Oskuste õpe.

Olen läbinud motiveeriva intervjueerimise (MI) algkursuse ja Ben Furmani Oskuste õppe (OÕ) kursuse. Mulle tundub, et need kaks nn abivahendit psüühikahäire puhul on sarnased, samuti leidsin teatud ühisosa Thomas Gordoni suhtlemisõpetusega, aga ka Dr. Ross Greene,  meetodiga  Collaborative & Proactive Solutions (CPS). Tegemist on pereteraapia ja lahenduskeskse teraapia valdkonda kuuluva meetodiga. Kiitmise ja karistamise asemel on fookus lapse sisemise motivatsiooni (lapse soov on muuta oma käitumist) kujunemisel, mistõttu rõhutatakse positiivset, sisendatakse eneseusku ning probleemidest rääkides kasutatakse mõistet: oskus, mida lapsel on vaja õppida. Olen sarnast mõtteviisi kohanud inglisekeelses kirjanduses (growth mindset) ja see on ainuõige viis raskustes lapsega suhtlemisel.

Otsustasin proovida OÕ meie pere laste peal. Mulle ei tundunud vajalik OÕ etappe ükshaaval läbida, sest peamine eesmärk on ka selle tehnika juures saavutada lapsega kontakt, kuulata aktiivselt ja empaatiliselt tema probleemi tõstatust, aidata sõnastada probleem st õpitav oskus, toetada last lahenduste pakkumisel ning sõlmida kokkulepe, kuidas lahendus ellu viiakse ning lõpuks hinnatakse koos probleemi lahendust/tähistatakse õnnestunud õpitud oskust.

Meie peres tegi tol ajal so u poolteist aastat tagasi kõige enam muret koduste koolitööde teema. Mõistsin, et edu saladus põhineb ajastuses ning õigete küsimuste küsimisel. Seega valisin vestluseks aja, mil leidsin koolitöö ees mossitava lapse ja küsisin: “Ma näen, Sul on raske praegu ja sa oled nõutu. Millist oskust Sa tahaks õppida, et Sul oleks kergem sellises olukorras?” Kuna probleemikeskne mõtlemine on nii sisse vajutatud, siis on lapselt tihti vastus sõnastatud mitte-ootuspäraselt Nt ütles laps:”Ma lähen närvi, kui mul harjutuses viga tuleb!”. Järgmine ümbersõnastav küsimus oli minu poolt: “Sa tahad öelda, et Sa tahaksid õppida, kuidas rahulikuks jääda, kui Sul viga tuleb?” See aitab lapsel võtta vastutust ja leida sisemine motivatsioon probleemiga tegemiseks. Samal ajal ei räägi me nn probleemist vaid sisendame lapsele eneseusku rääkides oskusest, mis vajab harjutamist.

Seejärel läksime konkreetsemaks ühise lahenduste otsimisega. Seejuures püüan olla suunav ja toetav, anda lapsele võimalikult palju initsiatiivi ja vastutust. Küsisin: “Mida sa võiksid järgmine kord teha, kui sa närvi lähed?” Laps pakkus hingamisharjutusi, mida oleme ennegi proovinud. Ma leian, et seejuures on abistav lapse jaoks lahendused võimalusel ka läbi proovida Nt ütlen:” Näita mulle, kuidas sa teed hingamisharjutust! Näita veel! Näitame ja selgitame seda nüüd ka teistele, et kui sa lähed närvi, siis sa saad end sel moel rahustada.” Sel moel harjutatakse oskust ja kaasatakse kaaslased, õpetajad, pere). Meie tegime ka ühe rollimängu, kuidas laps saab oma uut oskust rakendades end rahustada.

Kui lapse motivatsioon lahendust leida oleks olnud madalam, siis oleksin kasutanud motivatsiooni tõstavaid küsimusi: “Kas/miks see oskus võiks sulle oluline olla?”, “Kas Sul on selles osas juba midagi õnnestunud õppida?”, “Kas/miks Su sõprade/pere jaoks võiks see sinu uus oskus oluline olla?”, “Kes võiks sind aidata oskuse õppimisel?”, “Kuidas võiksime tähistada, kui see oskus on õpitud?”

Võib öelda, et lahendus toimis mõnel korral, kuid üldiselt tundus see lahendus liialt lihtsakoeline “plaaster” suuremale probleemile. Tundlik laps on lihtsalt õhtuste koolitööde ajaks liialt väsinud ja ülestimuleeritud,  et end kokku võtta ja, olgem ausad, üsna igavate ülesannete lahendamist ette võtta, kui sisemine soov oleks hoopis millegi meeldivamaga tegeleda. Siiski proovisime mõne aja pärast samal teemal uut OÕ-stiilis lahendust. Laps nimetas õpitava oskuse nn Sipelgaoskuseks. See on oskus teha oma kodused koolitööd iga päev rõõmsalt ära.   Koostasime postri:

screen-shot-2017-02-23-at-11-57-13-am

Arutasime, et see on hea oskus, sest harjutades saab osavamaks, koolis on kergem ja oma tööde eest on hea võtta ise vastutus, et teised ei peaks muretsema. Laste ülesandeks jäi ka oma edusammude märkamine – kui nad olid teinud oma tööd rõõmsalt ilma torisemata ja venitamata, siis võisid nad panna nn kiidupurki 3,2 või 1 pärlit vastavalt sellele, kuidas nad hindasid oma toimetulekut – kas oli vingumist, venitamist või pigem mitte. Kui purk täitub, pidime minema Ahhaa-keskusse tähistama perega. Purk täitus väga aeglaselt ja vahepeal võtsin initsiatiivi enda kätte – jagasin ise pärleid purki, et hoogu anda.

Pean tunnistama, et see punktide jagamine on minu jaoks võõristav ja seostub ikkagi vastumeelse hinnagute andmisega, karistamise ja kiitmisega. Kiitmine sel kujul on suhtlustõke, lihtsalt ümberpööratud karistamine. Eelistan kiitmist kasutada siiras vestluses minasõnumina ja ei soovi kasutada kiidupurke ega kleepse lapse väliselt motiveerimiseks. Suhtlemisel lapsega sean eesmärgiks pigem lapse empaatilise ja aktiivse kuulamise. See õpetaja/vanemapoolne punktide jagamine tundub olevat vastuolus ka OÕ filosoofiaga, mis peaks olema see, et kiitmise ja karistamise asemel on fookus  lapse sisemise motivatsiooni (lapse soov on muuta oma käitumist) kujunemisel.

Arvan, et aeg oskuse harjutamiseks ja õppimiseks peab olema piisav, et saavutada eduelamus ja piisavalt lühike, et mitte tüdineda – u 2 nädalat. Meie igatahes 2 nädala pärast tüdinesime ja otsustasime, et purk oli liiga suur ja läksime siiski tähistama Ahhaasse 🙂 Koduste koolitööde osas virisemised ja venitamised ei kadunud selle tulemusena. Küll aga leidsime hoopis paremad lahendused sellele probleemile põhjalikult ümber korraldades õpikeskkonna (lapsed on koduõppel), aga see on teine teema.

Tuleb tõdeda, et mul oli raskusi kodus isiklike lastega sobiva probleemi leidmisega selle Oskuste õppe harjutuse jaoks. Kuidagi loomulikum tundub lihtsalt kasutada MI või CPS või T.Gordoni tehnikaid kui üldse midagi, sest lastega vestlemisel olen juba harjunud olema empaatiline aktiivne kuulaja ja andma vastutust ja initsiatiivi lastele. Oskuste õppe abil saab küll lahendusi leida, aga need on sellised teatud tüüpi probleemid ja teatud tüüpi lahendused. Näiteks, kujutan ette, et kui laps tahab loobuda sõrmeküünte närimisest, siis OÕ abil alustuseks valib ta ühe sõrme küüne ja hakkab seda kasvatama, iga päev veidi viilib seda äärt siledamaks, lõpuks tähistatakse aga õpitud oskust piduliku küünelõikamisega. Sedasorti probleemidel on samas jälle sügavamad põhjused enamasti (ärevus jms), mistõttu ei ole ma pidanud õigeks isiklike laste puhul OÕ analoogsetel juhtudel kasutada.

Otsustasin, et pigem kasutan OÕ oma töös 1-1 õpilasega, kellega ma kohtun harva nt 1 kord nädalas ja mul on keeruline luua suhet sel määral, kui õpilastega, kellega kohtun iga päev ja isiklike lastega kodus. Seejuures ilmnes positiivseid külgi OÕ juures, mis varem oli varju jäänud:

  1. Ben Furmani oskuste õpe on hea viis hoida efektiivset konstruktiivset suhtlust täiskasvanute vahel, kes last ümbritsevad – puudub süüdistamine ja kaeblemine lapse halva käitumise ümber.  Näide süüdistamisest ja kaeblemisest: Õpetaja:“Juss tukub tihti tunni ajal!” Ema: “Jah, ta isa on samasugune uimerdis!” või “Huvitav, kodus meil küll sellist probleemi ei ole!” OÕ võimaldab õpetaja ja vanema vajhelises suhtluses olukorda, kus räägitakse konkreetsetest sammudest ja edusammudest Nt:“Juss on palju õppinud. Üks oluline asi, mida nüüd õppida on parem kohalolek tunni ajal.”
  2. Kui oskuste õpe toimub klassis või rühmas, siis on see hea viis, kuidas vanemad saavad ka omavahel üksteist toetada (rühma seintel on laste portfooliod õpitavate oskustega (illustreeritud jõulooma jms piltidega: “Mis oskust sinu laps õpib? Kas saaksime teha koostööd?”
  3. Ka lapsed saavad üksteist toetada ja väheneb kaebamine, tülitsemine.
  4. Harjutasin 1-1 tundides lastega OÕ kasutades, et oluline on teha delikaatselt kokkulepped viisis, kuidas võin lapsele meelde tuletada õpitud oskust või uut lahendusviisi, kui on näha, et see on tal meelest läinud (kas 2 nädala jooksul harjutamise ajal või ka kuid peale seda) – nt käemärk (“Räägi selgelt hääldades!”), ese (mängumikrofon), märgusõna (Avatud suu!) vms. Näiteks, leppisime kokku, et ärritumise korral saab laps korraks eemalduda koostegevusest ja minna kokkulepitud ajaks (abiks taimer, aega mõned minutid) rahunemiseks puslega mängima ja siis tuleb tagasi õppetegevuse juurde rahunenult. Kui laps ärritub, saab talle näidates puslekarpi tuletada meelde kokkulepitud rahunemisviisi.
  5. Leiutasin uusi delikaatseid viise õpitud oskust hiljem meelde tuletada –  teha lapsele ettepanek oma oskust ka teistele õpetada. Pole ju saladus, et teisi õpetades õpime ka ise ;). Veel üks võimalus on teha 1-1 tunnis koos lapsega video lapse heast oskuse kasutamisest ja saata see tänukirjaga  (“Tänan, et aitasid mul seda oskust harjutada!”)oma toetajatele nt vanemale.
  6. OÕ aitab kaasa hea koostöö kujunemisele õpetaja, lapsevanema ja lapse vahel.Nt eelmainitud video vaatamine ja positiivsete arengute märkamine ja jagamine täiskasvanute vahel.

Kokkuvõtteks, soovitaksin kasutada OÕ õpetajatel koolieelses eas lastega ja rõhutaksin seejuures võimalusi heaks koostööks õpetaja, lapsevanema ja lapse vahel.

Soovitan Ben Furmani raamatuid (ja telefoniäppi :D):

“Oskuste õpe”,

“Oskuste õppe käsiraamat”,

“Minu armas marakratt”,

“Põngerjaõpetus”,

“Kunagi pole hilja saada õnnelik lapsepõlv”.

 

Kas eelistad meeleolukamat videoesitlust? Palun:

Läbi raskuste ikka tähtede poole 😉

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s