraselt toime. Oluline on meeles pidada, et vanemate pädevus ja võimalused, laste vajadused ja ennastjuhtivuse oskused on erinevad, mistõttu peaksime tervitama mitmekesisust haridusmaastikul. Koduõppijate seas tunnustatud Tartu Luterliku Peetri Kooli kiirelt kasvava koduõppeosakonna väärtused võib kokku võtta märksõnadena “teadlikkus, looming, paindlikkus ja koostöisus” ning need avavad hästi koduõppe ja distantsõppe erinevusi.

Teadlikkus ja paindlikkus

Eestis leidub üksikuid koole, kes on ülevalpool I kooliastet suutelised õppimist toetama viisidel, millest on Grete Arro ja Kriste Talving rääkinud oma live-koolitundides või Triin Noorkõiv oma külalistega HITSA iseseisva õppe veebiseminaridel. Distantsõpe on toonud selgelt välja suure osa koolide puudujäägid õppetöö teadlikus ja paindlikus planeerimises. Pedaste rääkis ülalmainitud raadiosaates, kuidas distantsõppes oleks kooli roll algusest peale pidanud olema saata teadlikult ja lõimitult koostatud õpiülesanded, mida õppija saaks paindlikult nädalale jaotada ja iseseisvalt nendega tegeleda.  Kolmefaasilisest õppimisest (tegevusele eelnev häälestamine, mõtestamine ja tegevusele järgnev refleksioon, tagasisidestamine), mis ka distantsõppes raskusteta rakendatav oleks, ei ole viimase kuu jooksul erinevates sotsiaalmeedia tugigruppides, veebikoolitustel ja eravestlustes just palju juttu olnud.  

Koduõppijate vanemad seevastu juhinduvad eelkõige neile seadusega pandud kohustusest järgida Eesti riiklikku õppekava ja seal toodud õpieesmärke. See tähendab, et neil on töövihikutest nina kõrgemale tõstes palju paindlikumad võimalused jaotada nende eesmärkide saavutamine terve kalendriaasta peale, näiteks planeerida elusloodusega seonduv kevade- ja suvekuudesse või läbida ühe ainevaldkonna õppeained moodulina. Samuti on neil palju vabamad käed muuta õppetegevuste olemust, kui juhtub midagi ootamatut nagu hamstri surm või eriolukord. Koduõppeperede seas on väga levinud hoiak väärtustada ja kasvatada ennastjuhtivat õppijat, nii erineb ka koduõppija ise distantsõppijast – teda ei ole vaja sel määral väliselt motiveerida ning ta on harjunud seadma endale eesmärke ning nende saavutamiseks pingutama.

Looming ja koostöisus

Teravalt joonistus distantsõppel levinud praktikaid (nt nädala jooksul mitu referaati eri ainetes ja juhuslikuna mõjuvad ülesanded aineõpetajatelt) jälgides välja koolide vähene koostöö- ja lõimisvõimekus. Koostööd võiks rohkem näha ka kooli ja vanema vahel. Kuigi tänapäeva haridusteadus räägib palju konstruktivistlikust vaatest õppimisele ja tähenduse loomise olulisusest teadmiste omandamisel, oleme koolisüsteemina siiski veel kaugel sellest, et õpilasele (ja soovi korral ka perele) oleks antud võimalust ja aega selles protsessis aktiivselt osaleda. Kardetavasti on paljudes kodudes olukord tänaseks hull ja pinged kasvanud ülepea seetõttu, et lastel on veelgi piiratumad võimalused oma vajadustest märku anda ning vanemad on surutud lihtsalt läbiviija rolli olukorras, kus kodu ja vanema ülesandeks oleks pidanud jääma vaid see, mis puudutab õpikeskkonna loomist – rutiinide tagamine, iseseisvaks õppeks vajalikud vahendid, samuti ka aeg puhkamiseks, majapidamistöödes kaasa löömiseks ja perega suhtlemiseks. Koostöisusest rääkides tuleks võtta luubi alla ka laste omavahelised suhted – koolikiusamist kogenud distantsõppuritele ei ole kuuldavasti kiusamine kuhugi kadunud, on lihtsalt vormi muutnud ja veelgi raskemini käsitletavaks muutunud. 

Koduõppesse on aga loominguline ja koostöine õppimine juba sisse kirjutatud. Vastupidiselt levinud müüdile, et koduõpe kultiveerib isolatsiooni ja eraklust, on koduõppijal märksa rohkem võimalusi suhelda oma pereliikmete ja sugulastega, reisida ning kõiki neid tegevusi õpieesmärke teenima panna. Sotsialiseerumisest on oma koduõppeteemalises magistritöös kirjutanud ka Kärt Kao, kes viitab mitmel korral asjaolule, et terviklikuma ja ühiskonna ülesehitusele vastava sotsialiseerumiskogemuse saab laps, kellel on tasakaaluks samaealiste konkurentsiõhkkonnale võimalik turvaliselt suhelda koostöös erinevatest põlvkondadest inimestega. Ka koduõppija haridus on seotud mitmete õpetajate ja juhendajatega väljaspool kodu – huviringijuhendajad, treenerid, pilliõpetajad, koosõppegrupid, laagrid jne. Praegune eriolukord mõjutab seega ka koduõppeperesid – kuigi juhendajad teevad veebitunde ja saadavad videosid, mille järgi iseseisvalt kodus harjutada, on ka koduõppija jaoks suhtlemine kaaslastega ja iseseisev liiklemine piiratud, nädala- ja päevarutiinid häiritud, kõik päevad on harjumatult ühetaolised. Kuid vähemalt ei lisandu sellele õppimisestressi, sest koduõppija jaoks loodud õpikeskkonnas on valdavalt tegevused, milles ta tunneb end pädevana, mis on tema jaoks mõtestatud ja milles ta pole üksi. Need kolm aspekti on motivatsiooni käivitumiseks võtmetähtsusega.

Kas vanemale saab loota?

Loomulikult on ka edaspidi vajalik usaldusväärne traditsiooniline koolisüsteem, millele peab saama loota see pere, kes seda soovib ja vajab. Nõustume Margus Pedastega, et ei saa kõigilt vanematelt oodata, et nad suudaks olla oma lastele pädevad mentorid ja juhendajad, sest meie põlvkonda ei ole selliselt õpetatud, nagu kaasaegses õpikäsituses kajastuvatele arusaamadele kohaselt soovime näha oma laste haridust. Nõustume ka sellega, et õpetamine ei ole ainult teadmise ja oskuse edastamine, vaid õppija motivatsiooni sütitamine, hoiakute kujundamine ja õppija juhendamine õppimisoskuste arendamisel. Kui vanemal ei ole oskusi ega huvi nimetatud pädevusi, uskumusi ja oskusi endas arendada, siis on kuritegelik talle panna koduõppekohustus. Siinkohal tuleb aga kibedusega tõdeda, et selles osas pandud lootused koolisüsteemile on samuti pettumustvalmistavad ja distantsõppe täidesaatvaks jõuks määratud lapsevanemad näevad nüüd kodudes ise, kui kehv on lugu laste ennastjuhtivuse ja iseseisva õppimisoskusega, õpiülesannete eesmärgistamise ja reflekteerimisoskusega. Selle artikli eesmärk oli tutvustada avalikkusele koduõppevanemaid, kel on sügav huvi ja motivatsioon oma lapse kasvatamise ja õpetamise vastu. Isegi, kui neil ei ole kraadi pedagoogikas, on tänapäeval võimalik läbida mitmekesiseid psühholoogia- ja pedagoogikateemalisi kursusi, et olla teadlikum täiskasvanu, vanem, mentor oma lapsele. Olla ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud.

Kirjuta meile koduope@luterlik.edu.ee.

Kadi Künnapuu, Irja Toots

Koduõppijate perepäev

On saanud traditsiooniks, et kord kuus laupäeviti tulevad koduõppehuvilised kaugelt ja lähedalt kokku, et plaane pidada ja tehtut tähistada. Meelolukale perepäevale järgneb koduõppevanemate tugigrupp. Seal on märksa vaiksem, sest oodatud on vaid lapsevanemad – nii need, kes alles alustamas koduõppega jagama oma kõhklusi, kui ka need, kes juba saanud kullahinnaga kogemusi ja soovivad neid kaasteelistega jagada sõbralikus turvalises õhkkonnas.

Alustuseks tutvustasime meie perepäevade traditsiooni, küsisime perepäevaliste ettepanekuid perepäeva tegevusteks, töötubadeks, külalisesinejateks.  Näiteks tunti huvi, kuidas toetada koduõppijat lugemis-ja kirjutamisraskuste korral, mis tuleb tõenäoliselt mõnel järgneval perepäeval jutuks. Samuti on plaanis teha arendavate lauamängude nt Cashflow töötube meie vahvate vanemate toel. Anna teada oma ettepanekust koduope@luterlik.edu.ee

Koduõpe pakub mitmekesiseid võimalusi suhtlemiseks ja koostöiseks õppimiseks. Tutvustasime lisaks perepäeval osalemisele ka teisi võimalusi, kuidas TLPK koduõppeosakond püüab innustada koduõppijatel omavahel koostööd teha:

  • veebipõhised kohad, kus pered saavad kontakte vahetada ja teineteisele pakkuda koosõppimise võimalusi (nn mikrokoole, koduõppe kogukondi tekitada) nt Google Drive infopank, Facebook privaatne grupp, meililist;
  • teismeliste koduõppijate noorteõhtud, mis toimuvad reedeti ja nädal enne perepäeva. Teeme koos ettevalmistusi perepäevaks, mängime lauamänge, maiustame;
  • vanemate tugigrupp, mis toimub 14.00-16.00 iga TLPK koduõppijate perepäeva lõpus.

Kuna koduõppe populaarsus kasvab kiiresti ja pered vajavad pigem kiiret kohanemist koduõppemaastikul, siis oleme TLPK koduõppe koordinaatoritena välja töötatud tugisüsteemi, mis on mõeldud lapsevanematele, kellel puuduvad varasemad kogemused ja/või igapäevane ajaressurss, et kavandada ja läbi viia õppetegevusi riiklikult nõutud eesmärkide saavutamiseks. Tutvustasime juhendatud koduõppe teenust ja täpsustasime, et tegemist ei ole koduõpetaja / abiõpetaja teenusega, sest ootame lapsevanemalt siiski, et ta korraldab jooksva õppimise, teeb koostööd õpimapi kogumisel, õppija (vahe)hindamisel ning kokkuvõtval hindamisel ja osaleb arenguvestlusel kord poolaastas.

Algajale koduõppehuvilisele mõeldes ja Avatud Meele Instituudiga koostöös on valminud ja täitumas ka uus kursus, mida tutvustasin. Vaata postitust siit.

Kohal oli ja autogramme jagas raamatutesse Kaire Kaur Daniel, kes on esimese eestikeelse koduõppeteemalise raamatu autor (https://opleht.ee/2019/11/kui-ema-on-uhtlasi-opetaja-koduoppe-ahvatlus-ja-karid/). Kutsusin üles koduõppeperesid oma ainulaadset kogemust salvestama ja jagama minuga, et üheskoos anda kunagi välja meie perede koduõppelugude kogumik. Anna teada oma ideest koduope@luterlik.edu.ee

Algajaid kirjanikke nt Marie Nigola (6.kl) oli ka koduõppijate seas, toimus esmaesitlus ajalehele “Koduõppija“, mille esimest numbrit saab soetada loodetavasti ka järgmisel perepäeval. Uusi kaastöid ootab ja toimetust haldab Irja Toots, saada talle oma kirjatöö märtsi lõpuks irja@luterlik.edu.ee.

Perepäeval toimus mitu huvitavat töötuba, mida osavalt juhtisid nii vanemad kui koduõppijad ise. Meil oli ka külaline, Kati Toobal Tartu Psühhodraama Instituudist, kes tegi töötoa teismelistele ja täiskasvanutele, kus metafoorkaartide abil jutustades saadi enda ja kaaslastega paremini mõistetavaks. “Kui mõistad ennast paremini, siis on sul lihtsam olla toetav sõber, heatujuline ja rahulolevam lapsevanem,” ütles Kati.

Irja Tootsi töötoas olid eriti oodatud koduõppijate vanemad, kes on hädas, sest siiani suunatav õppija on teismeikka jõudnud ja vajab vaheldust õppeviisides – õpikute ja töövihikutega on paus tekkinud. “Tule, arutleme koos, millised võimalused on sellises olukorras siiski riiklikku õppekava täita ja proovime kätt õpikuteta õppe planeerimisel!” kutsus Irja.

Meil oli suur au õppida oma ala kolmekordselt Eesti meistrilt Marrin Danielilt, kes on  TLPK koduõppija (7.kl), Taekwondo saladusi. “Taekwondo on Lõuna-Koreast pärit võitluskunst, mille filosoofia on rajatud sellistele eetika- ja vaimuprintsiipidele nagu aupaklikkus, kannatlikkus, kõikumatu vaim, enesekontroll ja ausus ning peamine eesmärk on inimlikkuse, õigluse, vaimsuse ja usalduse jõuga soodustada parema ühiskonna loomist, kus valitseb rahu ja harmoonia,” kuulsime Marrinilt.

Helena Paade, kes on samuti TLPK koduõppija (3.kl), kutsus muusikahuvilisi taas oma kandletöötuppa, mis eelmisel perepäeval väga populaarseks osutus. TLPK lubas lahkelt oma väikekandleid mängida ja see oli ju ennegi teada, et muusikahuvilisi on koduõppijate seas lausa ansamblijagu.

Oma oskusi jagas ka Oskar Tõnisson (5.kl) , kes kutsus lapsi meistrite töötuppa voltima ja värvima. Seda imet, mis seal tehti, ei jõua ära imetleda!

Aega ja ruumi oli ka mänguks ja müramiseks. Nii lapsed kui vanemad said uusi koduõppemeelseid peretuttavaid ja kohtuda nendega, keda pole ammu näinud. Lõpetasime perepäeva kokkuvõtetega  igast töötoast, tänasime meenetega esinenud või töötoa läbiviinud koduõppijaid ning külalisi.

Suur tänu TLPK-le kosutava snäkilaua eest! Täname ka vanemaid, kes omalt poolt hõrgutisi ühisele lauale tõid!

Kui soovid meie vahva kogukonnaga liituda, siis küsi infot koduope@luterlik.edu.ee.

Kui soovid järgmistel perepäevadel osaleda, siis jälgi infot Facebook gruppides nt Koduõpe ja registreeri end alati aegsasti. Märgi oma kalendris ära kuupäevad:    28.03.20,   25.04.20,   30.05.20.

Kohtumisteni!

Kadi Künnapuu