Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppeosakond on kosutavalt puhkuselt tagasi ja kuna meie imeline naiskond sai värsket verd ( meiega liitus PIIA UUSPÕLD, kelle koordineerida on 2.kooliastme juhendatud pered), siis ühel augusti hommikupoolikul intervjueeris seda võluvat viisikut paar uudishimulikku koduõppijat ja tulemus on teie ees.

Palun tutvustage ennast. Kas teil on lapsi või loomi? Kelleks te lapsena saada tahtsite? 

Kadi: Ma tahtsin saada lauljaks, tantsijaks, lenduriks, õpetajaks ja kirjanikuks või kunstnikuks. Õppisin ülikoolis logopeediks, mis oli väga põnev ja mitmekülgseid võimalusi pakkuv amet. Aga praegu olen oma eluga väga rahul ja on mul 2 vahvat last ning suur must koer.

Irja: Mul on kaks poega. Lisaks on meil veel koer Tobi, kes armastab voodis magada, ja papagoid, kes on tegelikult mammagoid. Lapsena mul mingit väga kindlat ja püsivat kirge ei olnud. Käisin kunstikoolis ja üsna pikalt olen ka armastanud erinevates keeltes rääkida ja kirjutada, koolis õppisin koguni viit võõrkeelt, kuuenda sain külge Rootsis elades.

Janet: Lapsi mul veel ei ole (aga kindlasti tahan kunagi saada), aga mul on kass nimega Kurru. Haha, ta ongi nagu minu laps. Minu jaoks oli juba koolis selge, et õpetajaamet on minu jaoks kõige õigem amet. Mind häiris vaid üks asi. Ma ei suutnud otsustada, mida ma õpetada tahaksin, sest ma tundsin ennast kõiges hästi ja kindlalt. Mulle meeldib laulda, joonistada, tantsida, trenni teha, kirjutada, arvutada, näidelda, looduses olla jne. MA TAHTSIN SAADA KÕIKE SEDA. Õnneks oli ja siiani on olemas õppekava, mis kõike seda pakub. Klassiõpetajaks õppimine on andnud mulle igast ainevaldkonnast laialdasi teadmisi. 

Ingrid: Minul veel lapsi ei ole, aga selle eest on praeguseks hetkeks aastaseks saanud koer. Tema nimi on Charlie ning mitmed koduõppepered on saanud temaga tutvuda perepäeval. Lapsena oli mul kindel plaan saada lasteaiaõpetajaks. Käisin pererühmas, mis tähendas seda, et meie rühmas oli palju erivanusega lapsi. Mulle meeldis juba siis endast nooremaid aidata ning õpetajad olid minu lasteaia lõpupeol öelnud, et nüüd läheb ära nende suur abiline ning nad ei tea, kuidas edasi hakkama saavad.

Piia: Minul endal on kodus kolm suurt last – vanuses 16, 18 ja 20. Loomi praegu ei ole, kuid lapsena kasvasin maal loomade keskel, mul oli isegi enda lehm, seega unistan kunagi uuesti linnast maale kolida, kus oma pisike loomaaed tekitada. Päris esimene soov oli saada aednikuks, aga kui ma karmi tõe teada sain, et selles ametis peab rohima ka, mitte ainult lillepeenarde vahel jalutama, siis loobusin kiiresti. Sealt edasi olin üsna kindel, et hakkan õpetajaks.

Kas teie vanemad lasid teil kah koduõppel olla? Kui ei, siis kas teile koolis meeldis?

Kadi: Mõnes mõttes küll – ma ei pidanud käima lasteias, aga kooli siiski läksin. Ma sündisin nn nõukogudeajal, siis koduõpe ei olnud võimalik. Kõik lapsed pidid käima koolis ja saama ühesugust haridust. Mulle meeldis kool, kus käisin alates 5.klassist. See oli Pärnus üks tore erakool väga põnevate ainete ja õpetajatega. Näiteks, õppisin seal loovtantsu, palju põnevaid keeli nt ladina keelt, religiooni- ja kultuuriajalugu, psühholoogiat. Kuna meil ei olnud gümnaasiumiosas tunnis istumise kohustust, kui kõik tööd olid hästi tehtud õigeks ajaks, siis võiks seda nimetada ka teatud mõttes koduõppele sarnaseks, hübriidkoduõppeks.

Irja: Koduõpe ei olnud minu lapsepõlves võimalik või vähemalt polnud see mingi levinud praktika. Mu vanematel polnud ka otsest vajadust mind koduõppele võtta, kuna koolis mulle meeldis ja sain seal hästi hakkama. Kord küll võtsin ennast ise kunstikoolist koduõppele, sest olin sellest tüdinud ja teatasin vanematele, et õpetajad sõitsid määramata ajaks minema ja kool pandi kinni. Kevadeti korraldasime pinginaabriga ka üksikuid koduõppepäevi, kui ilusa ilmaga kooli asemel kodulähedasse metsaparki läksime.

Janet: Minu vanemad ei olnud teadlikud, et selline võimalus on olemas. Koolis olin ma tubli ja õppisin hästi. Minu jaoks oli oluline, et kõik saaks õigeks ajaks tehtud ning hästi tehtud. Koolis mulle meeldis, aga siis ei meeldinud, kui pidi vaikselt istuma ja töövihikut täitma. Ma panin tähele, et mulle pigem meeldis õppida kodus kui koolis. Koolis meeldis mulle rohkem suhelda/arutleda. Gümnaasiumis ei pidanud ma vajalikuks üldse viis päeva nädalas koolis käia ja enamasti puudusin ma ühel päeval nädalas. Minu õppimisele aitas see pigem kaasa. Lõpetasin põhikooli kiituskirjaga ja gümnaasiumi hõbemedaliga.

Ingrid: Minu vanemad ei lasknud mul olla koduõppel, ilmselt nad ei olnud sellisest valikust teadlikud. Küll ma mäletan seda, et üks minu klassiõde oli tervise tõttu mõnda aega koduõppel ning me käisime tal kogu klassiga külas. Kodus õppimine ja olemine tundus ääretult põnev. Mulle meeldis koolis, ma olen alati olnud suur suhtleja ning õpiedukuselt on mul läinud hästi. Küll aga tuli koolis ette olukordi, mis minu hinnangul ei olnud õiglased (näiteks kui õpetajad olid kellegi vastu ülbed ja kurjad) ning mulle meeldis enda arvamust ka öelda välja. Selle tõttu ma ei olnud mõne õpetaja lemmik, kuid õigluse jalule seadmine oli mulle oluline.

Piia: Enda kooliajast ma ei mäleta, et üldse koduõppe võimalust oleks olnud või vähemalt meil maal seda keegi ei praktiseerinud, seega ei osanud isegi soovida niisugust võimalust. Kuigi mulle oleks koduõpe paremini sobinud. Õppimisega sain väga hästi hakkama, kuid kuna olin selline hästi vaikne ja häbelik, siis oli mul raske sõprussuhteid luua ja kogesin ka koolikiusamist, seega mul väga palju koolirõõmu ei olnud.

Miks te koduõppeosakonda teete?

Kadi: Ma olen õppimise ja õpetamise kohta väga palju lugenud ja kuulnud, tahaksin ise luua  lastele sellise õppekeskkonna, mis on nende jaoks parim. Koolis oleks see keerulisem, sest igale lapsele on vaja veidi erinevat keskkonda, aga klassis on liiga palju lapsi. Koduõppe juures on tore see, et ma saan oma laste arengut ja kasvamist lähedalt näha. Tahan pakkuda seda koos kasvamise võimalust ka teistele peredele.

Irja: Tahan, et minu lapsed ja minu tegevuse kaudu ka teised saaksid õppida võimalikult palju päriselust nende ümber. See pole tavaline, aga tegelikult saab iga lapsevanem sellega hakkama, eriti koduõppeosakonnas, kus teda toetavad nii koordinaatorid kui teised koduõppevanemad. Tore on see, kui peredel on aega hommikuti koos ärgata ja kohvitada, või et õppida saab omas tempos ja omamoodi, või et on aega tegeleda oma huvialade ja unistustega.

Janet: Ma soovin õpetada, juhendada, luua lastele toredaid ja põnevaid ülesandeid ja mis kõige tähtsam, näha nende silmades sära. Usun, et midagi peab tegema teisiti, et laps oleks õppides ka õnnelik. Minu jaoks ei tähenda teisiti tegemine seda, et lisame tundi mõne liikumispausi ja ongi kõik lapsed õnnelikud. EI! See ei ole nii, ma olen ju seda koolis näinud. Ma usun, et lapsele peab andma võimaluse saada iseseisvaks õppijaks.

Ingrid: Minu jaoks on põnev olla osaline kõiges selles, mida me teeme. Meie naiskond on küll väike, aga võimas. Oleme ühiselt suutnud lühikese ajaga areneda meeletult – nii õpilaste arvult kui ka erinevate lahendustega, kuidas koduõpet muuta põnevaks ning nauditavaks. Ma hindan seda, et oleme pidevas arengus ja kõigil on võimalus rääkida kaasa, milliseid uuendusi sisse viia võiksime.

Piia: Mina sattusin koduõppeosakonda üsna juhuslikult, kuid kiiresti sain aru, milline väärtus see on ja kui imelised inimesed asja ajavad. Meeldib hästi individuaalne lähenemine igale lapsele ja perele – otsida, mis on just selles olukorras parim võimalik lahendus.

Mida te täpselt koduõppeosakonnas teete ja kas te midagi peale koduõppeasjade ka teete?

Kadi: Jah, mulle meeldib õppida ja ma õpin juba alates 2017.a grupiterapeudiks Tartu Psühhodraama Instituudis, minust saab grupiterapeut nii täiskasvanutele kui ka lastele ja noortele. Vahel annan eratunde eripedagoogina. Juba 5 aastat kord nädalas kutsun lapsi minu ja mu tütre loodud Lugemisseiklusse Minikooli, kus erinevas vanuses lapsed saavad mänguliselt õppida ja harjutada lugemist ja palju muud. Aga koduõppeosakonnas olen ma juhtiv koordinaator st juhin meie naiskonda ja esindan meid nii koolis kui mujal. Lisaks on minu koordineerida 1.kooliastme juhendatud pered ja juhendada veebitunnid/veebiseminarid. Samuti korraldan perepäevadel vanematele vestlusringi ja tugigruppi.

Irja: Mina juhendan 3.kooliastme iseseisvaid koduõppeperesid ja täidan administratiivseid kohustusi osakonnas. Tõlkimist armastan, seepärast katsun ikka teha nii, et vähemalt üks ka mind hariv ja täiendav töö oleks käimas. Kuivõrd vajan palju aega mõtlemiseks ja niisama üksi olemiseks, siis elan vahepeal oma metsaonnis ja jalutan koeraga. Hea, kui poisid ka kaasa tulevad, aga kui neil on omad tegemised, siis andku minna 🙂

Janet: Alates sellest õppeaastast juhendan iseiseisvaid peresid 1. ja 2.kooliastmes. Lõpetasin Tartu Ülikooli klassiõpetaja õppekava ja seal õppides sain ma aru, et lisaks vaimsele tervisele on vajalik hoolt kanda ka füüsilise tervise eest. Huvi aina kasvas ja otsustasin lisaks ülikooliõpingutele õppida ka treeneriks. Eelduseks olid ka ülikoolis saadud teadmised. Praeguseks olen ma treener Tartu FitLife Eeden spordiklubis.

Ingrid: Mina juhendan veebitunde ja koordineerin juhendatud peresid 3.kooliastmes. Vabal ajal mulle meeldib käia jõusaalis ning üritan sinna jõuda neli korda nädalas. Lisaks sellele on mul koer, kes vajab mitu korda päevas väljas jalutamist. Mulle väga meeldib veeta aega looduses ja ennast lülitada kõigest välja. Mõnel nädalavahetusel teen ma nutivabasid päevasid, kus kõik nutiseadmed jäävad tuppa ning ise viibin looduses.
Lisaks on mulle alati meeldinud matemaatika ning mul on plaanis minna täiendkoolitusele, mille järel saan hakata matemaatikat õpetama põhikooli lõpuni.

Piia: Alates sellest õppeaastast juhendan veebitunde ja koordineerin juhendatud peresid 2.kooliastmes. Lisaks õpetamisele olen ma ka ise elukestev õppija ehk siis praegu käin töö kõrvalt ka kutsekoolis pagar-kondiitriks õppimas, mistõttu suurem osa vabast ajast möödub ahju ääres. Enda akusid käin laadimas looduses, kas jalutan niisama metsas või sügisesel ajal ühendan selle seente korjamisega.

Mis see VÕK on ja miks ta teie arust nii imeline on?

Kadi: VÕK on lühend sõnadest veebipõhine õppeprogramm koduõppijale. See on tuntud ka kui juhendatud koduõpe meie koois.  See on imeline, sest ta on nagu laps, kes on segu oma ema ja isa parimatest omadustest. VÕKi ema on koduõpe ja isa on kaugõpe. VÕK võimaldab koduõppijail suhelda ja koostööd teha. Ka siis, kui nad ei saa mingil põhjusel kohtuda. TLPK koduõppeosakonna deviis on “Teadlik Looming Paindlikus Koostöös” ja usume, et VÕK annab sellele täiesti uue tähenduse. Sellest aastast on võimalik olla VÕKis 1.-9.klassini meie juures.

Irja: VÕK on olnud pidevas arendamises, algselt oli veebipõhine õppeprogrammi Seesaw keskkonnas, siis  lisasime programmi videokõned juhendajaga, kes toob kaks korda nädalas koduõppijad Zoom keskkonnas kokku. Täiskasvanud juhendaja roll on suunata õppijaid nädalaülesannete mõtestamisel, vormistamisel ja reflekteerimisel. Selles seisnebki VÕKi imelisus – see aitab õppijal saada iseseisvamaks ja ennastjuhtivamaks. Kui kõik plaanitu õnnestub, siis usume, et meil on olemas ideaalilähedane õppekeskkond, mis ühendab koduõppe ja kaugõppe tugevused. 

Janet: VÕK on väga tore, aga lisaks veebikeskkondades kohtumistele on ikka vajalikud ka rikastavad kohtumised perepäevadel ja õppekäikudel: kooliruumid, raamatukogud, kontserdisaalid, näitused, muuseumid, teater, kino, spordistaadionid, mänguväljakud jne. Koduõppepered saavad teha omavahel koostööd soovi korral muude õppekäikude planeerimisel, aga perepäevadel korraldame meie Ingridi ja Piiaga koduõppijate jaoks põnevaid õppekäike samal ajal kui Kadi ja Irja vanematega koolimajas ja Zoomis vestlusringi teevad. 

Ingrid: Eespool on juba kenasti seletatud, mis on VÕK, kuid ma võin öelda, miks on ta minu jaoks imeline. Olles olnud veebitundide juhendaja nüüdseks 2 aastat, olen näinud seda, kuidas õpilased saavad omavahel nii suurteks sõpradeks, et lisaks veebitundidele suheldakse igapäevaselt ka vabal ajal. Minu hinnangul on see väga tore, sest paljude perede hirm on see, et koduõppel kaob ära sotsiaalne pool. Tegelikult ei vasta see üldse tõele ning eakaaslaste leidmine veebitundidest on täitsa võimalik. VÕKi puhul meeldib mulle ka see, et meie grupid on mõnusa suurusega ja iga õpilane saab alati avaldada enda arvamust, kõiki kuulatakse ära!

Piia: Minu silmis teeb VÕKi imeliseks koostöö – koduõppe pere ei ole üksinda oma tegemistega, vaid õppija kohtub eakaaslastega veebitunnis ja lapsevanem saab veebiseminaril teiste samas rollis olevate vanematega mõtteid jagada, häid ideid kuulda või ka muredest rääkida.

Hästi. Täname intervjuu eest ja soovime teile siis teadlikku loomingut ja paindlikku koostööd!