Juhtimine ja järgimine – mida üks vaikne harjutus võib õpetada

Viisin hiljuti läbi kaks psühhodraama soojendusharjutust, mis esmapilgul tunduvad lihtsad ja mängulised, kuid avavad väga sügavaid kihte sellest, kuidas me inimestena suhtleme, juhime ja laseme end juhtida. Teemaks oli juhtimine ja järgimine.


Juht ja järgija

Alustasime harjutusega, kus paarides üks osaleja juhtis ja teine järgis – ilma puudutuseta. Justkui nähtamatute pulkade abil, mis ühendasid juhi ja järgija pead, randmeid ja õlgu. Juht liikus, järgija hoidis distantsi ja liikus kaasa. Mõne minuti jooksul muutus ruum vaikseks ja keskendunuks. Midagi väga huvitavat hakkas juhtuma. Mõned juhid muutusid ettevaatlikuks ja pehmeks – justkui kutsudes. Teised võtsid ruumi enesekindlamalt, isegi nõudlikumalt. Ja järgijad? Mõni läks kohe kaasa. Mõni hoidis tagasi – kas ma ikka tahan sind järgida? Kui lisasime võimaluse „haarata“ endale veel teinegi järgija, muutus dünaamika veelgi selgemaks. Järgmise ülesandega sai igaüks ise valida, kas ta on juht või järgija. See oli vaikne, aga väga kõnekas pilt sellest, kuidas grupid päriselus toimivad.
Kes julgeb proovida ja mis strateegiat ta kasutab? Kes keskendub 1-1 dünaamikale edasi? Kes ootab, et teda valitakse? Kes jääb märkamatuks? Mida ta võtab ette, et end mugavamalt tunda?


Puud ja rändurid

Teine harjutus viis meid teistsugusesse kvaliteeti. Ruumis olid puud ja rändurid. Rändurid liikusid suletud silmadega. Puud – oma „okstega“ – suunasid neid õrnalt edasi. Ilma sõnadeta. Seal oli midagi väga ilusat. Puud ei saanud juhtida jõuga. Nad pidid tajuma, kohanema, hoolima.
Rändurid pidid usaldama, loobuma kontrollist, kuulama oma keha.

Ja siis tulid rollivahetused. Vaikselt. Märkamata. Kerge puudutus, sosin või kohalolu muutus – ja rollid vahetusid. See hetk oli eriti kõnekas.
Kes tahab jääda turvalisse rolli? Kes on valmis astuma tundmatusse ja andma ära kontrolli? Kuidas keegi võtab vastutust?


Mida see mulle grupijuhina meelde tuletas

Need kaks harjutust kinnitasid mulle taas, et juhtimine ei ole ainult suunamine. See on suhe. Järgimine ei ole passiivsus. See on aktiivne valik. Inimesed vajavad turvalist ruumi, et neid rolle üldse uurida. Grupijuhina on minu roll hoida seda ruumi nii, et keegi ei jääks nähtamatuks, keegi ei peaks „võitlema“ koha eest ja igaüks saaks kogeda nii juhtimist kui järgimist.

Terapeudina näen ma nende harjutuste kaudu ka sügavamaid mustreid: kuidas me loome kontakti, kuidas me võtame või väldime vastutust, kuidas me suhestume võimu ja usaldusega.


Kutse enesearengugruppi

Kutsun sind psühhodraama enesearengugruppi tutvustavasse töötuppa. See on koht, kus sarnaste harjutuste ja protagonistitööde kaudu saab turvaliselt katsetada uusi rolle, märgata oma automaatseid mustreid ja kogeda, et muutus võib alata väga väikestest liigutustest. Info leiad siit. Kirjuta regamiseks kadi@kynnapuu.com.

Just siin peitubki psühhodraama võlu. Mängu sügavuses ja kerguses.

Kui kuulamine asendub reguleerimisega

Kirjutasin hiljutises blogipostituses “Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks“, kuidas Irja Tootsi ja minu Õpetajate Lehte artikli tagasisideks on mõned koduõppevanemad kirjutanud oma kogemusest, et koolisüsteem ei ole teinud noore õppija toetamiseks piisavalt ning nad on olnud sunnitud valima koduõppe. Artiklis väljendasime pahameelt, et juurpõhjuse parandamise st vastava kooli noomimise/ toetamise /järelvalve asemel on otsustanud HTM hoopiski panna koduõpet pakkuvale koolile lisakohustusi. Kui varem sai vanema soovil koduõppe valinud pere poole aasta jooksul vastavalt individuaalsele õppekavale koguda õpimappi ning siis tulla kokkuvõtva hindamise arenguvestlusele, siis nüüd on koduõppekoordinaatoril kohustus igakuiselt koduõppija õppetegevusi kontrollida.

Kirjutan sellest täna uuesti, sest käisin eile RaM korraldatud kohtumisel, kus olid koos koduõppekoordinaatorid ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Kohtumisel möönis ka üks ametnikest, et uus määrus tuleks üle vaadata ja korrigeerida ning edaspidi tehakse loodetavasti paremat koostööd koduõpet korraldavate koolidega. Oleme tõesti nördinud, et meie arvamusi eelnõule küsiti keset suvepuhkusi ja mingit arutelu ei järgnenud. Tundub, et meie selgitused jõudsid kohale, et ootamatult ja planeerimatult lisandunud igakuine kontrollimise kohustus tähendab rohkem aega, rohkem suhtlust, rohkem vastutust, ja seda kõike ilma lisaraha või tööaja muutuseta.

Mul kõlavad kõrvus ametniku sõnad selle kohta, et koduõpe ei peaks olema hariduses mingi prioritiseeritud valdkond ning et HEV-õppijad ei peaks suunduma koduõppesse. Olen täiesti nõus – meie põhitähelepanu peaks minema sinna, et kõigil lastel oleks koolis sedavõrd hea olla, et vanemad ei peaks koduõpet valima põhjusel, et kool ei arvesta õppija vajadustega. Vanem vastutab koduõppes õppe korraldamise ja õpitulemuste saavutamise eest, sageli ka toe leidmise ja rahastamise eest. Koolil on toevajadusega koduõppijat väga raske teenustega toetada, sest lapse rahastus on mitu korda väiksem, kuna varasem lisatugi ei liigu lapsega kaasa. Olen nõus, et HEV-õppijat peaks toetama see kool, kellel on antud selleks mitmekordne pearaha. Ometi seda pahatihti ei toimu ja selsamal põhjusel need raskustes pered meieni, st koduõppesõbralike koolideni, jõuavadki.

Mu kõrvad lausa õhetasid rõõmust, kui oma kogemustest rääkisid eilsele kohtumisele tulnud nende koolide esindajad, kes ei paku koduõpet, vaid püüavad individuaalse õppekava kaudu paindlikult õppijate vajadustega arvestada. Tõesti on rõõm tõdeda, et on juba tekkimas koole, kes oskavad adekvaatselt reageerida olukorras, kus tekib mõnel õpilasel pikemaks või lühemaks perioodiks vajadus eemalduda igapäevasest koolitööst. Nii peabki! Selliseid koole tuleks eeskujuks tuua ning ülejäänuid ametnike poolt järele valvata. Täiesti tegemata oleks võinud jääda see vanema soovil koduõpet reguleeriva määruse muudatus, sest juurpõhjus asub mujal.

Loodame, et usaldust saab taasluua ning olulistest teemadest rääkides ja koostööd tehes asjad paranevad kõigi jaoks. Meil on inimesed, kes Eestis koduõppe koordineerimise tööd iga päev teevad, on MTÜ Koduõppe Keskus ning mitmeid pikaajalise kogemusega koole – neid kogemusi oleks võimalik palju rohkem arvesse võtta enne, kui määruseid uuendatakse.

Püüan anda oma panuse, et meie eludes oleks rohkem päris dialoogi.
Mitte ainult „arvamuse küsimist“, vaid ka valmisolekut kuulata ja muuta. Soovin toetada eelkõige lapsevanemaid, et nemad omakorda suudaksid ja jaksaksid seista oma laste vajaduste eest.

Järgmine võimalus kokku saada on enesearengugruppi tutvustavas töötoas “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond” 11.04 Tartus.



Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks

Hiljuti kirjutasime koos Irjaga Õpetajate Lehte artikli, mis puudutab väga paljusid koduõppeperesid.

Ühest küljest väljendame artiklis frustratsiooni, et vanem on koduõppevanema rolli ja sellisesse olukorda surutud, sest koolisüsteem ei võta vastutust neuroerilise noore õppimist korraldada. Eriti frustreeriv on ministeeriumi hiljutine määrus, mis koduõppesõbralikele koolidele selle vastutuse ümber tahab tõsta. See ei peaks nii olema, et vanem ei taha, aga peab lapse koduõppele võtma! See ei peaks nii olema, et koduõppesõbralik kool peab igakuiselt koduõppijat hindama ja vanem igast tegevusest aru andma! Minu tutvusringkonnast on paar ema sellel teemal öelnud nii:

“Koduõpe võib olla ainus lahendus. Aga kas peab?
Olen 5 aastat koduõppel oleva lapse vanem olnud. Teadlik ja ainus valik kujundas võimaluse õppida, lapse vajadustega arvestada. /…/Teadlikkus kaasavast haridusest on igal tasandil madal. Koduõpe on midagi enamat kui haridussüsteemi puudujääkide tasandamine. Ning kaasaval haridusel on veel pikk tee minna, et see päriselt toimiks.”

“Olen töötanud koolis ja nüüd puutun pidevalt kokku erinevate koduõppelastega /…/ja ka mulle tundub, et sageli on koduõppele jäämise üheks põhjuseks see, et lapsed ei saa koolist vajalikku abi ja tuge ning lõpuks ongi vanemale ainus õlekõrs luua enda lapsele sobivad õppimistingimused ise, vajadusel palgates selleks eraõpetajaid, makstes lapse hariduse eest sadu eurosid kuus. Mitte sellleks, et last koolist eraldada, vaid selleks, et enda last aidata, et laps koolis lõplikult ei murduks, et laps ja pere jääks ellu. Ja teeb mindki veidi nõutuks, et meid, kes me niigi võtame riigi ülesande enda kanda, sest riik ei saa vajaliku abi ja toe pakkumisega hakkama, seesama riik meid ei usalda. Seesama riik arvab, et me jätame enda lapsed unarusse, kuigi tegelikult suurem osa meist annab kõik ja rohkemgi veel…”

Kuid kaugeltki mitte kõik koduõppepered ei ole valinud koduõppe põhjusel, et kool ei suuda oma kohustusi täita. Erinevatest põhjustest ja koduõppe eelistest oleme Irjaga kirjutanud aastaid tagasi Õpetajate Lehes veel ühe artikli. Näiteks, põhjuseks võib olla see, et vanem lihtsalt soovib endale ja oma lapsele sügavamat õpikogemust, paindlikkust, võimalust viia oma suhe uuele tasandile. Ka need meie esmalt mainitud artiklis mainitud koolisüsteemis pettunud neuroerilise noore vanematest mitmed võtavad ühel hetkel ise vastutuse ning saavad koduõppevanemana ise selleks muutuseks, mida nad on oodanud. See on aga tõeline eneseületamine ja enesearengu teekond– see hetk elus, kus lapse toetamine muutub millekski palju enamaks kui lihtsalt “aitan õppida” või “olen kõrval”. See on koduõppevanema teekond, mis muutub teekonnaks iseenda juurde. Psühhodraama vaatenurgast ei ole vanem lihtsalt “toetaja” rollis, vaid aktiivne osaline omaenda arenguprotsessis. Me ei õpi ainult last mõistma – me õpime iseennast kogema, väljendama ja muutma.

Tagasiside, mida olen viimasel ajal koduõppekoordinaatorina ja nõustajana kuulnud, kõlab nii:

“Ma sain aru, et ma ei pea kogu aeg lahendusi pakkuma. Piisab, kui ma olen päriselt kohal.”

“Ma arvasin, et probleem on lapses… aga tegelikult oli mul endal raske taluda seda ebakindlust.”

Kui vanem julgeb astuda sammu enda sisse, siis väheneb pinge suhtes lapsega, tekib rohkem kontakti, kasvab usaldus ja laps saab ruumi ise areneda. See ei tähenda, et vanem “teeb vähem”. See tähendab, et ta teeb teistmoodi. Ta küsib nüüd:

Mis toimub minus endas, kui ma oma last toetan? Mida ma kardan? Mida ma kontrollin? Kus ma ei lase lahti? Kus ma ise vajan tuge?


Kutse teekonnale

Sellest arusaamisest ongi sündinud minu enesearengugrupp vanematele psühhodraama meetodil: “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond”. See ei ole koht, kus jagatakse ainult nõuandeid. See on koht, kus saab:

  • läbi mängida päris olukordi

  • katsetada uusi rolle

  • kogeda, mitte ainult mõelda

  • ja kohtuda teiste vanematega, kes on samal teekonnal.

Kui see teema sind kõnetab, siis oled oodatud.

 Loe täpsemalt siit.

Kutse enesearengugruppi “Koos kasvamine – teadliku vanema teekond”

Kas oled kunagi tundnud, et koduõpe ei ole ainult lapse õppimine…
vaid ka sinu enda sisemine teekond? Kas soovid sügavamat kontakti oma lapsega ja suuremat usaldust iseenda ja protsessi vastu?

Olen koduõppevanemana kogenud, et 9 aasta jooksul võisin samal ajal teada, et olen pühendunud, hooliv ja teadlik vanem ja ometi tuli ette hetki, kus:

  • kahtlesin, kas teen piisavalt
  • väsisin rollide vahel laveerimisest
  • tahtsin olla lapsele toeks, aga kartsin kaotada iseenda
  • igatsesin rohkem kergust ja usaldust

Tänu psühhodraamaõpingutele taipasin, et asi ei ole ainult õppemeetodites. Asi on suhtes. Asi on vanemas endas, sest suhe on täiskasvanu luua ja hoida.


Kutsun sind 6-kuulisesse enesearengugruppi

“Koos kasvamine – teadliku vanema teekond”

See on psühhodraama meetodil juhitud grupp,
kus sa ei õpi ainult kuidas õpetada,
vaid saad kogeda:

✨ kuidas olla vanemana rohkem kohal
✨ kuidas mõista oma reaktsioone ja mustreid
✨ kuidas luua sügavamat kontakti lapsega
✨ kuidas hoida ennast selles protsessis


Info, kuidas me töötame ja mis on põhiteemad, leiad lingilt.

Iga kohtumine on kogemuslik ja turvaline. Kohtumistel võid leida vastuseid järgmistele küsimustele:

Kes ma olen vanemana? Mis mind tegelikult juhib? Kuidas hoida ennast ja suhet? Kuidas õppimine saab olla elus? Milline vanem ma tahan olla?


Kellele see grupp sobib?

Sulle, kui sa:

✔️ oled teadlik ja reflekteeriv vanem
✔️ oled valmis vaatama ausalt enda sisse
✔️ tunned, et tahad kasvada koos oma lapsega, mitte ainult teda suunata


📅 Praktiline info

  • November 2026 – aprill 2027
  • 2× kuus (õhtuti nt 17.00–20.00, lepime koos kokku sobiva aja ja koha)
  • Väike kinnine grupp: 8–10 osalejat
  • Hind 60€ / kuu (Soodustus VÕK-programmis osalejale: 45€ / kuu)

Kui tunned, et soovid rohkem selgust ja rahu oma rollis, ja kogemust, et sa ei ole oma teekonnal üksi, siis kirjuta mulle ja anna enda kohta veidi infot:

  • Kirjelda lühidalt oma pere ja koduõppe olukorda. Mis on sinu jaoks hetkel suurim väljakutse vanemana või koduõppe teekonnal?
  • Mis sind selle grupi juures kõnetab? Miks soovid liituda?
  • See grupp sisaldab eneserefleksiooni ja kogemuslikke harjutusi.
    Kui valmis sa oled enda sisse vaatama ja oma mustritega tegelema?
    Kuidas tunned end grupis oma kogemusi jagades?
  • Kas oled valmis osalema kogu programmi vältel (november–aprill)?
  • Kas on midagi, mida soovid, et ma teaksin sinu kohta enne grupi algust?

    Saadan sulle vastuse 2–3 päeva jooksul.

    Vägeva kohtumiseni!

    Kadi

    Veebipõhine õppeprogramm koduõppijale kujundab ennastjuhtivat õppijat

    V nagu veebipõhine,

    Õ nagu õppimisoskuste arendamise mentorprogramm,

    K nagu koduõppeperele.

    Künnapuu Koolitused pakub  VÕKi e “Veebipõhist õppimisoskuste arendamise mentorprogrammi koduõppeperele”. Tänu mitmeaastasele (alustasime 2019) arendusele ja kogemusele koostöös Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppesuunaga saame perede ja koordinaatorite tagasiside põhjal öelda, et koduõpe koos VÕKiga kujundab ennastjuhtivat õppijat. 

    Mida VÕK sisaldab, saad lugeda siit lingilt.

    Kuidas täpsemalt VÕK toetab ennastjuhtiva õppija kujunemist?

    On teada, et ennastjuhtiva õppimise võimekus areneb järk-järgult ja sõltub eelkõige õppija kognitiivsest ja emotsionaalsest arengust, mitte ainult tema vanusest. Oleme koduõppijaid jälgides märganud ka seda, et koolist koduõppele siirdunud teismelisel võib veel puududa oskus seada pikaajalisi eesmärke ja hinnata kriitiliselt oma õppeprotsessi, aga laps, keda on õpetatud varakult vastutust võtma, võib olla võimeline ennastjuhtivaks õppimiseks juba nooremas eas. Seega võib väita, et koduõppes on võimalik suunata ka nooremaid õppijaid võtma rohkem vastutust oma õppmises. Üldiselt on siiski vähesed lapsed ja noored loomult organiseeritud ja enesedistsiplineeritud, enamus vajavad lapsevanema juhendamist ja tuge. Toe pakkumisel tuleb silmas pidada, et õppija tunneks end kaasatuna õpiprotsessi igas faasis. Need faasid on järgmised:

    1. Eesmärkide seadmine ja planeerimine

    Oma õppimise planeerimine aitab enda ajakasutust ja võimeid tundma õppida ja see oskus on väga oluline ennastjuhtiva õppija kujunemiseks. Esimeses faasis õppija loeb ülesandega seotud õpieesmärke, kohandab neid enda jaoks, valib esmatähtsad ja kavandab eesmärkide saavutamiseks nädalaks tegevused, mis on seotud tema hobide ja huvidega. Selle tegevusega ta ühtlasi mõtestab enda jaoks tegevuse ja käivitab oma motivatsiooni.

    VÕK toetab vanemat esiteks sellega, et videoloengutes, veebiseminaridel ja koolituspäevadel saab infot ja inspiratsiooni, milline võib olla koduõppe ajakava ja tegevused. Teiseks hindavad vanemad meie programmi elulisi, lõimitud ülesandeid, millega nad saavad oma koduõppijale õpetada teadmisi ja oskusi võimalikult elulähedastes olukordades. Ülesannetest mitmed hõlmavad uurimistööd, planeerimist, koostööd ja tulemuste esitlemist. Kolmandaks on toetav see, et iga ülesande puhul on välja toodud, kuidas see on seotud riikliku õppekava õpieesmärkidega ja üldpädevustega (see info on abiks perele ja koolile individuaalse õppekava täitmisel). Veel toovad vanemad välja programmi hüvena selle, et ülesanded saadetakse õppijale regulaarselt Opiq ja Seesaw keskkonda ja see annab koduõppele struktuuri ja rütmi, samas on piisavalt paindlikkust tempo valimisel.

    2. Õppeprotsessi juhtimine

    Programm õpetamist ja hindamist ei paku, küll aga toetame vanemat sellega, et videoloengutes, veebiseminaridel ja koolituspäevadel saab infot õpioskuste arendamise, õpistrateegiate ning ka erinevate meetodite kasutamiseks. Samuti saab vanem mentori tuge, et arutada võimalike õpiraskuste või andekuse puhul õppimise kohandamist. Vastavalt vanusele ja iseseisvusele vajab koduõppija õppimisel vanema tuge, õpetamist vs suunamist, meeldetuletusi ajakava osas, vajadusel tuleb vanemal ka kohandada ülesannete raskusastet. Koduõppijal võimaldab ka selles faasis end kaasatuna tunda see, et VÕK programmis saavad õpilased valida ja kohandada õppeteemasid, projekte, et õppimine oleks isikupärane.

    Kuna tavapäraselt kritiseeritakse koduõppijate puhul koostööoskuse vähest harjutamist, siis oleme VÕK-programmis sellele valdkonnale eriti suurt tähelepanu pööranud ja toetame vanemaid koostöise õppimise võimaluste leidmisel. Esiteks pakume koduõppijatele võimalust osaleda kord nädalas veebikohtumistel, et koostööoskuseid harjutada, hoida koduõppes rütmi, käivitada motivatsiooni, arendada suhtlemisoskust. Veebikohtumistel on teine eesmärk kui koolitundidel, sest sealsel juhendajal on pigem mentori kui õpetaja roll – ta ei aita konkreetse aine õpieesmärke täita. Näiteks eeldatakse, et enne veebikohtumist tuleb oma tööd esitada ja kohtumisel toimub juhendatud koostöö väikestes gruppides, oma tööde esitlemine, endale ning kaaslastele tagasiside andmine. Eesmärgiks on suunata õppijaid uurima, reflekteerima, eelkõige aga koostööd tegema. Kohtumisel lepitakse kokku, kes mida järgmisel kohtumisel esitleb – noored õpivad vastutustunnet ja ka eneseväljendust, koostööd. Teiseks, korraldame Tartus ka koosõppepäevi, seni on need toimunud kord kuus laupäeviti.

    3. Õpitulemuste jälgimine ja hindamine

    Hindamine on õpiprotsessi oluline osa ja kujundab suuresti õpilaste arengut. Koduõppe suur eelis kooli ees on see, et igapäevaselt ei saa koduõppijad hindeid, toimub kujundav hindamine, st suunatakse enesehindamisele ja tulemuste kõrval märkama ka õppeprotsessi (nt pingutust, strateegiate kasutamist ja refleksioonioskusi). Julgustame õppijaid analüüsima oma tugevusi ja nõrkusi. Ise valitud regulaarsusega  esitavad õpilased oma töö tulemusi kaasõpilastele, mis annab võimaluse saada teistelt inspiratsiooni ja tunnustust. 

    Koduõppijal võimaldab ka selles faasis end kaasatuna tunda see, et VÕK programmis on igal koduõppijal oma individuaalne õpimapp Seesaw/Opiq keskkonnas, kuhu kogunevad tema tehtud tööd ja refleksioonid. Vanemad on näinud selles suurt väärtust, et õpilased õpivad ise endale andma konstruktiivset tagasisidet ja jälgima oma õppimist. Näeme, et enesehindamise oskuse ja harjumuse kujundamisel on toeks Opiq keskkonnas robotilt saadav kohene tagasiside, mis võimaldab oma vigadest õppida. 

    VÕK-programmis suuname vanemat oma videoloengutes, veebiseminaridel kasutama igapäevaolukordi empaatia, stressijuhtimise ja konfliktide lahendamise oskuste arendamiseks. Me julgustame vanemaid enne hindamist /parandamist suunama õppijat enesehindamisele.

    4. Refleksioon ja kohandamine

    Programm pakub oma nädala ja kuuülesannetega rütmi, mis on põhikooliõppijale just paras reflekteerimiseks. Programmis on mitmed ülesanded just selleks, et õppija arutleks koos vanemaga oma õppeprotsessi ja -kogemuste üle, tuvastaks oma tugevused ja arengukohad ning täiendaks oma õpistrateegiaid tulevikuks. Koduõppekoolides on kombeks, et kord poolaastas toimub kokkuvõtlik hindamine koos arenguvestlusega, kus õppija vaatab üle oma saavutused ja õpiprotsessi, hindab, mis töötas hästi, ja otsustab, kuidas järgmine poolaasta õpieesmärke veelgi tõhusamalt saavutada. Programm võimaldab seda teha tihedamini ja mõtestatult.

     Koduõppeperede tagasiside on selline:

    “Kuna ma täitsa esimest korda koduõpet tegemas, siis on kogu aeg tunne, et midagi on tegemata ja ei oska. Peale selle on lapsel veel kuidagi raske aduda, et kool on päris ja seega tuleb asju teha. See, et on iganädalane meeldetuletus, mis peaks olema tehtud ja kuidas end järjel hoida, on super.”

    “Ei oodanud, et saame nii palju praktilisi, elulisi ülesandeid. Laps ootab klassikaaslaste postitatud ülesandeid. Meeldib, et Seesaws postitustel on kommenteerimise ja “südametega” teineteise tunnustamise võimalus.”

    “Mitmekesisust ja teisi vaatenurki pakkuvad lõbusad, atraktiivsed ülesanded ja video selgitused. Lihtsalt mõistetavad, mitmekülgsed ja huvitavad ülesanded erinevates keskkondades.“

    “Tänu VÕKile on lapse õppimine koolistressivaba, kiusamisvaba, hirmuvaba, rahulik ja omas tempos. Teemat saan selgitada, kuni laps saab aru – last arvestav, ise mõtlemise oskust arendav.“

    “Hea, et päris üksi alguses pusima ei pea planeerimise ja dokumentatsiooni koostamisega, õppetegevustega eeltäidetud vorm on väga mugav ja lihtne ning hea on jälgida teemasid ette, et planeerida perega õppkäike ja muid tegevusi lisaks VÕKile. “

    “Laps ootab väga õppepäevi ja tahab teha enne kohtumisi vajalikud tööd seetõttu õigeaegselt. Meeldib, et laps saab suhelda ja õpib kuulama juhendajat ja teisi noori.“

    “Tütrele meeldivad veebitunnid, sai sealt isegi sõbranna endale, kellega juba peale esimest tundi suhtlema hakkasid.

    Ole ise see muutus hariduses, mida oled oodanud!

    Ärev õppija pole võimeline saavutama oma akadeemilist potentsiaali.

    Kuulasin podcasti ja sain sealt taas nukrakstegeva meeldetuletuse, et koolimeeldivus (st kuivõrd lastele koolis meeldib) on Eestis üks Euroopa madalamaid.  Lohutuseks mõtisklesin koos koduõppijaga podcastis kuuldust ja ka koduõppe eelistest. Vestluses jäi kõlama, et kuigi koduõppes saab samuti kujundada kahjustava õpikeskkonna, juhul kui ei saada aru, kuidas inimese psüühika toimib, on siiski harvemini koduõppes õpikeskkond võistluslik ja hirmutav, aga just selline õpikeskkond kahjustab õppimist toetavaid ajuprotsesse.

    Podcastis rääkis Grete Arro:

    „Keskendumine, ebaolulise pidurdamine, ümberlülituvus, mõtlemise paindlikkus, varasema info ja uue info omavahel sidumine ja mõtestamine – kui sa tahad, et need protsessid hästi toimiksid, siis sa tead, et need protsessid on kõige enam kahjustatud ja haavatavad ärevuse, stressi, hirmu, häbi ja muude negatiivsete emotsioonide poolt.“

    …ainult psühholoogilise heaolutundega lapsed on võimelised maksimaalselt saavutama oma akadeemilist potentsiaali.“

    “Tähtis on laste õppimist toetada inimväärikust hoidvalt…Nõudlik tähendabki seda, et me loome kogu aeg olukorra, kus lapsel on hästi julge nii-öelda pingutada, vaeva näha, pusida kaugemale.“

    Millised on senise koolisüsteemi tagajärjed? Mida toob kaasa, kui kool on anonüümne, võistluslik ja külm? Kui õpikeskkonnast sõltub sel määral meie vaimne tervis ja planeedi heaolu, siis kuidas saame koduõppes teha paremini? Kuidas vähendada välise tunnustamise vajadust ja lasta õppijal ennast tundma õppida?

    Arro selgitab, et kui noor peab minema järgmisesse elufaasi nagu ülikool, töö või kutsekool, siis ta tegelikult ei tea, kes ta on. „… Sest ta õppis ära, et see pole tähtis, mida sina mõtled, kes sina oled.“

    Teine tagajärg on pidev välise tunnustuse vajadus, mis toob omakorda kaasa materialistlikud väärtused ja sellega seotud vaimse tervise mured. „Võib võrsuda inimene, kes … ise ei ole nö kontaktis sellega, kes ta ise on, aga saab aru, et kogu aeg on vaja saada häid hindeid.“

    Koduõppes on tegelikult lihtne olla nn õpilasekeskne ja rakendada nüüdisaegset õpikäsitust:  tunda huvi õpilase huvide ja eripära vastu, innustada õpilast endale ise eesmärke seadma, pakkuda talle valikuvõimalusi, innustada teda koostööd tegema. Saab minna veel kaugemale nt eemaldada valemist hindamine, võistluslikkus, negatiivne pinge, sotsiaalne ja psühholoogiline ärevus.

    Kogu õppimine saab olla mõtestatud. Koduõppes on loomulik on rääkida sellest, mis koduõppijat väga huvitab ning siduda seda õpitavaga või lihtsalt alustada sellest teemast või siis panna rõhk sellele nüansile teemat õppides. Koduõppes õpilased saavad valida ka seda, kas ja kuidas nad oma teadmisi näitavad: tehes esitlust, kedagi õpetades st suuliselt – Kedagi õpetades õpime teatavasti ise kõige paremini ja seetõttu on VÕK programmis võimalik ka veebtundides seda aeg-ajalt teha: juhendaja jagab nädala 1.tunnis õpilased rühmadeks ja annab igale rühmale mingi alateema iseseisvalt selgeks õppida. Seejärel õpetab iga rühm oma iseseisvalt selgeks õpitud teemat teistele rühmadele. Mõnikord palub juhendaja õpilastel endil tunde ette valmistada, see meeldib erti 1. kooliastme õppijatele. Aga veel saab oma teadmisi näidata tehes referaat, katse, plakat, kirjutades essee õpiku vm materjali abiga, valikvastustega test teha  jms. Motivatsiooni tõstmiseks on hea pakkuda valikuid, näiteks kirjanduse hinde saamiseks saab anda valikuks õppijale mitu võimalust: 1) kirjuta loetud novellile järg, 2) arutle novelli põhjal kuuluvustunde või üksilduse teemal, 3) kirjelda novelli atmosfääri ja analüüsi tegelasi. 

    Õppe mõtestatusele aitab kaasa eesmärgistamine ja see ei saa koduõppes ununeda, sest igal perel on vaja õppeaasta algul individuaalsesse õppekavasse kirja panna, mis teadmisi 1.poolaastal soovid omandada ning eesmärgistamisele saab anda veel sellise ägeda vindi juurde, lisades kokkuleppe – millist hinnet selle aine eest sel poolaastal sead eesmärgiks saada, sest vastavalt saab siis täpsustada õpieesmärke. On väga oluline, et noor teadvustaks, mida ta õpib ja kas ja miks tal õpitut elus vaja läheb. Iga suurema teema alguses oleme soovitanud koduõppevanematel selgitada välja kolm-neli asja, mida noor selle teema kohta juba teab, ning kolm-neli asja, mida tahab selgeks õppida ning kus õpitut kasutada.

    Soovitan kuulata Grete Arro mõtteid hardusest podcastis https://epl.delfi.ee/artikkel/120285614/grete-arro-kool-kus-lapsel-pole-hea-tuleb-kinni-panna