eripedagoog – Ole muutus, mida oled oodanud :)

Õppimise erinevad viisid (2)

10.08.2019 toimus augustikuine TLPK koduõppevanemate vestlusring, kus arutasime teemal: “Millisel viisil koduõpe on Eestis võimalik ja mis on parim õpikeskkond just minu perele”. Toatäis vapraid inimesi ja häid mõtteid viis meid vajaduseni kohtuda taas 14.septembril ja võtta teemaks juba konkreetsemate ainevaldkondade õppimise viisid ja võimalused koduõppes.

teljestik õppimine Sellel postitusel on ka 1.osa, vt siit, kus liikusime vestluses diagonaalis ülevalt paremalt alla vasakule nn inspiratsiooni ruutu ja tõdesime, et erinevat liiki õpikeskkonnad saavad olla erineval moel väärtuslikud ja siiski on vaja olla teadlik, et igas nn ruudus on ka omad ohud. /…/ Ja kui inspiratsiooni-ingel on meid energiast tühjaks raputanud, oleme tänulikud oma rutiinile, mis meid turvalisse igapäevaellu aitab naasta ja taastuda ja peagi uut inspiratsiooni-inglit ootama suunab./…/

Selles postituses liigume vastasdiagonaali mööda e ülevalt vasakult alla paremale 😀

Nn projektipõhiseks õppimiseks oleme nimetanud õppimise, mis on küll täiskasvanu juhitav, kuid ettemääratud õppekava puudub või on õppekava raames sisend õppetegevuseks tulnud õppijatelt / rühmalt, nt on teema ette antud, kuid alateemasid on saanud valida või pakkuda ja üksi või grupis saab uurida just seda, mille suhtes sisemine huvi, eesmärgistatud olemas, mistõttu on see õppimine kindlasti efektiivsem kui tavapärane kool. Kui astuda sisse hästi toimivasse projektipõhisesse õppesse, siis kõrvaltvaatajale paistab esmapilgul kaos, kuid igas nurgas toimub väikestes rühmades tegelikult imeline õppimine ja ennastjuhtimine ning nii eneseväljenduse kui suhtlemisoskuste harjutamine. Struktureerimata õppimist on väga lihtne nö untsu keerata ja õnnestumine sõltub suures osas õpetaja meelestatusest. Väga vähe on õpetajaid, kes on valmis E-R igal hetkel kõigi õpilaste huvidega arvestama õppekorraldamisel ning rühmatööde juhtimine ei ole reeglina eesti õpetaja tugevaim külg, samuti vastuse jagamine õppijaga. Näide sellisest õppimisest on ka tehnikaring, kus antakse võimalus kasutada vahendeid ja juhendamist omavalitud projekti planeerimisel ja elluviimisel. Samuti sarnaneb individuaalõpe ja tervislikel põhjustel koduõppe võimalus sellise õppimisega, sest juba asjaolu, et õppetöö on korraldatud selliselt, et nädalas 8 tundi 30 tunni asemel on keskendunud formaalsele akadeemilisele õppetööle, lihtsalt jätab lapsele piisavalt aega tegeleda oma enesearengusse, huvialasse või projektidesse panustamiseks. Minu isiklik arusaam nn vabaõppest kuulub samuti selle inspiratsiooniruudu horisontaaltelje vasakule äärele, sest vabaõppevanemal näen suurt rolli mentorina ja eeskujuna ning reflekteerijana ja toetajana, oma lapse arengu jälgijana, seejuures teemade, meetodite ja valdkondade valikul on määrav õppija eripära ja samuti on rõhk õppija eesmärgistamine ja refleksioon õpitava osas. TLPK koduõppe osakonnas püüame luua kord kuus koduõppijatele võimaluse tulla projektipäevale koosõppimist kogema. Sellekohane info jookseb meie vanemate listides ja suletud gruppides sotsiaalmeedias. Mis puutub TLKP juhendatud koduõppe korraldusse , siis seame eesmärgiks samuti lapse sisemise motivatsiooni äratamise, sest juhendaja suhtleb individuaalselt iga õppijaga, kes seab endale ise eesmärgid riikliku õppekava raamides ning suunab teda reflekteerima oma tegevusi ja õppimist endavalitud teemadel ning märkama seoseid õppekavas nõutuga.

Liikudes nö alla paremale teljestikus leiame nn ettevalmistatud õppekeskkonna, mille näiteks võib tuua Montessori koolid või koduõppe Montessori stiilis st et kodu või klass on seatud selliselt, et õppija leiab kiirelt vajalikud materjalid ja vahendid, vajadusel ka juhendaja, et oma valitud teemal iseseisvalt õppida. Õppekava on seejuures teada täiskasvanule, kuid õppija jaoks on igal hetkel lubatud ja võimaldatud teha valikuid nii tempo kui vahendite osas. Sedasorti õppimine toimub ka minu Lugemisseikluste huviringis/töötoas: minu juurde on tulnud väike rühm erinevas vanuses erineva lugemisoskusega lapsi. Mul juhendajana/logpeedina on teadmised, kuhu peab iga laps järgmiseks etapiks jõudma ja loon tingimused, et laps jõuab sinna. Lapsel endal ei pea selleks liiga palju teadmist protsessi struktuurist olema, sest olen talle loonud ülesanded ja vahendid, mis on ligitõmbavad ja ta saab üsna iseseisvalt neid uurides vajalikud oskused ja teadmised. Sellist õppimist toetab täiskasvanu uskumus, et laps tahab õppida ja õpib igal hetkel. Samuti teadlikkustab täsikasvanu, et vastutuse andmisel arvestame lapse võimetega st mida rohkem laps näitab, et ta suudab vastutust võtta, seda rohkem saab ja peab täiskasvanu talle vabadust andma.

Julgustan Sind usaldama ja austama ennast ja oma last, imeliselt kirjutab sellest siin Sille Poola. Soovitan tutvuda mujal maailmas populaarsete koduõppe eriliikidega, et leida üles see õige: vt nt teemakeskne õpe e unit-study, Charlotte Mason stiilis koduõpe e väärtkirjandusel, loodusvaatlusel, kunstinautlemisel põhinev õppimine; Thomas Jefferson Education ; klassikaline haridus, unschooling e vabaõpe jpm.

Pai.

Kadi

Õppimise erinevad viisid (1)

Õppida saab väga erineval viisil, mõned viisid on efektiivsemad. Teadlased on üldistanud, et omandame u50% sellest, mida oleme nii näinud, kuulnud kui ka lugenud (st kui on ainult üks meel olnud seotud, siis veelgi vähem), kuid kuni 90% omandame sellest, mida oleme kogenud või mida me oleme arutanud kaaslastega. Kõige paremini omandame me aga seda, mida teistele oleme püüdnud selgitada või õpetanud (ja see on ka põhjus, miks ma blogi pean :D)

teljestik õppimine Õppimise erinevaid viise/õpikeskkondi on ikka paigutatud teljestikku, nt arvestades (a) kui suunav või range juhendamisega see protsess/õpetaja on (vs kui palju on vastutust ja vabadust õppijal enesel) ning (b) kui struktureeritud/ettevalmistatud on õppekava (või kui palju lähtutakse lapse huvidest, inspiratsioonipuhangust).

Erinevat liiki õppimised saavad olla erineval moel väärtuslikud ja siiski on igas viisis ka omad ohud.

Tavapärase e konventsionaalse õppimisena oleme harjunud koolis nägema õpetajat klassi ees õpetamas õpiku ja töövihiku toel klassi. Ülesanneteks on nt: Loe ja vasta küsimustele või Täida lüngad. Minu taust eripedagoogina on andnud mulle ettevalmistuse tegutseda nn ülal paremal nurgas st eripedagoogiliselt ettevalmistatud koolitunnis on enamasti väga selged täpsed ootused, mis on küll lapse eeldatavatele võimetele vägagi vastavaks timmitud, kuid vähe on arvestatud lapse huvisid ja ootusi, parimal juhul saab laps nn preemiaks oma meelistegevusega tegeleda peale ette nähtud struktureeritud harjutuste lõpetamist. Selles teljestiku kastis on üsna vähe sisemist motivatsiooni, valikuvabadust, avastamisrõõmu, inspiratsiooni ja seda tunnetab miinusena tegelikult nii õpilane kui ka õpetaja. Siia kasti kuulub peale tavakooli ka alternatiivkoole nt Waldorfkoolid. Tavamõistes e-õpe/veebiõpe kuulub samuti siia kasti, sest kuigi laps ei osale klassiõppes, siis kaasnevad enamasti struktureeritud, ettemääratud ülesanded, tähtajad. Kuid ka mitteformaalne õpe saab olla konventsionaalne nt balletiõpingud, pilliõpingud, mis on kindlasti väga väärtuslikud ja efektiivsed õppetunnid, kuni õppija on ise valinud seal osaleda. Mis puutub koduõppesse, siis seda saab teha ka konventsionaalselt ja nii see ka mitmel pool kuuldavasti toimub, sest teisiti ei saakski see olla sellises koolis nimekirjas olles, kus koduõppijale on pandud kohustus käia oma vanusele vastava klassi õpetajate juures iganädalaselt vastamas, jälgida e-koolis vastava klassi materjali. Sellisel juhul on koduõpe “nagu kool kodus” st õpilane õpib kodus täpselt sama programmi samade vahenditega, mis klassikaaslased, aga kodus ja enamasti eraõpetaja või vanema rangel juhendamisel. TLPK vanema soovil koduõppe korraldus võimaldab sellest erinevat koduõpet, sest arvestame vanema vastutust ja vabadust õppeprotsessi koos õppijaga suunata vastavalt vajadusele st praktiseerida koduõpet nö “mis iganes ülaltoodud teljestiku punktis”. Seejuures on vaja siiski EV seaduste järgi jälgida riikliku õppekava oodatavate õpitulemuste täitmist, mida kontrollime kaks korda aastas arenguvestlusel. Mis puudutab TLKP juhendatud koduõppe korraldust (vt siit täpsemalt), siis see toimub veebipõhiselt, kuid erineb tavapärasest e-õppest. Eeldame, et koduõppija õpib oma igapäevaste tegevuste käigus olles aktiivne oma peres ja kogukonnas ja tegeledes oma huvialadega (vt täpsemalt siit). Koordinaator suunab õpilase ja pere tähelepanu (läbi iganädalase suhtlemise), kuidas selline õppimine vastab riikliku õppekava õpitulemustele ning sel moel järgitakse koostatud individuaalset õppekava. Suhtlemine õppijaga üles ehitatud sellisel moel, et ta seab endale ise eesmärgid ind.õppekava raamides ning koordinaator mentorina suunab teda järjest rohkem võtma vastutust ja leidma motivatsiooni oma igapäevastes tegemistes õpitut kasutada, reflekteerida.

Lapsekeskne õppimine on eelmisest väga erinev õppimise viis all vasakul on kastis (nimetan selle inspiratsiooniruuduks). Enamasti liiguvad koduõppepered aja möödudes ja kogemuse lisandudes selle ruudu suunas teljestikus. Märksõnadeks on siin inspiratsioon, sisemine motivatsioon, koosloomine. Sellist õppimist näeme nt kogukonnaga koostööpäevadel, ka sõpruskonnaga/üksi mängimine, iseseisev uurimine, avastamine, oma hobiga tegelemine on ennastjuhtiva ja huvikeskse õppimise näited. Tuleb möönda, et sedasorti õppimine nõuab juhendajalt/täiskasvanult äärmiselt palju teadlikkust, usaldust õppija ning õppeprotsessi õnnestumise suhtes. Samas on see õnnestumise korral väärtuslik kogemus õppijale ning nauditav protsess.

Minu isiklikul arenguteel koduõppevanemana on tulnud ette sel diagonaalil liikumist. Kõige rohkem naudin olukorda, kus meil on koduõppes mõnus turvaline rutiin nii päeva kui ka nädala, kuu ja aasta lõikes, mis annab mulle rahu ja teadmise, et (a) meil on aega, et lapsed saaks harjutada iseseisvalt igapäevatoimingutega pusimist nn eluõppes (ma mõtlen majapidamistöödes vastutuse võtmist); (b) et see, mis on kirjas riiklikus õppekavas, saab kaetud; (c) meil aega haarata kinni igast inspiratsioonipuhangust, imelisest võimalusest õppida hüpata nn jäneseurgu ja süveneda mingisse eriti põnevasse teemasse nt vaadates dokumetaalfilmi, minna õppekäigule, reisile, külla perele, kes peab talu või appi perele, kes ehitab parve või kanakuuti, haarata pilli või pintsli või raamatu just siis, kui selleks tekkis sisemine vajadus. Ja kui inspiratsiooni-ingel on meid energiast tühjaks raputanud, oleme tänulikud oma rutiinile, mis meid turvalisse igapäevaellu aitab naasta ja taastuda ja peagi uut inspiratsiooni-inglit ootama suunab.

Julgustan proovima erinevaid nn maitseid õpikeskkonna loomisel. Koduõpet on võimalik teha väga mitmel erineval viisil ja luua just sobivaim õpikeskkond pere lastele ja see võib olla veidi sarnane kokkamisega – võime osta kiirtoidukohast pizza/ 5.kl ajaloo õpiku ja töövihiku või siis osta talumehelt jahu, mitut sorti juustu, tomateid jm maitsemeelepärast ja teha mõnusas seltskonnas ühiselt parimad pizzad. Vahel võid sa eelistada üht katet ja siis jälle teist – koduõppes on võimalik proovida, mis just meie pere elustiiliks ja õpikeskkonnaks on parim valik. Aga võib ka vahel teha ise ja siis jälle käia kiirtoidukohas – mis just hetkel on võimalik ja vajalik. Põhiline on silmas pidada mitte seda, et õppekava saaks läbitud vaid et toimuks päriselt õppimine ja see ei tuleks enestunde või tervise või suhete arvelt.

Alustamine on kõige raskem. Nii kokkamises kui koduõppes. Tasapisi tuleb mõlemasse nauding, sest mõlemad on ju nauditavad protsessina – nii oma lastega koos elamine-suhtlemine-õppimine kui ühised kokkamised-söömaajad. No vähemalt võiks ju olla 😉

Ole ise see muutus, mida soovid hariduses näha!

Pai.

Kadi

Mida saan õpetajana teha, et laps oleks motiveeritud õppima?

Õpetaja küsimus on tihti: Kuidas panna õpilane (…) tegema? Eripedagoogina sõnastaksin selle küsimuse: Kuidas õppija jaoks raamistada pingutus, et see oleks ka nauditav; kuidas pingutust mõistlikult tagasisidestada; kuidas õppijal aidata teadvustada, et paremaks saamine nõuab aega, pingutust.

Mind kurvastab, kui kuulen õpetaja suust suhtumist: Aga teda ei huvita see üldse, milleks siis pingutada; Õppimine peab olema lõbus, nii, et laps ei saa arugi, et ta õpib. Kahjuks kuulen õpilastelt neile sissevajutatud mõtteviisi: Ma olengi rumal, mul on halb mälu; minu jaoks on see liiga raske, ma ei ole lihtsalt musikaalne; jms arusaam, et pingutamisest pole kasu.

Motivatsioon. Mulle meeldivad sõnad ja nende varjatud tähendused või mitmetähenduslikkus. Näiteks, ladinakeelne sõna motere (liikumine) annab tüve sõnadele motiiv, motivatsioon ja emotsioon. Emotsioon paneb meid liikuma eesmärkide poole st toidavad meie motivatsiooni, seejuures motiivid juhivad meie mõtlemist ja tegevust.

Ülikooliajal biheivioristliku motivatsiooniteooria kohta loetut oma õpilastega sh neurodiversiteediga õpilastega rakendades (ATH, autism) olen märganud, et päris kõik ei pea paika. Näiteks, biheivioristide sõnul inimene liigub kiituse suunas ja karistusest eemale, kuid autistlikud õpilased on enamasti ükskõiksed nii kiituse kui karistuse suhtes ja enamasti on selline väline motiveerimine probleemne, kuna nad on väga häiritud nende arvates ebaõiglasest karistusest või reeglite rikkumisest. Kognitivistide sõnul on inimene suuteline ise omale eesmärke seada ja valida ning seda olen küll märganud õpilaste puhul – kui õppeesmärk siduda nende erihuviga, siis lähevad nad väga hoogu ja süvenevad teemasse vabast ajast, kuid nad vajavad olulisel määral abi aja, ruumi ja materjali süstematiseerimisel ja ja planeerimisel, struktureerimisel.

Olen võtnud oma töös eripedagoogina eesmärgiks õpilase sisemise motivatsiooni toetamise ja soovitan seda igale õpetajale ja lapsevanemale, sest see aitab õppijal võtta oma töö eest vastutust, avab tema loovuse ja ta ei oota tehtud töö eest muud tasu kui nauding tehtud tööst. Samas pean oluliseks mitte ainult õppija sisemisele motivatsioonile lootma jääda ja siin tuleb appi autonoomne motivatsioon – see sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi, mis on mõistlikul kujul väline motivatsioon.

Selle asemel, et püüda ainult õppija huvist ja sisemisest motivatsioonist (mis võib olla lisaks muule ebapüsiv) lähtuda, saan toetada autonoomse motivatsiooni kujunemist õppetööd mõtestades. Autonoomne motivatsioon sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi. Omaksvõetud või integreeritud regulatsiooni all mõeldakse tegevuse mõtestatust ja väärtustatust õppija enda perspektiivist st tegevus on õppija enda silmis talle tähtis ( teab, kuidas see tegevus läheb tema eesmärkidega kokku), kuid ei pruugi olla huvitav / nauditav. Seda kirjeldatakse enesemääratlemise teoorias (self-determination theory), mille on välja töötatud Edward L. Deci ja Richard M. Ryan (isiksuse ja motivatsiooniteooria, mis püüab ühendada nii inimese sisemisi kui väliseid põhjuseid motivatsiooni tekitajana)ja hea ülevaate teemast saab siit: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:3fZXi_kvyMkJ:miksike.ee/docs/referaadid2007/enesemaaratlemise_teooria_riinseema.doc+&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee

Lühidalt, väline regulatsioon võib muutuda läbi inimestele iseloomulike arenguprotsesside, milledeks on internalisatsioon (internalization so aktiivne protsess, mille kaudu inimesed muundavad, ehk kujundavad ümber välise regulatsiooni protsessi sisemiseks regulatsiooniprotsessiks, sest see on vajalik edukaks kohanemiseks ja toimetulekuks sotsiaalses maailmas) ja integratsioon (integration ehk omandamine tähendab väärtuste ja regulatsiooniprotsesside muutmist inimese minaga üheks tervikuks), seesmiseks ning enam ennastmääratlevaks.

Saan olla ise eeskujuks ja näidata lapsele, kuidas pingutan töös ja kodustes toimingutes iga päev asjade kallal, mis on mulle olulised. Pingutus on normaalne ja vajalik. Saan näidata, et kui õppijad keskenduvad asjadele, mis on neile tähtsad siis ei ole pingutus neile probleemiks, isegi ja eriti siis kui keegi väline neile hinnanguid ei jaga. Saan rääkida õppijale, et kõik, mida me elus tegema ja õppima peame, ei saa olla huvitav. Ka väga huvitava asja selgeks saamise juures tuleb toime tulla ka osadega, mis ei ole nii põnevad, aga on vajalikud terviku seisukohast

Saan õpilastele kirjeldada aju tööpõhimõtteid ja kuidas see on seotud pingutusega. Ma räägin siin pingutusest, ilma milleta ajus muutus ei teki, sünapsid ei teki, närviühendused ei müeliniseeru. Seega õppimine võrdub pingutamine, eksimine, eri viisidel katsetamine ja selgitada, et see tunne, et lugemine on raske, on tegelikult tunne, et su aju saab on just sel hetkel saamas lugemises paremaks. Selleks saab inspiratsiooni siit: https://www.youtube.com/watch?v=WtKJrB5rOKs

Saan vältida õppija mõjutamisel välise regulatsiooni (external regulation) kasutamist, st olukordi, kus õppija tunneb, et ta on kontrollitud oodatatava tasu või karistuse poolt. Õpilane, ei tohiks õppida selleks, et saada õpetajalt häid hindeid, või selleks, et vältida vanematega vastuollu sattumist. Õppija peaks saama kogeda valikutunnet.

Saan vältida pealesurutud regulatsiooni (introjected regulation) st ma ei saa luua reegleid õppijale, mis ei ole tema jaoks tähenduslikud või olulised. Näiteks õpilane tuleb tundi õigel ajal vaid selleks, et ennast mitte tunda halva inimesena. Õigeks ajaks tundi tulemine on tinginud väline sundus, see ei ole tegelikult õpilase enda valik.

Saan rohkem esile kutsuda omaksvõetud regulatsiooni (identified regulation). Selline käitumine on enam vabatahtlik, kui käitumine, mis on reguleeritud väliste tingimuste, või pealesurutud regulatsiooni poolt. Näiteks õpilane lahendab matemaatikas vabatahtlikult ülesandeid rohkem kui vaja, kuna arvab, et see on oluline õppeaines edasi jõudmiseks. Õpilase motivatsioon on väline, sest ta sooritab tegevust peamiselt vajadusest olla matemaatikas edukas, mitte aga huvist õppimise vastu. Omaksvõetud regulatsiooni poolt mõjutatud käitumine on suhteliselt ennastmääratlev, sest tegevus on vabatahtlik ja lähtuv isiklikust otstarbest, mitte välisest survest.

Saan eesmärgiks seada mõjutamisel integreeritud regulatsiooni (integrated regulation), mis on arenguliselt kõige hilisem (ilmneb tavaliselt alles täiskasvanu arengustaadiumis) välise motivatsiooni vorm. Sel puhul on regulatsiooniprotsessid indiviidi minasse (sense of self) täielikult integreeritud st indiviidi väärtused, vajadused ja identiteetid on muutunud vastastikku kokkusobivateks. Integreeritud regulatsioon on sarnane sisemisele motivatsioonile, sest mõlemad eneseregulatsiooni vormid esindavad autonoomset käitumist. Sellegipoolest on sisemine motivatsioon ja integreeritud regulatsioon erinevad. Sisemine motivatsioon tähendab, et inimesel on mingi tegevuse vastu isiklik huvi, integreeritud regulatsioon aga seda, et tegevus on inimesele isiklikult tähtis soovitud tulemuse saavutamisel (Deci & Ryan, 2000).

Ma arvan (ja mu arvamust toetab enesemääratlemise teooria), et inimesed on arengule orienteeritud aktiivseid organismid, kel on soov otsida uudsust ja väljakutset, areneda ja õppida AGA /JA see saab avalduda, SIIS KUI keskkond võimaldab kaasasündinud psühholoogiliste vajaduste rahuldamist st õppijal on võimalik keskenduda huvitavale tegevusele või tähtsale eesmärgile, selle asemel, et tegeleda enda vajaduste rahuldamisega. Enesemääratlemise teooria keskendub kolmele seesmisele vajadusele – need on vajadus kompetentsustunde järele, seotuse vajadus ja autonoomia ehk enesemääratlemise vajadus. Pakkudes inimesele eelnimetatud psühholoogiliste vajaduste rahuldamise võimalusi, saab mõjutada inimese seesmise motivatsiooni avaldumist. Samas ei tohi unustada, et seesmine motivatsioon avaldub vaid tegevuste puhul, mille vastu on inimestel sisemine huvi, mis on nende jaoks väljakutsuvad, uudsed ja väärtuslikud. Õppimine ja töö pole aga alati ühtviisi seesmiselt motiveerivad. Väliselt motiveeritud tegevused ei ole tavaliselt huvipakkuvad, kuid läbi psühholoogiliste vajaduste rahuldamise toimub regulatsiooniprotsesside omaksvõtmine ja integreerimine edukamalt (Deci & Ryan, 2000).

Seega, saan õpetajana pakkuda õppijale võimalust olla kompetentne st võimeline saavutama tulemusi optimaalse väljakutse puhul. Selleks saan pakkuda talle sobilikku tempot ja õpistiili, õpetada teda lähimas arengutsoonis st leida paras raskusaste ülesannetes. Väikeste läbimõeldud aga järjepidevate sammudega edasi liikudes on edu võimalik. See on kõige efektiivsemalt teostatav IÕK e individuaalse õppekava kaudu, mistõttu pean elementaarseks õpetaja töökava ja individualiseerimise olemasolu klassiruumis, aga koduõppe tingimustes on see vältimatu ja loomulik.

Saan õpetajana pakkuda õppijale turvalise ja rahuldust pakkuva seotuse ümbritsevate inimestega. Tuleb tõdeda, et seda on kõige parem ja lihtsam saavutada koduõppe tingimustes, hoolimata erinevatest kiusamisvastastest meetmetest tänapäeva koolides. Tuleb jälgida, et sotsiaalse keskkonna mõjul ei tekiks vastuolu oma vajaduste rahuldamisel (Nt koolitüdruk võib uskuda, et kui ta on õppimises väga edukas, võivad teised teda narrima ja tõrjuma hakata). Vahel näib lihtsam tekitada ka lapse turvaline rahuldust pakkuv keskkond täiskasvanute ja eakate inimestega, sest ealistest iseärasustest tingitult ei ole lapse eakaaslased võimelised seda pakkuma. Väga hästi selgitab teemat raamat “Hold On to Your Kids: Why Parents Need to Matter More Than Peers” tunnustatud psühholoogidelt Gordon Neufeld ja Gabor Mate, vt video https://www.youtube.com/watch?v=p_akH6Cin6E

Saan õpetajana kaasata õpilase õppeprotsessi planeerimisse ja eesmärkide seadmisse, et suurendada õppija autonoomiatunnet see tähendab võimaldada valikute tegemist, enda tegudele pühendumist ja enese reguleerimist (Deci & Ryan, 1985a). Individuaalse õppekava koostamine on mõistlik võtta ette koostöös õppijaga. Tavakoolis jääb õppijale liiga tihti kahjuks saladuseks, mida ja miks on õppetöö eesmärgiks seatud.

Veel üks oluline märksõna on optimistlik eeskuju. Optimismi aluseks on enesetõhusus: see on usk, et inimene ise saab mõjutada oma elu sündmusi ja ettetulevatele väljakutsetele vastu astuda. Ma usun, et ma oskan ja saan hakkama ja ma tahan proovida – selline suhtumine on eelduseks õppimisele. Väikesel lapsel on see loomuses ja kui see on kaotsi lastud, siis on õpetaja /vanema peamine ülesanne uuesti leida need asjad, mis tekitavad eneseusku ja tahet õppida.Saan olla õpetajana ise eeskujuks arengule suunatud mõtteviisiga õppijast ja tuua ka näiteid edukatest sportlastest/ teadlastest, kes avalikult räägivad, kuidas nende teed edule on sillutanud eksimustest õppimine. Stanfordi Ülikooli psühholoogiaprofessor Carol Dweck ütleb, et andekus on tagajärg, mitte eeldus. Tema teooria keskne mõte on see, et on kaks erinevat mõtteviisi – fikseeritud ning arengule suunatud, mis vastavalt muutuvad isetäituvateks ennustusteks meie ülejäänud elu ja saavutuste osas. Fikseeritud mõtteviisiga inimene usub, et tema võimed ning intelligentsus on sünnipäraselt kaasa antud ja tema ise neid mõjutada ei saa. Arengule suunatud mõtteviisi kandja aga usub, et sinu sünnipärased omadused on lihtsalt lävepakk, kust end üles töötama asuda. Nad usuvad, et igaüks suudab end igas valdkonnas arendada ja ei võta seetõttu ebaõnnestumisi isiklikult, sest see on lihtsalt hetkeolukorra peegeldus, mitte isikliku väärtuse mõõdupuu. Selle asemel, et oma energiat raisata oma puudujääkide varjamisele, tegelevad nad väljakutsete ületamisega. Sellest saab lugeda raamatus: https://www.rahvaraamat.ee/p/m%C3%B5tteviis/1007674/et?isbn=9789949620050 ja siit: https://www.brainpickings.org/2014/01/29/carol-dweck-mindset/

Viited:

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). The General Causality Orientation Scale: Self- determination in Personality.Journal of Research in Personality, 19, 109-134.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). Intrinsic Motivation and Self-determination in Human Behavior. New York: Plenum.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (2000). The “ What” and “Why” of Goal Pursuits: Human Needs and the Self-determination of Behavior, Psychological Inquiry, Vol. 11(4), 227-269.

Oskuste õpe.

Olen läbinud motiveeriva intervjueerimise (MI) algkursuse ja Ben Furmani Oskuste õppe (OÕ) kursuse. Mulle tundub, et need kaks nn abivahendit psüühikahäire puhul on sarnased, samuti leidsin teatud ühisosa Thomas Gordoni suhtlemisõpetusega, aga ka Dr. Ross Greene, meetodiga Collaborative & Proactive Solutions (CPS). Tegemist on pereteraapia ja lahenduskeskse teraapia valdkonda kuuluva meetodiga. Kiitmise ja karistamise asemel on fookus lapse sisemise motivatsiooni (lapse soov on muuta oma käitumist) kujunemisel, mistõttu rõhutatakse positiivset, sisendatakse eneseusku ning probleemidest rääkides kasutatakse mõistet: oskus, mida lapsel on vaja õppida. Olen sarnast mõtteviisi kohanud inglisekeelses kirjanduses (growth mindset) ja see on ainuõige viis raskustes lapsega suhtlemisel.

Otsustasin proovida OÕ meie pere laste peal. Mulle ei tundunud vajalik OÕ etappe ükshaaval läbida, sest peamine eesmärk on ka selle tehnika juures saavutada lapsega kontakt, kuulata aktiivselt ja empaatiliselt tema probleemi tõstatust, aidata sõnastada probleem st õpitav oskus, toetada last lahenduste pakkumisel ning sõlmida kokkulepe, kuidas lahendus ellu viiakse ning lõpuks hinnatakse koos probleemi lahendust/tähistatakse õnnestunud õpitud oskust.

Meie peres tegi tol ajal so u poolteist aastat tagasi kõige enam muret koduste koolitööde teema. Mõistsin, et edu saladus põhineb ajastuses ning õigete küsimuste küsimisel. Seega valisin vestluseks aja, mil leidsin koolitöö ees mossitava lapse ja küsisin: “Ma näen, Sul on raske praegu ja sa oled nõutu. Millist oskust Sa tahaks õppida, et Sul oleks kergem sellises olukorras?” Kuna probleemikeskne mõtlemine on nii sisse vajutatud, siis on lapselt tihti vastus sõnastatud mitte-ootuspäraselt Nt ütles laps:”Ma lähen närvi, kui mul harjutuses viga tuleb!”. Järgmine ümbersõnastav küsimus oli minu poolt: “Sa tahad öelda, et Sa tahaksid õppida, kuidas rahulikuks jääda, kui Sul viga tuleb?” See aitab lapsel võtta vastutust ja leida sisemine motivatsioon probleemiga tegemiseks. Samal ajal ei räägi me nn probleemist vaid sisendame lapsele eneseusku rääkides oskusest, mis vajab harjutamist.

Seejärel läksime konkreetsemaks ühise lahenduste otsimisega. Seejuures püüan olla suunav ja toetav, anda lapsele võimalikult palju initsiatiivi ja vastutust. Küsisin: “Mida sa võiksid järgmine kord teha, kui sa närvi lähed?” Laps pakkus hingamisharjutusi, mida oleme ennegi proovinud. Ma leian, et seejuures on abistav lapse jaoks lahendused võimalusel ka läbi proovida Nt ütlen:” Näita mulle, kuidas sa teed hingamisharjutust! Näita veel! Näitame ja selgitame seda nüüd ka teistele, et kui sa lähed närvi, siis sa saad end sel moel rahustada.” Sel moel harjutatakse oskust ja kaasatakse kaaslased, õpetajad, pere). Meie tegime ka ühe rollimängu, kuidas laps saab oma uut oskust rakendades end rahustada.

Kui lapse motivatsioon lahendust leida oleks olnud madalam, siis oleksin kasutanud motivatsiooni tõstavaid küsimusi: “Kas/miks see oskus võiks sulle oluline olla?”, “Kas Sul on selles osas juba midagi õnnestunud õppida?”, “Kas/miks Su sõprade/pere jaoks võiks see sinu uus oskus oluline olla?”, “Kes võiks sind aidata oskuse õppimisel?”, “Kuidas võiksime tähistada, kui see oskus on õpitud?”

Võib öelda, et lahendus toimis mõnel korral, kuid üldiselt tundus see lahendus liialt lihtsakoeline “plaaster” suuremale probleemile. Tundlik laps on lihtsalt õhtuste koolitööde ajaks liialt väsinud ja ülestimuleeritud, et end kokku võtta ja, olgem ausad, üsna igavate ülesannete lahendamist ette võtta, kui sisemine soov oleks hoopis millegi meeldivamaga tegeleda. Siiski proovisime mõne aja pärast samal teemal uut OÕ-stiilis lahendust. Laps nimetas õpitava oskuse nn Sipelgaoskuseks. See on oskus teha oma kodused koolitööd iga päev rõõmsalt ära. Koostasime postri:

screen-shot-2017-02-23-at-11-57-13-am

Arutasime, et see on hea oskus, sest harjutades saab osavamaks, koolis on kergem ja oma tööde eest on hea võtta ise vastutus, et teised ei peaks muretsema. Laste ülesandeks jäi ka oma edusammude märkamine – kui nad olid teinud oma tööd rõõmsalt ilma torisemata ja venitamata, siis võisid nad panna nn kiidupurki 3,2 või 1 pärlit vastavalt sellele, kuidas nad hindasid oma toimetulekut – kas oli vingumist, venitamist või pigem mitte. Kui purk täitub, pidime minema Ahhaa-keskusse tähistama perega. Purk täitus väga aeglaselt ja vahepeal võtsin initsiatiivi enda kätte – jagasin ise pärleid purki, et hoogu anda.

Pean tunnistama, et see punktide jagamine on minu jaoks võõristav ja seostub ikkagi vastumeelse hinnagute andmisega, karistamise ja kiitmisega. Kiitmine sel kujul on suhtlustõke, lihtsalt ümberpööratud karistamine. Eelistan kiitmist kasutada siiras vestluses minasõnumina ja ei soovi kasutada kiidupurke ega kleepse lapse väliselt motiveerimiseks. Suhtlemisel lapsega sean eesmärgiks pigem lapse empaatilise ja aktiivse kuulamise. See õpetaja/vanemapoolne punktide jagamine tundub olevat vastuolus ka OÕ filosoofiaga, mis peaks olema see, et kiitmise ja karistamise asemel on fookus lapse sisemise motivatsiooni (lapse soov on muuta oma käitumist) kujunemisel.

Arvan, et aeg oskuse harjutamiseks ja õppimiseks peab olema piisav, et saavutada eduelamus ja piisavalt lühike, et mitte tüdineda – u 2 nädalat. Meie igatahes 2 nädala pärast tüdinesime ja otsustasime, et purk oli liiga suur ja läksime siiski tähistama Ahhaasse 🙂 Koduste koolitööde osas virisemised ja venitamised ei kadunud selle tulemusena. Küll aga leidsime hoopis paremad lahendused sellele probleemile põhjalikult ümber korraldades õpikeskkonna (lapsed on koduõppel), aga see on teine teema.

Tuleb tõdeda, et mul oli raskusi kodus isiklike lastega sobiva probleemi leidmisega selle Oskuste õppe harjutuse jaoks. Kuidagi loomulikum tundub lihtsalt kasutada MI või CPS või T.Gordoni tehnikaid kui üldse midagi, sest lastega vestlemisel olen juba harjunud olema empaatiline aktiivne kuulaja ja andma vastutust ja initsiatiivi lastele. Oskuste õppe abil saab küll lahendusi leida, aga need on sellised teatud tüüpi probleemid ja teatud tüüpi lahendused. Näiteks, kujutan ette, et kui laps tahab loobuda sõrmeküünte närimisest, siis OÕ abil alustuseks valib ta ühe sõrme küüne ja hakkab seda kasvatama, iga päev veidi viilib seda äärt siledamaks, lõpuks tähistatakse aga õpitud oskust piduliku küünelõikamisega. Sedasorti probleemidel on samas jälle sügavamad põhjused enamasti (ärevus jms), mistõttu ei ole ma pidanud õigeks isiklike laste puhul OÕ analoogsetel juhtudel kasutada.

Otsustasin, et pigem kasutan OÕ oma töös 1-1 õpilasega, kellega ma kohtun harva nt 1 kord nädalas ja mul on keeruline luua suhet sel määral, kui õpilastega, kellega kohtun iga päev ja isiklike lastega kodus. Seejuures ilmnes positiivseid külgi OÕ juures, mis varem oli varju jäänud:

Ben Furmani oskuste õpe on hea viis hoida efektiivset konstruktiivset suhtlust täiskasvanute vahel, kes last ümbritsevad – puudub süüdistamine ja kaeblemine lapse halva käitumise ümber. Näide süüdistamisest ja kaeblemisest: Õpetaja:“Juss tukub tihti tunni ajal!” Ema: “Jah, ta isa on samasugune uimerdis!” või “Huvitav, kodus meil küll sellist probleemi ei ole!” OÕ võimaldab õpetaja ja vanema vajhelises suhtluses olukorda, kus räägitakse konkreetsetest sammudest ja edusammudest Nt:“Juss on palju õppinud. Üks oluline asi, mida nüüd õppida on parem kohalolek tunni ajal.”
Kui oskuste õpe toimub klassis või rühmas, siis on see hea viis, kuidas vanemad saavad ka omavahel üksteist toetada (rühma seintel on laste portfooliod õpitavate oskustega (illustreeritud jõulooma jms piltidega: “Mis oskust sinu laps õpib? Kas saaksime teha koostööd?”
Ka lapsed saavad üksteist toetada ja väheneb kaebamine, tülitsemine.
Harjutasin 1-1 tundides lastega OÕ kasutades, et oluline on teha delikaatselt kokkulepped viisis, kuidas võin lapsele meelde tuletada õpitud oskust või uut lahendusviisi, kui on näha, et see on tal meelest läinud (kas 2 nädala jooksul harjutamise ajal või ka kuid peale seda) – nt käemärk (“Räägi selgelt hääldades!”), ese (mängumikrofon), märgusõna (Avatud suu!) vms. Näiteks, leppisime kokku, et ärritumise korral saab laps korraks eemalduda koostegevusest ja minna kokkulepitud ajaks (abiks taimer, aega mõned minutid) rahunemiseks puslega mängima ja siis tuleb tagasi õppetegevuse juurde rahunenult. Kui laps ärritub, saab talle näidates puslekarpi tuletada meelde kokkulepitud rahunemisviisi.
Leiutasin uusi delikaatseid viise õpitud oskust hiljem meelde tuletada – teha lapsele ettepanek oma oskust ka teistele õpetada. Pole ju saladus, et teisi õpetades õpime ka ise ;). Veel üks võimalus on teha 1-1 tunnis koos lapsega video lapse heast oskuse kasutamisest ja saata see tänukirjaga (“Tänan, et aitasid mul seda oskust harjutada!”)oma toetajatele nt vanemale.
OÕ aitab kaasa hea koostöö kujunemisele õpetaja, lapsevanema ja lapse vahel.Nt eelmainitud video vaatamine ja positiivsete arengute märkamine ja jagamine täiskasvanute vahel.

Kokkuvõtteks, soovitaksin kasutada OÕ õpetajatel koolieelses eas lastega ja rõhutaksin seejuures võimalusi heaks koostööks õpetaja, lapsevanema ja lapse vahel.

Soovitan Ben Furmani raamatuid (ja telefoniäppi :D):

“Oskuste õpe”,

“Oskuste õppe käsiraamat”,

“Minu armas marakratt”,

“Põngerjaõpetus”,

“Kunagi pole hilja saada õnnelik lapsepõlv”.

Kas eelistad meeleolukamat videoesitlust? Palun:

Läbi raskuste ikka tähtede poole 😉

Väikesed värvilised ampsud: ülesanded osaülesanneteks!

Logopeed on eripedagoog, kes on spetsialiseerunud kõne-ja suhtlemishäirete ennetamisele ja korrigeerimisele, kuid viimasel ajal on mul üsna tihti vaja konsulteerida ka matemaatikaoskustega kimpus olevate laste vanemaid ja ma teen seda hea meelega ja pean seda väga oluliseks osaks eripedagoogi tööst. Kurdetakse enamasti, et laps ei suuda, numbreid õigetesse kohtadesse paigutada; unustab (pinnapealselt) õpitud oskusi; ei mõista (sisuliselt) matemaatiliste mõistete tähendusi; esineb suuri raskusi ajas orienteerumisel ja rahaga arveldamisel.

Põhimõtted on ikka samad:

alustada tuleb sealt, kus on lapse tase hetkel e siis leida lähima arengu tsoon ja valida ülesanded, mis on lapsele jõukohased väikese lisaabiga, et saada eduelamust;
kiita ohtralt iga püüdluse ja ponnistuse eest, aga mitte niivõrd tulemuse eest. Kõik teavad, et lugemisoskus, kirjutamisoskus kui ka arvutamisoskus on oluline ja seeläbi on igale lapsele varakult selge, et puudujäägid neis oskustes on midagi häbiväärset – see uskumus aga on õppimisele suur takistus. Nii kaob lapse loomulik soov ja huvi õppida, uusi väljakutseid vastu võtta, lapsel tekib ärevus, et ta võib läbi kukkuda. Tee lapsele selgeks, et vead ei tähenda läbikukkumist;
enne spetsiifiliste ülesannete juurde asumist ärata terve aju st aktiviseeri ajukeskusi erinevates piirkondades ja püüa keskenduda sellele osale, milles laps on eriti nõrk hetkel. Kirjutan sellest teinekord pikemalt, kuid ajutasakaalustavad koordinatsiooniharjutused on osaliselt lahtiseletatud nt siin.

Spetsiifiliste matemaatikaülesannete puhul on tihti abiks kui:

samal ajal kui verbaalselt seletad lapsele ülesandes esinevaid osaoperatsioone, püüa eri värvidega näidata erinevaid osaülesandeid st markeerida sammud värviga, et laps mõistaks vebraalset seletust paremini – värvuste kasutamine aktiveerib ka parema poolkera ja vasak poolkera saab paremini tööd teha arvutamisel (suurepärane neljavärviline pastapliiats on näiteks koos värvilise algoritmiga kirjaliku jagamise osaülesannetest postituse all fotol). Lase lapsel mitu korda värvilise näidise järgi toimetada samal ajal valjuhäälselt oma tegevust kommenteerides (nagu sa enne ette näitasid), kuni osaoperatsioonid kinnistuvad ;
toeta visuaal-ruumilist taju ja jälgi ülesande ruumilist paigutust paberil – siin tuleb olla täpne nt kirjaliku jagamise puhul, aga ka tavaliste arvutustehete ridade paigutamisel. Eelista suure ruuduga paberit, aga vahel on parem loobuda ruudulisest paberist ja asendada valgega, et oleks võimalik teha nii suured numbrid ja numbrivahed kui laps vajab;