Avapauk 2022

Koduõppeosakonnas alustasime oma uue traditsiooniga – 1.sept. avapauk, kus mässime akadeemilist avaaktust ning koduõppe perepäevahõngulist kohtumisrõõmu. Jagan mõned fotod ja julgustan meie kogukonnaga liituma uuel õppeaastal (oktoobrini saame võtta veel vastu paar 3., 4.kl ja paar 8.kl koduõppijat – kirjuta mulle huvi korral).

Tervitasime uusi koduõppijaid, keda oli sel aastal kokku 50! Esimese klassi koduõppijad said kingituse Lugemisseikluse näol.

Jagunesime klassipõhiselt rühmadeks ja iga rühm sai omavahel tutvumiseks ülesande, mille tulemuseks oli rühma tutvustav plakat, mida sai teistele tutvustada ühise tiimina.

Peale esitlusi toimus mitu toredat töötuba koduõppevanemate eestvedamisel ja kandletöötuba muusikaõpetaja Anna Humala juhtimisel.

Uue traditsiooniga avasime ka KÕOK (koduõppeosakonna) ajajoone – võimalus jäädvustada oma tulekuaasta, klass ja nimi ajajoonele. Talletame selle järgmise septembrini, et võtta vastu uusi jäljejätjaid.

Avapaugu lõpetas tossu ja pauguga hull teadlane Herbert. Tema ja meie kõigiga saavad külalised kohtuda 1. oktoobril KODUÕPPE SÜGISPÄEVAL TLPK koolimajas Tartus Küütri tn. Info on MTÜ Koduõppe Ühingu kodulehel koduope.ee.

Head uut aastat!

Intervjuu koduõppekoordinaatoritega

TLPK-58 (1)Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppeosakond on kosutavalt puhkuselt tagasi ja kuna meie imeline naiskond sai värsket verd ( meiega liitus PIIA UUSPÕLD, kelle koordineerida on 2.kooliastme juhendatud pered), siis ühel augusti hommikupoolikul intervjueeris seda võluvat viisikut paar uudishimulikku koduõppijat ja tulemus on teie ees.

Palun tutvustage ennast. Kas teil on lapsi või loomi? Kelleks te lapsena saada tahtsite? 

Kadi: Ma tahtsin saada lauljaks, tantsijaks, lenduriks, õpetajaks ja kirjanikuks või kunstnikuks. Õppisin ülikoolis logopeediks, mis oli väga põnev ja mitmekülgseid võimalusi pakkuv amet. Aga praegu olen oma eluga väga rahul ja on mul 2 vahvat last ning suur must koer.

Irja: Mul on kaks poega. Lisaks on meil veel koer Tobi, kes armastab voodis magada, ja papagoid, kes on tegelikult mammagoid. Lapsena mul mingit väga kindlat ja püsivat kirge ei olnud. Käisin kunstikoolis ja üsna pikalt olen ka armastanud erinevates keeltes rääkida ja kirjutada, koolis õppisin koguni viit võõrkeelt, kuuenda sain külge Rootsis elades.

Janet: Lapsi mul veel ei ole (aga kindlasti tahan kunagi saada), aga mul on kass nimega Kurru. Haha, ta ongi nagu minu laps. Minu jaoks oli juba koolis selge, et õpetajaamet on minu jaoks kõige õigem amet. Mind häiris vaid üks asi. Ma ei suutnud otsustada, mida ma õpetada tahaksin, sest ma tundsin ennast kõiges hästi ja kindlalt. Mulle meeldib laulda, joonistada, tantsida, trenni teha, kirjutada, arvutada, näidelda, looduses olla jne. MA TAHTSIN SAADA KÕIKE SEDA. Õnneks oli ja siiani on olemas õppekava, mis kõike seda pakub. Klassiõpetajaks õppimine on andnud mulle igast ainevaldkonnast laialdasi teadmisi. 

Ingrid: Minul veel lapsi ei ole, aga selle eest on praeguseks hetkeks aastaseks saanud koer. Tema nimi on Charlie ning mitmed koduõppepered on saanud temaga tutvuda perepäeval. Lapsena oli mul kindel plaan saada lasteaiaõpetajaks. Käisin pererühmas, mis tähendas seda, et meie rühmas oli palju erivanusega lapsi. Mulle meeldis juba siis endast nooremaid aidata ning õpetajad olid minu lasteaia lõpupeol öelnud, et nüüd läheb ära nende suur abiline ning nad ei tea, kuidas edasi hakkama saavad.

Piia: Minul endal on kodus kolm suurt last – vanuses 16, 18 ja 20. Loomi praegu ei ole, kuid lapsena kasvasin maal loomade keskel, mul oli isegi enda lehm, seega unistan kunagi uuesti linnast maale kolida, kus oma pisike loomaaed tekitada. Päris esimene soov oli saada aednikuks, aga kui ma karmi tõe teada sain, et selles ametis peab rohima ka, mitte ainult lillepeenarde vahel jalutama, siis loobusin kiiresti. Sealt edasi olin üsna kindel, et hakkan õpetajaks.

Kas teie vanemad lasid teil kah koduõppel olla? Kui ei, siis kas teile koolis meeldis?

Kadi: Mõnes mõttes küll – ma ei pidanud käima lasteias, aga kooli siiski läksin. Ma sündisin nn nõukogudeajal, siis koduõpe ei olnud võimalik. Kõik lapsed pidid käima koolis ja saama ühesugust haridust. Mulle meeldis kool, kus käisin alates 5.klassist. See oli Pärnus üks tore erakool väga põnevate ainete ja õpetajatega. Näiteks, õppisin seal loovtantsu, palju põnevaid keeli nt ladina keelt, religiooni- ja kultuuriajalugu, psühholoogiat. Kuna meil ei olnud gümnaasiumiosas tunnis istumise kohustust, kui kõik tööd olid hästi tehtud õigeks ajaks, siis võiks seda nimetada ka teatud mõttes koduõppele sarnaseks, hübriidkoduõppeks.

Irja: Koduõpe ei olnud minu lapsepõlves võimalik või vähemalt polnud see mingi levinud praktika. Mu vanematel polnud ka otsest vajadust mind koduõppele võtta, kuna koolis mulle meeldis ja sain seal hästi hakkama. Kord küll võtsin ennast ise kunstikoolist koduõppele, sest olin sellest tüdinud ja teatasin vanematele, et õpetajad sõitsid määramata ajaks minema ja kool pandi kinni. Kevadeti korraldasime pinginaabriga ka üksikuid koduõppepäevi, kui ilusa ilmaga kooli asemel kodulähedasse metsaparki läksime.

Janet: Minu vanemad ei olnud teadlikud, et selline võimalus on olemas. Koolis olin ma tubli ja õppisin hästi. Minu jaoks oli oluline, et kõik saaks õigeks ajaks tehtud ning hästi tehtud. Koolis mulle meeldis, aga siis ei meeldinud, kui pidi vaikselt istuma ja töövihikut täitma. Ma panin tähele, et mulle pigem meeldis õppida kodus kui koolis. Koolis meeldis mulle rohkem suhelda/arutleda. Gümnaasiumis ei pidanud ma vajalikuks üldse viis päeva nädalas koolis käia ja enamasti puudusin ma ühel päeval nädalas. Minu õppimisele aitas see pigem kaasa. Lõpetasin põhikooli kiituskirjaga ja gümnaasiumi hõbemedaliga.

Ingrid: Minu vanemad ei lasknud mul olla koduõppel, ilmselt nad ei olnud sellisest valikust teadlikud. Küll ma mäletan seda, et üks minu klassiõde oli tervise tõttu mõnda aega koduõppel ning me käisime tal kogu klassiga külas. Kodus õppimine ja olemine tundus ääretult põnev. Mulle meeldis koolis, ma olen alati olnud suur suhtleja ning õpiedukuselt on mul läinud hästi. Küll aga tuli koolis ette olukordi, mis minu hinnangul ei olnud õiglased (näiteks kui õpetajad olid kellegi vastu ülbed ja kurjad) ning mulle meeldis enda arvamust ka öelda välja. Selle tõttu ma ei olnud mõne õpetaja lemmik, kuid õigluse jalule seadmine oli mulle oluline.

Piia: Enda kooliajast ma ei mäleta, et üldse koduõppe võimalust oleks olnud või vähemalt meil maal seda keegi ei praktiseerinud, seega ei osanud isegi soovida niisugust võimalust. Kuigi mulle oleks koduõpe paremini sobinud. Õppimisega sain väga hästi hakkama, kuid kuna olin selline hästi vaikne ja häbelik, siis oli mul raske sõprussuhteid luua ja kogesin ka koolikiusamist, seega mul väga palju koolirõõmu ei olnud.

Miks te koduõppeosakonda teete?

Kadi: Ma olen õppimise ja õpetamise kohta väga palju lugenud ja kuulnud, tahaksin ise luua  lastele sellise õppekeskkonna, mis on nende jaoks parim. Koolis oleks see keerulisem, sest igale lapsele on vaja veidi erinevat keskkonda, aga klassis on liiga palju lapsi. Koduõppe juures on tore see, et ma saan oma laste arengut ja kasvamist lähedalt näha. Tahan pakkuda seda koos kasvamise võimalust ka teistele peredele.

Irja: Tahan, et minu lapsed ja minu tegevuse kaudu ka teised saaksid õppida võimalikult palju päriselust nende ümber. See pole tavaline, aga tegelikult saab iga lapsevanem sellega hakkama, eriti koduõppeosakonnas, kus teda toetavad nii koordinaatorid kui teised koduõppevanemad. Tore on see, kui peredel on aega hommikuti koos ärgata ja kohvitada, või et õppida saab omas tempos ja omamoodi, või et on aega tegeleda oma huvialade ja unistustega.

Janet: Ma soovin õpetada, juhendada, luua lastele toredaid ja põnevaid ülesandeid ja mis kõige tähtsam, näha nende silmades sära. Usun, et midagi peab tegema teisiti, et laps oleks õppides ka õnnelik. Minu jaoks ei tähenda teisiti tegemine seda, et lisame tundi mõne liikumispausi ja ongi kõik lapsed õnnelikud. EI! See ei ole nii, ma olen ju seda koolis näinud. Ma usun, et lapsele peab andma võimaluse saada iseseisvaks õppijaks.

Ingrid: Minu jaoks on põnev olla osaline kõiges selles, mida me teeme. Meie naiskond on küll väike, aga võimas. Oleme ühiselt suutnud lühikese ajaga areneda meeletult – nii õpilaste arvult kui ka erinevate lahendustega, kuidas koduõpet muuta põnevaks ning nauditavaks. Ma hindan seda, et oleme pidevas arengus ja kõigil on võimalus rääkida kaasa, milliseid uuendusi sisse viia võiksime.

Piia: Mina sattusin koduõppeosakonda üsna juhuslikult, kuid kiiresti sain aru, milline väärtus see on ja kui imelised inimesed asja ajavad. Meeldib hästi individuaalne lähenemine igale lapsele ja perele – otsida, mis on just selles olukorras parim võimalik lahendus.

Mida te täpselt koduõppeosakonnas teete ja kas te midagi peale koduõppeasjade ka teete?

Kadi: Jah, mulle meeldib õppida ja ma õpin juba alates 2017.a grupiterapeudiks Tartu Psühhodraama Instituudis, minust saab grupiterapeut nii täiskasvanutele kui ka lastele ja noortele. Vahel annan eratunde eripedagoogina. Juba 5 aastat kord nädalas kutsun lapsi minu ja mu tütre loodud Lugemisseiklusse Minikooli, kus erinevas vanuses lapsed saavad mänguliselt õppida ja harjutada lugemist ja palju muud. Aga koduõppeosakonnas olen ma juhtiv koordinaator st juhin meie naiskonda ja esindan meid nii koolis kui mujal. Lisaks on minu koordineerida 1.kooliastme juhendatud pered ja juhendada veebitunnid/veebiseminarid. Samuti korraldan perepäevadel vanematele vestlusringi ja tugigruppi.

Irja: Mina juhendan 3.kooliastme iseseisvaid koduõppeperesid ja täidan administratiivseid kohustusi osakonnas. Tõlkimist armastan, seepärast katsun ikka teha nii, et vähemalt üks ka mind hariv ja täiendav töö oleks käimas. Kuivõrd vajan palju aega mõtlemiseks ja niisama üksi olemiseks, siis elan vahepeal oma metsaonnis ja jalutan koeraga. Hea, kui poisid ka kaasa tulevad, aga kui neil on omad tegemised, siis andku minna 🙂

Janet: Alates sellest õppeaastast juhendan iseiseisvaid peresid 1. ja 2.kooliastmes. Lõpetasin Tartu Ülikooli klassiõpetaja õppekava ja seal õppides sain ma aru, et lisaks vaimsele tervisele on vajalik hoolt kanda ka füüsilise tervise eest. Huvi aina kasvas ja otsustasin lisaks ülikooliõpingutele õppida ka treeneriks. Eelduseks olid ka ülikoolis saadud teadmised. Praeguseks olen ma treener Tartu FitLife Eeden spordiklubis.

Ingrid: Mina juhendan veebitunde ja koordineerin juhendatud peresid 3.kooliastmes. Vabal ajal mulle meeldib käia jõusaalis ning üritan sinna jõuda neli korda nädalas. Lisaks sellele on mul koer, kes vajab mitu korda päevas väljas jalutamist. Mulle väga meeldib veeta aega looduses ja ennast lülitada kõigest välja. Mõnel nädalavahetusel teen ma nutivabasid päevasid, kus kõik nutiseadmed jäävad tuppa ning ise viibin looduses.
Lisaks on mulle alati meeldinud matemaatika ning mul on plaanis minna täiendkoolitusele, mille järel saan hakata matemaatikat õpetama põhikooli lõpuni.

Piia: Alates sellest õppeaastast juhendan veebitunde ja koordineerin juhendatud peresid 2.kooliastmes. Lisaks õpetamisele olen ma ka ise elukestev õppija ehk siis praegu käin töö kõrvalt ka kutsekoolis pagar-kondiitriks õppimas, mistõttu suurem osa vabast ajast möödub ahju ääres. Enda akusid käin laadimas looduses, kas jalutan niisama metsas või sügisesel ajal ühendan selle seente korjamisega.

Mis see VÕK on ja miks ta teie arust nii imeline on?

Kadi: VÕK on lühend sõnadest veebipõhine õppeprogramm koduõppijale. See on tuntud ka kui juhendatud koduõpe meie koois.  See on imeline, sest ta on nagu laps, kes on segu oma ema ja isa parimatest omadustest. VÕKi ema on koduõpe ja isa on kaugõpe. VÕK võimaldab koduõppijail suhelda ja koostööd teha. Ka siis, kui nad ei saa mingil põhjusel kohtuda. TLPK koduõppeosakonna deviis on “Teadlik Looming Paindlikus Koostöös” ja usume, et VÕK annab sellele täiesti uue tähenduse. Sellest aastast on võimalik olla VÕKis 1.-9.klassini meie juures.

Irja: VÕK on olnud pidevas arendamises, algselt oli veebipõhine õppeprogrammi Seesaw keskkonnas, siis  lisasime programmi videokõned juhendajaga, kes toob kaks korda nädalas koduõppijad Zoom keskkonnas kokku. Täiskasvanud juhendaja roll on suunata õppijaid nädalaülesannete mõtestamisel, vormistamisel ja reflekteerimisel. Selles seisnebki VÕKi imelisus – see aitab õppijal saada iseseisvamaks ja ennastjuhtivamaks. Kui kõik plaanitu õnnestub, siis usume, et meil on olemas ideaalilähedane õppekeskkond, mis ühendab koduõppe ja kaugõppe tugevused. 

Janet: VÕK on väga tore, aga lisaks veebikeskkondades kohtumistele on ikka vajalikud ka rikastavad kohtumised perepäevadel ja õppekäikudel: kooliruumid, raamatukogud, kontserdisaalid, näitused, muuseumid, teater, kino, spordistaadionid, mänguväljakud jne. Koduõppepered saavad teha omavahel koostööd soovi korral muude õppekäikude planeerimisel, aga perepäevadel korraldame meie Ingridi ja Piiaga koduõppijate jaoks põnevaid õppekäike samal ajal kui Kadi ja Irja vanematega koolimajas ja Zoomis vestlusringi teevad. 

Ingrid: Eespool on juba kenasti seletatud, mis on VÕK, kuid ma võin öelda, miks on ta minu jaoks imeline. Olles olnud veebitundide juhendaja nüüdseks 2 aastat, olen näinud seda, kuidas õpilased saavad omavahel nii suurteks sõpradeks, et lisaks veebitundidele suheldakse igapäevaselt ka vabal ajal. Minu hinnangul on see väga tore, sest paljude perede hirm on see, et koduõppel kaob ära sotsiaalne pool. Tegelikult ei vasta see üldse tõele ning eakaaslaste leidmine veebitundidest on täitsa võimalik. VÕKi puhul meeldib mulle ka see, et meie grupid on mõnusa suurusega ja iga õpilane saab alati avaldada enda arvamust, kõiki kuulatakse ära!

Piia: Minu silmis teeb VÕKi imeliseks koostöö – koduõppe pere ei ole üksinda oma tegemistega, vaid õppija kohtub eakaaslastega veebitunnis ja lapsevanem saab veebiseminaril teiste samas rollis olevate vanematega mõtteid jagada, häid ideid kuulda või ka muredest rääkida.

Hästi. Täname intervjuu eest ja soovime teile siis teadlikku loomingut ja paindlikku koostööd!

TLPK koduõppe osakonna õppeaasta olulisemad kuupäevad:

Ole muutus, mida oled oodanud 🙂

Nädala-ülesande nr Kuupäev Sündmused
Tutvumisnädal 29.08-4.09 Tutvumine veebiseminaris (vanemad) ja veebitunnis (juhendatud koduõppijad) 1.septembri avaaktus kell 13-15
Tegevused noortele ja vestlusring vanematele
Tartu koolimajas
Nädal 1 5.09-11.09 PEREPÄEV
10.sept. 2022
kell 11-13
Tartu koolimajas
vanematele vestlusringid:
MIKS koduõppel olla

kell 14-17
Tartu koolimajas
Tugigrupp vanematele (lapsehoid samal ajal)

Noortele
SPORDIPÄEV TAMME STAADIONIL
kell 11-13

Nädal2 12.09-18.09
Nädal 3 19.09-25.09
Nädal 4 26.09-2.10 29.09 õhtul toimub juhendatud koduõppevanematele veebiseminar koduõppija ind. õppekava töökava täitmiseks. KODUÕPPE SÜGISPÄEV koostöös Eesti Koduõppe Keskusega korraldab TLPK koduõppeosakond:
1. oktoobril 2022 koolis + Zoom keskkonnas.

PEREPÄEV
1.oktoober
kl 11-13:

Võimalused ja väljakutsed koduõppes
Vanema roll koduõppes (Õpikeskkond ja õpikäsitus. Konstruktivistliku õpikäsituse rakendamisest kui ühest koduõppe eelisest.)
Hoiakud, väärtused ja nende avaldumine
Hirmud koduõppega alustades

14-17 Tugigrupp vanematele (lapsehoiuga)

Nädal 5 3.10- 9.10 Lõikustänupüha laat ?
Nädal 6 10.10-16.10
Nädal 7 17.10-23.10
VAHEAEG 24.10-30.10 Juhendatud koduõppijatele Seesaw keskkonnas õppetöö avatud, Zoomis veebikohtumisi ei…

View original post 321 more words

Juhendatud koduõppest meie osakonnas

Kuna praegu on mõned kohad TLPK (Tartu Luterlik Peetri Kool) Jakobi Kooli koduõppe osakonna 4.klassi juhendatud koduõppesse, siis kirjutan veidi selle töökorraldusest. Kui kõnetab, siis anna endast märku! Koduõppe ja veebitundide tõttu võib pere asuda kus iganes.

Seesaw ülesannetena pakume õppekavale vastavaid õppetegevusi, mida koduõppija saab koostöös vanemaga lahendada. Üldiselt on nad mõeldud tegelemiseks mitmes etapis jaotatuna mitmele päevale.

Iga nädal saavad koduõppijad nädalaülesande. Ülesanne koosneb erinevatest õppeainetest, mis on omavahel lõimitud. Iga ülesande juures toome ära erinevate õppeainete eesmärgid, mida selle ülesandega täita saab – see aitab vanemal töökava täita ja annab selguse, milles on õpimapp kogunenud selle ülesandega.

Pakume ideid kõikide ainete eesmärkide saavutamise kohta, kuid mõne aine puhul (nt võõrkeel, kunstiõpetus, liikumisõpetus, muusikaõpetus, käsitöö ja kodundus) on nädalaülesandest olulisem suurem roll pere poolt sisse seatud regulaarsel tegevusel st neis aines tuleb perel leida nt huviring, eraõpetaja või kodused juhendamised süstematiseerida.

Lapsevanemal on võimalik meie saadetud nädalaülesandeid asendada täielikult või osaliselt, samuti teha lisategevusi (eraõpetajad, õppekäigud, huviringid, oma projektid vms). Asendamised ja lisamised on oluline IÕK töökavades ära märkida.

Nädalaülesanne on kirjeldatud Seesaw keskkonnas. Kirjeldatakse, milliseid ainetekste tuleb lugeda, mis ülesandeid teha, millistel linkidel leiab videomaterjali jms. Mõned kirjatööd/audio-või videosalvestus/foto käelisest tööst tuleb Seesaw keskkonnas teha ja see toimib kui õpimapp.

Kasutame ülesannete koostamisel õppematerjali Opiqu keskkonnast ning veebipõhiseid videotunde/materjale. Opiqus on reeglina mitu päevikut:

  • matemaatika päevik (kohtustuslik, kui ei tee pabertöövihikus) ,
  • ülesannete päevik (kohustuslik, seal on kirjanduse, loodusõpetuse, ajaloo, inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse õpikutest parimad palad valitud selliselt, et oleks nädalaülesandes võimalik aineid lõimida).
  • eesti keele päevik
  • inglise keele päevik (ei ole kohtustuslik, kui teeb ülesandeid mujal nt pabertöövihikus ja kui ei osale ingl.k veebitundides kord nädalas)

Vanem saab Opiqus tehtud ülesannetest ülevaade siis, kui ta logib õpilase vaatest sisse st koduõppija saab talle näidata, mis tehtud/tegemata, vaemal õpetajavaade puudub. Seetõttu soovitame: tasub teha koduõppijaga kokkulepe, et enne postitamist vaatab vanem ülesande üle. Seesaw ülesande saab vanem teada samal ajal kui õpilane ja veidi ka lisainfot ülesande eesmärkide kohta. Mõlemas keskkonnas on postitamise tähtaeg pühapäev.

Esmaspäevases veebitunnis selgitab juhendaja, mida tuleb nädala jooksul teha. Reedeses veebitunnis noored saavad eelnevalt kokkulepitud ülesande osasid teineteisele esitleda ja teha koostööd, arutleda nädalateemal jms. NB kuigi esmaspäeval lepitakse kokku, kes mida esitleb reedel, siis pühapäevaks on vaja kogu ülesanne postitada, mitte ainult see, mis reedel esitletud. Teiste esitlusi kuulates saab inspiratsiooni ja motivatsiooni ülesandega valmis saada.

Koduõppevanemate kohtumised 2022/23 õa

1.sept. 2022 kell 11-13: MIKS koduõppel olla

  • Koduõpe Eestis (Mis on koduõpe? Erinevais terminites orienteerumine)
  • Miks valida koduõpe? (Uuringud koduõppest Eestis: Mis on koduõppe mõte? Mis on meie koduõppepere missioon?)

1.oktoober kl 11-13: Võimalused ja väljakutsed koduõppes

  • Vanema roll koduõppes (Õpikeskkond ja õpikäsitus. Konstruktivistliku õpikäsituse rakendamisest kui ühest koduõppe eelisest.)
  • Hoiakud, väärtused ja nende avaldumine
  • Hirmud koduõppega alustades

5. nov kell 11-13: KUIDAS koduõpet läbi viia

  • IÕK planeerimisest ja elluviimisest
  • Õppijast lähtuva õppe kavandamine, juba toimuva õppimise märkamine

3.dets. kl 11-13 Õpiprotsessi ülesehitus koduõppes

  • Õpikeskkond ja õpikäsitus. 
  • Õpifaasid
  • Hindamine kui osa õpiprotsessist

11.veebruar 11-13: MIDA koduõppes teha

  • Õpioskused
  • Iseseisvus vs koostöö

4.märts kl 11-14: Motivatsiooni reguleerimise võimalused ja väljakutsed koduõppes

  • Motivatsioon, selle käivitamine ja hoidmine

15.aprill kl 11-13 kuidas jõuda koostööni koduõppes

  • Koduõppe faasid konfliktist koostööni
  • Suhtekeskkond, emotsioonide reguleerimine, sotsiaalsed oskused

6.mai kl 11-13 Kuidas säilib koduõppevanema rõõm

  • Koduõppevanema enesehool
  • Tugivõrgustiku loomine, kogemustega koduõppeperedega suhtlemine

Kohtumiseni!

Taas on võimalik osaleda suvisel kursusel koduõppest!

Koduõpe on järjest populaarsem valik vanematele, kes võtavad vastutuse oma lapse vaimse ja psüühilise arengu eest ning soovivad olla rohkem seotud oma lapse haridustee kujundamisega. Siiski võib olla koduõppega alustades päris palju küsimusi ja kõhklusi.
Oleme teie jaoks kokku pannud õppeprogrammi, kus on võimalust kuulata miniloenguid koduõppeteemadel, osaleda rühmatöödes, saada nõu ja vastuseid kogenud koduõppevanematelt, aga ka lõõgastuda meeldivas seltskonnas kosutava looduse keskel. Keskendume küsimustele:
• Koduõpe – millest alustada?
• Kuidas ehitada üles lapse huvidele, tugevustele ja eripärale vastavad lõimitud õpitegevused?
• Kuidas toetada enda lapse kujunemist ennastjuhtivaks õppijaks?
• Kuidas ennast säästa ja ennetada läbipõlemist?

Kui soovid peale koolitustegevusi ka ööbida ja kümmelda, on osalustasu 111.-Kui osaled kahel päeval kl 12-18, siis 99.- panus.
Koolitajad: Kadi Künnapuu, Irja Toots, külalised (kogenud koduõppevanemad)

Registreeru ruttu, osalejate arv piiratud:

 https://forms.gle/D2TdFtcfgSKhA1kq9

Üritusel on oma FB leht:

https://fb.me/e/1dVoNmHpR

Orienteeruv ajakava:

Laupäev, 30.07
11.30 saabumine
12.00-1330  koolitustegevused
Ühine toiduvalmistamine, söömine, puhkus
14.30-16.00 koolitustegevused
Värskenduspaus
16.30-18.00 koolitustegevused
Külalised, ühine toiduvalmistamine, söömine, puhkus, kümblus jms

Pühapäev, 31.07
10.00-11.30 koolitustegevused  
Värskenduspaus
12.00-1330  koolitustegevused
Ühine toiduvalmistamine, söömine, puhkus
14.30-16.00 koolitustegevused
Värskenduspaus
16.30-18.00 koolitustegevused

Rõõmsa ja väeka kohtumiseni!

Miks valida koduõpe?

Vahel on hea peatuda ja mõelda, mis see on, mida me teeme ja miks me seda teeme; mis on asja mõte, kuhu päriselt lõpuks tahame välja jõuda?

Mis on koduõppe eelised? Milleks valida koduõpe?

Seda on oluline endale teadvustada mitmel põhjusel. MIKSist sõltub see, KUIDAS me otsustame oma eesmärgini jõuda ja konkreetselt MIDA e milliseid tegevusi teeme oma eesmärkide saavutamiseks ja mida valime mitte teha.

Välismaistes uuringutes nimetatakse koduõppe valiku põhjusteks tihti:

  1.  vanemate vabadust valida õpetamise meetodeid ja kujundada õppekava vastavalt lapse huvidele.
  2. Samuti on võimalik koduõppes näha õppimise protsessi loomulikkust st õppija saab luua ise oma teadmise ja mõistmise loomulikus vestluses, mängus, uurimises. Sellega seoses on koduõppijal ka kõrgem motivatsioon – nt Neuman (2020) toob välja, et koduõppijal on parem kontakt iseendaga, ta on ennastjuhtiv õppija, tal kujuneb välja sisemine õpimotivatsioon ja kriitiline mõtlemine ning koduõppija kujutlusvõime on paremini arenenud.
  3. Samuti toob ta välja pereväärtuste tugevnemise koosõppimise käigus.

Kärt Kao 2018a magistritöös on uuritud Eesti koduõppeperesid. Ilmnes, et koduõppele jäämise põhjuseid saab liigitada laias laastus kolmeks:

  1. Ma ei ole rahul koolisüsteemis levivate käitumis- ja moraalinormidega ning soovin kaitsta oma last (kooli) negatiivsete mõjude eest (nt kiusamine, ebakvaliteetsed sotsiaalsed suhted, koolistress, väsimus).
  2. Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis: lapsest lähtuv tempo, süvenemisaste, õpistiil (st arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).
  3. Soovin perekonnana rohkem koos aega veeta ning seeläbi perekonnasiseseid ja põlvkondadevahelisi suhteid tugevdada (ka nt reisiv või mitut kodu omav elustiil).

Hendrik Noore magistritöös (2021) sama teemat kohta andmeid uurides moodustus kaks peakategooriat:

  1. ideelised koduõppurid
    • (peresid iseloomustas suur teadlikkus koduõppe korraldamisest ning võimekus organiseerida koostööd kooli ja teiste sarnaste peredega.
    • Samuti võis täheldada, et mõnel juhul toetas koduõppe teadlik valik pere liikuvat elustiili)
  2. kodusõppijad juhuse tahtel. Koduõpe juhuse tahtel jaguneb omakorda kolmeks alakategooriaks:                  
    • Õpilase koolitrauma (lapse stressitaluvuse läve ületamine koolis; õpetajatepoolne märgistamine, mis surus lapse mittesoovitavasse “paha lapse” rolli; koolirõõmu puudumine; koolis läbivalt kogetud igavustunne; kliiniliselt diagnoositud depressioon); lähedaste suhete puudumine koolis ning varajane ärkamiskohustus lisas kaalu koduõppe kasuks otsustamisel.
    • Koolikorralduslikud põhjused (õppetööga võrreldes läheb liiga palju aega distsipliini hoidmise ja kehtestamise peale; kui huvi mingi teema vastu oli ärganud, algas juba järgmine tund; lapse kui kordumatu indiviidi ja tema vajaduste mittemärkamine õpetajate poolt; distsipliini saavutamiseks kasutatud lapse eneseväärikust riivavat karistamist; kodutööde suur kogust, mis lämmatas lapse elavad huvid; puudulike hinnete ja puudumiste tõttu järelevastamisega kaasnev bürokraatia.
    • Tugiteenustega seonduvad põhjused (kooli pakutavate hariduslike tugiteenuste ebapiisav rakendamine või mittetõhusad meetmed). 


Aga iga pere põhjus on siiski eriline ja  võib olla mitu erinevat põhjust põimunud. Koduõppe valiku põhjus oleneb paljus sellest, kes me oleme ja millesse me usume, mis on meie väärtused.

Miks valiksid koduõppe oma perele sina? Tule ja jaga oma mõtteid koduõppevanematega siin.

Hirmud koduõppega alustades

Vahel juhtub, et kuigi plaan oli hea, siis koduõpe katkestatakse esimeste tagasilöökide juures või ei julgeta isegi esimesi samme astuda, et koduõppeni reaalselt jõuda. Põhjuseks on enamasti vanema hirmud või siis korralduslikud probleemid. Enamasti on siiski mõlemad lahendatavad, kuigi loomulikult on ka juhuseid, kus koduõpe ei sobigi perele ja selle katkestamine on igati lapse huvides.

Mitmed koduõppevanemad on väljendanud raskusi toimetulekus koduõppe läbiviijana:

  • koduõppe tulemuste jälgimine ja analüüs – stressi ja pingetega toimetulek, enesejuhtimine,
  • tugivõrgustiku ja kogukonna loomine, suhted kooliga;
  • eelkõige aga igapäevase õpikeskkonna kujundamisel.

Pea kõigil vanematel on esinenud kahtlusehetki, mil nad tundsid, et koduõpe võib laste tulevikku silmas pidades piiravaks teguriks osutuda. Hirmude allikaks võib olla

  • laste võrdlemine kooliskäivate eakaaslastega.
  • Teinekord tekitab muremõtteid vestlused tuttavate ja sugulastega, kes ei ole koduõppega sisuliselt kursis.
  • Kui on ootused õpetajale kui kõiketeadvale elavale wikipeediale, siis võib tekkida hirm, et seda rolli ei suuda koduõppevanemana küll täita.
  • Kindlasti on koduõppevanemaid sarnaselt koolilaste vanematega tabanud ka abstraktsemat laadi himud – kas nende lapsed saavad elus üldiselt hakkama, kas leiavad tööd ja oskavad luua tähenduslikke inimsuhteid.

Sellised mõtted on teatud määrel kasulikud, sest ajendavad tegema vajadusel kasulike muutusi ja täiendusi, kuid kehvasti on siis, kui hirmud halvavad ja tegevusi ei järgne, koduõpe katkestatakse. Viimasel ajal on mul olnud koduõppe teemadel rohkelt vestlusi. Varasemast rohkem peresid Eestis kaalub sügisest alustada koduõpet, kuid nad on siiski veidi murelikud, sest ikka leidub mõni “heasoovlik tuttav”, kes neisse kahtlusi süstib mõne järgneva müüdiga hirmutama tulles.

Hirm number 1: Ma ei ole õpetaja…olen lihtsalt lapsevanem…õpetaja teab, kuidas last kõige paremini õpetada.

See on tõest kõige kaugemal. Lapse vanemad tunnevad oma last kõige paremini, mistõttu on neil pühendumise korral isegi lihtsam organiseerida tõhus õpikeskkond. Jah, see eeldab nuputamist, kuidas laps kõige paremini õpib, millised on tema nõrkused ja tugevused ning mida laps vajab, et olla edukas.

Lapsevanemad ei pea oma lapse õpetamiseks õpetajakoolitusse minema – seal keskendutatakse ikkagi pigem suurte klassikollektiivide õpiprotsessi juhtimise õppimisele. Kui laps on võimeline materjali õppima, siis on ka lapsevanem, isegi kui see tähendab õppimist koos temaga. Muide, kuidas vastaksid sina, kui su koduõppija küsib: “Kui üks õpetaja ei suuda koolis kõiki aineid õpetada, siis kuidas üks õpilane peab suutma kõiki aineid õppida?” 😀

Küll aga on tõsi, et vanem peab olema teadlik õpikäsitusest, õpiprotsessi kujundamisest. Õnneks on veebis ja kirjastustelt võimalik erinevaid materjale saada, samuti on sotsiaalmeedias ja koduõppeosakondades tugigruppe, abvalmis kogemusnõustajaid, kes toetavad ja jagavad oma materjale, õpikuid, kogemusi. Ka meie veebiseminaridelt leiad loodetavasti häid ideid ja saad teiste perede kogemustest õppida. Loe näiteks seda postitust: Vanema roll koduõppes.

Hirm number 2: Lapsed peavad koolis käima, et regulaarselt suhelda. Koduõppelapsed ei saa hakkama hiljem, sest ei oska suhelda, käituda.

See hirm lahustub kiirelt, kui oled näinud mõnda koduõppijat. Tegelikkuses on koduõppija enamasti suurepäraste sotsiaalsete oskustega, sest:

  • tal on rohkem nn pärissuhtlusvõimalusi kui kooliskäijal – rohkem aega sõprade, huviringide jmt jaoks.
  • Koduõppijate vanemad enamasti ka otsivad teadlikult ja rohkem võimalusi suhtluse edendamiseks. Nad teavad, et pikaajalistes gruppides osalemine on oluline suhtlemisoskuste arengule ja aitavad tõsta/hoida motivatsiooni õppimises. Mitmed koolid pakuvad koduõppijatele võimalust üritustel ja huviringides osaleda.
  • Koduõpe annab võimaluse soovi korral ka mõneks ajaks suhtlemisest puhkust saada ja endale ja oma huvidele keskenduda, ka see on mõnes eluetapis hea ja vajalik.
  • Mõelgem, kui palju suhtlemist lapsed klassiruumis tegelikult saavad. Kui lapsed kooli jõuavad, võib neil olla paar minutit, et sõbraga vestelda ja siis on aeg individuaalset või frontaalset tööd alustada – grupitöid on minimaalselt. Suurema osa koolipäevast ei tohi lapsed omavahel rääkida, kui õpetaja neile luba ei anna. Tihtipeale kiirustatakse lõuna ajal sööma enne, kui aeg otsa saab, mis ei jäta liiga palju aega rääkimiseks ja sotsialiseerimiseks.
  • Kahjuks on hoolimata kiusuvastasest võitlusest koolides palju vägivalda. See on probleem ülitundlikele ja neuroerilistele noortele, kes ei talu lärmi, ebaõiglust või jäävad kiusajatele silma oma erineva maailmataju tõttu. Kiusatud ja hirmu all koolis käivad lapsed ei saa õppimisele keskenduda ja kool ei saa olla positiivne kogemus, kui kiusamine on pildis. Koduõppevanematel on sõna otseses mõttes võim paigutada noored positiivsesse keskkonda ja hoida eemal pidevast pingest, sealhulgas olukordadest, kus neid võidakse kiusata. Mõned nimetavad seda ülekaitsvaks vanemluseks, kuid teiste arvates on see lihtsalt hea viis kasvatada noortes enesehinnangut ja enesekindlust, nii et nad oleksid paremini varustatud edaspidi selliste olukordadega toime tulema, kus keegi käitub agressiivselt, ilma et see nende vaimset tervist halvendaks. Kas see nõuab vanematelt rohkem pingutust? Absoluutselt, aga see on seda väärt.
  • Ka pere on grupp, kus õppida suhtlemist, õpioskusi, empaatiat. Tuleb välja, et enamasti lausa ideaalses suuruses grupp, sest teadus teab, et optimaalne õpigrupp on 4 inimest.
  • Isevalitud grupis on lihtsam jõuda koostööfaasi. Nagu igas grupis, tuleks ka koduõppeperes liikuda koostöisuse suunas ja nagu igas grupis, tuleb selleks läbida mitu grupi arengufaasi (koduõppe arengufaaside kohta loe siit). Alati on läbitavate seas ka vastupanufaas. Soovitan: jää loomulikuks, tekita vestlus, tee koduõppija uudishimulikuks. Kui see vestlus ei vii kuskile, siis on ilmselt juba väike mõra suhtes ja usalduses tekkinud, kuid jätka vestlust siiski – nt saate sellest rääkida, miks ta ei taha rääkida, jne.
  • Koduõppes toimub enamasti õppimine läbi suhtlemise, vestluse. Kumb kujutluspilt sul tuleb, kui mõtled õppimisest ja mis on täiskasvanu roll: kas oled õpetajana tahvli ees jutlustamas või nendega diivanil kõrvuti vestlemas? Kas tahad, et laps ise otsib raamatust vastused ja saate koos arutada edasi sel teemal, või see, et loed talle õpikut ette? Vestluse kaudu õppimine võib olla aeglasem, aga on u 5 korda sügavam kui loengu kuulamine, vaata seda skeemi: :

Mida arvad sina koduõppijate suhtlemisoskusest ja -võimalustest? On sul mõni koduõppehirm? Tule, vaatame hirmudele otse silma veebiseminaris üheskoos.
Loe ka siit:

Kust leida julgus võtta laps koduõppele?

Miks valida koduõpe?

Vahel on hea peatuda ja mõelda, mis see on, mida me teeme ja miks me seda teeme; mis on asja mõte, kuhu päriselt lõpuks tahame välja jõuda?

Mis on koduõppe eelised? Milleks valida koduõpe?

Seda on oluline endale teadvustada mitmel põhjusel. MIKSist sõltub see, KUIDAS me otsustame oma eesmärgini jõuda ja konkreetselt MIDA e milliseid tegevusi teeme oma eesmärkide saavutamiseks ja mida valime mitte teha.

Välismaistes uuringutes nimetatakse koduõppe valiku põhjusteks tihti:

  1.  vanemate vabadust valida õpetamise meetodeid ja kujundada õppekava vastavalt lapse huvidele.
  2. Samuti on võimalik koduõppes näha õppimise protsessi loomulikkust st õppija saab luua ise oma teadmise ja mõistmise loomulikus vestluses, mängus, uurimises. Sellega seoses on koduõppijal ka kõrgem motivatsioon – nt Neuman (2020) toob välja, et koduõppijal on parem kontakt iseendaga, ta on ennastjuhtiv õppija, tal kujuneb välja sisemine õpimotivatsioon ja kriitiline mõtlemine ning koduõppija kujutlusvõime on paremini arenenud.
  3. Samuti toob ta välja pereväärtuste tugevnemise koosõppimise käigus.

Kärt Kao 2018a magistritöös on uuritud Eesti koduõppeperesid. Ilmnes, et koduõppele jäämise põhjuseid saab liigitada laias laastus kolmeks:

  1. Ma ei ole rahul koolisüsteemis levivate käitumis- ja moraalinormidega ning soovin kaitsta oma last (kooli) negatiivsete mõjude eest (nt kiusamine, ebakvaliteetsed sotsiaalsed suhted, koolistress, väsimus).
  2. Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis: lapsest lähtuv tempo, süvenemisaste, õpistiil (st arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).
  3. Soovin perekonnana rohkem koos aega veeta ning seeläbi perekonnasiseseid ja põlvkondadevahelisi suhteid tugevdada (ka nt reisiv või mitut kodu omav elustiil).

Hendrik Noore magistritöös (2021) sama teemat kohta andmeid uurides moodustus kaks peakategooriat:

  1. ideelised koduõppurid
    • (peresid iseloomustas suur teadlikkus koduõppe korraldamisest ning võimekus organiseerida koostööd kooli ja teiste sarnaste peredega.
    • Samuti võis täheldada, et mõnel juhul toetas koduõppe teadlik valik pere liikuvat elustiili)
  2. kodusõppijad juhuse tahtel. Koduõpe juhuse tahtel jaguneb omakorda kolmeks alakategooriaks:
    • Õpilase koolitrauma (lapse stressitaluvuse läve ületamine koolis; õpetajatepoolne märgistamine, mis surus lapse mittesoovitavasse “paha lapse” rolli; koolirõõmu puudumine; koolis läbivalt kogetud igavustunne; kliiniliselt diagnoositud depressioon); lähedaste suhete puudumine koolis ning varajane ärkamiskohustus lisas kaalu koduõppe kasuks otsustamisel.
    • Koolikorralduslikud põhjused (õppetööga võrreldes läheb liiga palju aega distsipliini hoidmise ja kehtestamise peale; kui huvi mingi teema vastu oli ärganud, algas juba järgmine tund; lapse kui kordumatu indiviidi ja tema vajaduste mittemärkamine õpetajate poolt; distsipliini saavutamiseks kasutatud lapse eneseväärikust riivavat karistamist; kodutööde suur kogust, mis lämmatas lapse elavad huvid; puudulike hinnete ja puudumiste tõttu järelevastamisega kaasnev bürokraatia.
    • Tugiteenustega seonduvad põhjused (kooli pakutavate hariduslike tugiteenuste ebapiisav rakendamine või mittetõhusad meetmed). 


Aga iga pere põhjus on siiski eriline ja  võib olla mitu erinevat põhjust põimunud. Koduõppe valiku põhjus oleneb paljus sellest, kes me oleme ja millesse me usume, mis on meie väärtused.

Miks valiksid koduõppe oma perele sina? Tule ja jaga oma mõtteid koduõppevanematega siin.

Vanema roll koduõppes

“Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, kui mind õpetatakse.”

Winston Churchill

Kui haridussüsteem on suur kaubalaev, siis koduõpet võiks võrrelda väikse mootorpaadiga – palju paindlikum ja kiiremate manööverdamisvõimalustega liikumisviis haridusvetel. Kiirelt muutuv maailm aga vajab paindlikkust üle kõige. Maailma Majandusfoorum toob esile tulevikuoskustena KKKK-oskused e kriitilist mõtlemist, kommunikatsiooni, kreatiivsust, koostööd; OECD on öelnud, et aastaks 2030 on kõige olulisem omadus empaatiavõime ja Eesti Haridustrateegia 2035 keskne mõiste on õppima õppimise oskus kui baasoskus. Kui me seame selle esikohale, siis tuleb olla valmis paindlikuks ajakasutuseks, kaasata uusimad teadmised motivatsiooniteooriatest (seotus-, mõtestatuse- ja autonoomiavajadus), soodustada hirmuta vigade tegemist jne. See kõik eeldab uuenenud st KONSTRUKTIVISTLIKU ÕPITEOORIA rakendamist.

KONSTRUKTIVISTLIKU ÕPITEOORIA järgi õppimine pole ämbri täitmine, vaid tule läitmine st mitte passiivne info vastuvõtmine või “lattu” panek, vaid õppides loob õppija uut teadmist ise, aktiivselt. Seejuures tuleb arvestada, et iga õppija õppimise tulemus saab ja peabki olema erinev, sest õppija varasemad kogemused ja teadmised mõjutavad seda, kuidas ta töötleb uusi teadmisi. Oleme ilmselt kõik kogenud, kuidas õppija ei reageeri kunagi õpitavale ühtemoodi st me saame asjadest erinevalt aru – me reageerime mitte välisele stiimulile kui sellisele, vaid oma tõlgendusele antud stiimulist.

Paljude perede jaoks on see väga oluline teema, sest seondub koduõppe missiooniga/MIKSiga ning lahustab hirme. Mitmed pered on lausa öelnud, et nende lapsed on koduõppel, sest suudavad luua neile sobiva õpikeskkonna paremini kui õpetaja suures klassis, mis pole tõenäoliselt veel konstruktivistliku õpikäsitlusega liiga heas kooskõlas. Samuti on pered öelnud, et konstruktivistliku õpiteooriaga tutvumine vähendas neis hirmu nn õpetaja rolli ees.

Mis on vanema kui õpetaja roll konstruktivistliku õpikäsituse järgi?

1. Õppimine ei ole teadmiste vahendamine, kuigi seda kaua aega arvati nii olevat. Uuenenud õpikäsituses eeldame, et õppijal on alati kogemus, mida ta saab ise täiustada sobiva keskkonna olemasolul. Seega on täiskasvanu ülesanne aktiviseerida eelteadmised ja pakkuda õppimiseks sobivat keskkonda. Üks osas sellest on pakkuda sobivat raskusastet st lähima arengu tsooni. Õppjal on 2 arengutaset Võgotski järgi: a) tegelik arengutase, mis õppijal on juba olemas ning sellel tasemel on õppija võimeline lahendama probleeme iseseisvalt; b) potentsiaalne areng (lähima arengu tsoon): arengutase, kus õppija on võimeline probleeme lahendama ja materjali mõistma juhendajaga ja/või kaaslastega koostöös. Õppimine toimub potentsiaalse arengu tasemel, see haarab kognitiivseid struktuure, mis on küpsemisfaasis, kuid mis saavad küpseda ainult koostöös teistega või kellegi juhatusel. Koduõppes on vanemal väga lihtne seda kõike pakkuda, sest ta saab ära kasutada kõik loomuliku õppimise olukorrad, kus õppija juba on aktiviseerimas oma eelteadmisi ja õpitavast huvitatud, tuleb oma küsimusega. Ka raskusastme sobitamine on koduõppel lihtsam, sest ei pea arvestama klassitäie lastega.

2. Uuenenud õpikäsituses eeldame, et täiskasvanu oskab ja tahab õppija eneseväärtustunnet hoida. Isiksusliku arengu protsessid e küpsemine on loodetavasti täiskasvanul seal maal, et suudab olla eeskujuks ja ka toeks oma küpse mõttemaailma ja väärtushinnangutega; suhelda hinnanguvabalt; juhendada hirmuvabalt. Võrreldes biheivioristliku õpikäsitusega on toimunud muutus sümmeetrilise koostöösuhte poole, õpetaja autoritaarsuse on välja vahetanud usaldus ja mõistmine õppija suhtes. See, et heast suhtest vanema ja lapse vahel algab kõik, on koduõppe suurim väljakutse aga ka suurim eelis. Omast kogemusest võin kinnitada, et vanem võiks ka õpetajarollis jääda eelkõige iseendaks, ehedaks ja mitte panna nö õpetajamütsi pähe loengupidamiseks. Tavapäraselt me ju nii ei suhtle lastega. Tegelikult ei ole see ka loomulik õpetamine ega õppimine ja lapsed teavad seda instinktiivselt, muutuvad ettevaatlikuks, kui kodust proovitakse teha kooli ja armastatud vanemast õpetajat. Kui tiimijuht /vanem on autentnte, käitub sellinea nagu ta on, siis tunnevad kõik end turvaliselt; julgevad teha vigu, kõigi pereliikmete loovus läheb lahti. Ka vanem ise tunneb, et vabaneb ressurss selle arvelt, et ei pea mängima kedagi, kes ta ei ole. Olulisem on, et vanem usub elukestvasse õppesse, on õpivõime ja õpisooviga, tolerantne. 

3. Õppijasse suhtumine on muutunud, ta ei ole enam objekt, keda on vaja õpetada, kes peab õppima. Õppija on ennastjuhtiv, ta tahab õppida, see on eeldus uues õpikäsituses. Täiskasvanu ülesanne on kaasata õppija igas õpifaasis ja see muidugi eeldab, et vanem on teadlik õpifaasidest ja nende eesmärkidest. Vanem vastutab, et õppija saaks algfaasis oma eelteadmised aktiviseerida ning lõppfaasis on vaja suunata õppija refleksiooni ja enesehindamist tegema, samuti tagasisidet küsima. Hindamine on osa õpiprotsessist ning seotud eelkõige õppija eneserefleksiooni ja iseenese arengu jälgimise ja hindamisega –  õppija on enesejuhtija, esimene tagasisidestaja (st enne teisteslt tagasiside küsimist annab seda endale ise). Koolisüsteemis kahjuks on sellest hindamise tähendusest üsna kaugele triivitud ja asendatud teadmiste kontrollimisega ja hinnangute andmisega. Koduõppes on kõigis õpifaasides õppija kaasamine lihtsam ja loomulikum.

4. Uuenenud õpikäsituses ei vaadelda õppimist kui teatud kohustuslike asjade äraõppimist vaid kui arenemist ja muutust õppijas eneses. Rõhk läheb ainekeskselt teadmiste ja oskuste õpetamiselt sellele, et võimaldada õppijal õppida õpioskusi ja koostööoskusi. Vanema roll on teadlikustada, et õppetegevused, õppeained ja vahendid on vaid viis, kuidas seda põhiülesannet täita. Seega saab olla siin paindlik ning näha erinevas tegevuses nt ennastjuhtivas iseseisvas ka mängulises tegevuses õppima õppimist. Konstruktivistlikus õpikeskkonnas uurib õpetaja kõigepealt õppijate olemasolevaid mõisteid ja kontseptsioone. Siis korraldab ta neile võimalusi oma arusaamade viimistlemiseks või ümber töötamiseks, tuues esile vastuolusid, esitledes uut informatsiooni, küsides küsimusi, haarates ja julgustades õppijaid uurimisse, mille peamiseks eesmärgiks on esitada väljakutseid olemasolevatele mõistetele ja mitte “õigete” vastuste
meeldejätmine
. Ka seda on koduõppes orgaaniliselt üles tulevatel teemadel/küsimustel põhinevatel vestlustel lihtsam korraldada kui koolis, kus kõigile esitatakse enamasti sarnane informatsioon ja esimene õpifaas jääb üürikeseks.

5. Sotsiaalse konstruktivismi järgi saab õppija saab õppida täiuslikult vaid koostöös teistega. Vastupidiselt müüdile, et koduõppes sotsiaalsed oskused kärbuvad, saab just siin paremini õpetada koostööoskuseid mitmel põhjusel. Optimaalne õpigrupi suurus on muide sotsiaalse konstruktivismi teooria järgi 4-5 inimest, seega koduõppes märksa lihtsam õppimist võimalikuks teha kui koolis, kus rühmatöid ikka veel liiga vähe kasutatakse. Õpetaja/vanema ülesandeks on juhtida gruppide moodustamist, diskussioonide läbiviimist, vahendada ja struktureerida inimestevahelisi vastasmõjusid; abistada õppijaid spontaansete mõistete äratamisel, ideede väljendamisel ja arutamisel grupis ning ühisel avastamisel. Üks oluline asi õpiprotsessis on õppida ennast paremini tundma ja juhtima enda emotsioone, ennast motiveeridasiin on vanema roll olla teadlik motivatsiooni ja emotsioonide reguleerimise põhimõtetest, toetada õppijat enese motivatsiooni käivitamisel ja hoidmisel. Näiteks, leides viise, kuidas õppija saab rahuldada kuuluvusvajaduse ja
pädevusvajadus. Sotsiaalse konstruktivismi teooria järgi motivatsioon käivitub õhukeses alas tundmatu väljakutse hirmu ja tuntud teadmise igavuse vahel. Hirmu aitavad maandada kaaslased ja nende
pädevus ning igavuse ületada kaaslaste teadmatus, mis lubab väljenduda osaleja pädevusel. Seda soodustab täiskasvanu/juhendaja poolt organiseeritud interaktsioon õpiprotsessis.

Milline on vanema/õpetaja roll koduõppes sinu arvates? Arutame koos veebiseminaril siin.