Koduõppe müüdid ja hirmud

Kuna TLPK avas märtsis vastuvõtu koduõppeosakonda, siis nn avatud uste nädala raames toimus Tartu Luterlikus Peetri Koolis reede õhtul vestlusring kõigile koduõppehuvilistele! Mina kui koduõppeosakonna juhtivkoordinaator ja koduõppevanem suunasin kohaletulnuid jagama mõtteid ja kogemusi koduõppega kaasnevatest võimalustest ning riskidest. Murdsime müüte, maandasime hirme. Juttu tuli ka veebipõhisest õppeprogrammist koduõppijaile.

Koduõppele eelneb alati vanemate otsus ja otsusele eelnevad enamasti tugevad emotsioonid. Sugugi kõik neist pole meeldivad – hirm, leinatunne, kurbus, häbi jne. Meie emotsioonid ei ole loogilised ega terviklikud, aga neil on alati midagi olulist meile öelda, seetõttu soovitan: võta aeg, et jälgida oma tundeid, kui mõtled võimalusele valida oma lapse jaoks koduõpe. 

Olen sarnastes vestlustes enamasti kuulnud selliseid hirme ja enamasti oleme koos neid maandanud selliselt:

• Kas koduõpe võib laste tulevikku silmas pidades piiravaks teguriks osutuda? Kas ma suudan oma lapsele kõik olulise selgeks õpetada, et ta saaks soovi korral gümnaasiumis edasi õppida? Kas mu lapsed saavad piisava hariduse, et elus hakkama saada ja leida töö? Võib olla mu laps ei õpigi õppima, sest tundub, et koolis nähakse sellega kurja vaeva ja ikka on õpioskustega kehvasti.

Õppima õppimine on kahtlemata eluks vajalik oskus (teeme vahet õpioskuste omandamisel ja lihtsalt suvaliste õppeülesannete tegemisel, ilma et sellel oleks konkreetset eesmärki ja ilma et keegi suunaks tehtut tagasisidestama, reflekteerima). Tahaksin öelda, et kool on parim koht, kus õpioskusi õppida, kuid kahjuks ei pruugi  see nii olla, sest kõikjal veel pole juurdunud uuenenud õpikäsituse rakendamine. Nende oskuste arendamiseks tuleks koolis toimuv täiesti ümber korraldada ja olla valmis paindlikuks ajakasutuseks, kasutada aktiivõppemeetodeid, võimaldada palju rohkem autonoomiat, soodustada hirmuta vigade tegemist, suunata enesehindamisele ja eesmärgistamisele jne. Leian, et koduõppes saab seda teha isegi lihtsamini kui koolis.

• Kas koduõppijad oskavad luua tähenduslikke inimsuhteid? Võib olla mu laps ei õpigi suhtlema ja käituma, sest tundub, et koolis nähakse sellega kurja vaeva ja ikka on kiusamised ja suhtlemisoskusega kehvasti.

Hirm, et koduõppes jääb suhtlemine soiku, lahustub kiirelt, kui oled näinud mõnda koduõppijat. Kindlasti on abi ka sellest, et koduõppijate vanemad enamasti otsivad teadlikult rohkem võimalusi suhtluse edendamiseks. Nad teavad, et pikaajalistes gruppides osalemine on oluline suhtlemisoskuste ja eneseteadlikkuse arengule. Koduõppes saab kiiresti selgeks, et suhtlemine ja koostöö aitavad tõsta ja hoida motivatsiooni õppimises. Paljud pered kasutavad seetõttu ka veebipõhist õppeprogrammi koduõppijale. Et peresid omavahel tuttavaks teha ja koostööd soodustada, korraldame koduõppeosakonnas igakuiseid perepäevi ja õppekäike, kus nii täskasvanud kui noored saavad  suhelda, koduõppepered on oodatud ka kooli üritustele ja huvirngidesse.

• Kas koduõppijad oskavad rasketes olukordades pingutada? Võib olla mu laps ei õpigi oma motivatsiooni käivitama, sest tundub, et koolis nähakse sellega kurja vaeva ja ikka on enesedistsipliiniga kehvasti.

Motivatsiooniteoreetikud räägivad juba pikemat aega enesedistsipliinist, ennastjuhtivast õppijast ja siin ei abista autoriteetide poolt peale surutud jäigad raamid. Vastupidi, õpikeskkonnas peaks olema loodud olukord, milles õppija saab tunda end pädevana, mis on tema jaoks mõtestatud ja kus ta pole üksi. Need kolm aspekti on motivatsiooni käivitumiseks võtmetähtsusega. Just neid kolme aspekti oleme püüdnud rakendada koduõppijate veebipõhise õppeprogrammi juures ja saanud positiivset tagasisidet peredelt – paljude noorte puhul on olnud abi motivatsiooni kasvatamisel just sellest, sest see pakub tunnet:

1. Ma pole üksi, mitmed minusugused tegelevad sel nädalal sarnaste ülesannetega. Saame koostöötundides veebis suhelda, arutada, vahel ka ühiselt nuriseda, siis jälle teineteist inspireeida.
2. Ma olen pädev, saan hakkama – ülesannet saab kohandada, et raskusaste oleks paras, sj ka mitte liiga lihtne, vaid et tuleb pingutada ja ka veidi abi küsida.
3. Mu tegevus on mõtestatud – oleme sidunud ülesanded õpioskuste õppimisega ja eesmärk ei ole niivõrd faktide meeldejätmine, kuivõrd harjutada oskust häälestuda, valida sobilik õpistrateegia või mnemotehnika või võte. Samuti on vahel võimalik ülesannet kohandada rohkem oma huvidega seonduvaks.

• Hirm, et ma ei saa koduõppevanema rolliga hakkama. Ma pole ju õpetajaks õppinud…Kuidas ma enda emotsioonidega toime tulen? Praegu, kui laps käib koolis, on niigi raske kõigega toime tulla, milleks siis veel üks kohustus juurde võtta lisaks oma töökoormusele? Mul on hirm, et ma ei saa õpetamisega hakkama, sest ma ei suuda oma emotsioone kontrollida ja teen oma kärsitusega rohkem kahju kui kasu.

Tule ja saa kogenud koduõppevanematelt tuge ja nõuandeid. Uus võimalus kohtumiseks aprillis koduõppe kevadpäeval  https://fb.me/e/44UNXdaPG ja augustikuus suvisel koolitusel https://fb.me/e/9nTJle3hE