Minu mõtetes on olnud viimastel nädalatel Maria Montessori mitmel põhjusel. Esiteks, sain hiljuti armsa kirja, kus vanem, kes oli kaalunud koduõpet meie juures, ütles, et ta siiski ei tule:
“Kaalusime tõesti väga tõsiselt lapse koduõppele jätmise varianti ning imetlen väga just Peetri kooli pühendunud koduõppe suunda (meil on mitmed sõprade pered teie juures koduõppel). Samal ajal olen väga palju aega ja energiat pühendanud Montessori hariduse kättesaadavuse edendamisele Tartus ning täna tundub, et oleme jõudnud nii kaugele, et sügisest avatakse esimene Montessori I kooliastme klass Tartu linnas ja meie laps, kes muidu oleks jäänud koduõppele, saab minna sinna. Kirjutasin meie loobumise tausta nii pikalt lahti, kuna tahtsin lihtsalt väljendada siirast tänu ja tunnustust, et te koduõppe suunda nii pühendunult eest veate ning et peredel, kellel on soov laps koduõppele jätta, saavad seda teha tõeliselt toetatud keskkonnas. See on väga suur väärtus, mida te haridusmaastikul loote!”
Ma olen selle uudise üle väga rõõmus ja uhke, et Tartu linn teeb Montessori hariduse edendajatega koostööd.
Teiseks, sattusin vaatama Mariast filmi. See oli väga liigutav ja kõnetas mitmel tasandil, palju tundeid tuli üles. Ma usun mitmeid eriliste laste vanemaid on külastanud tunne, et on piinlik, et teeme justkui tüli ühiskonnas, justkui oleme süüdi, et soovime oma lapse vajadusi rahuldada. See kurbus ja frustratsioon, et kuidas see jälle nii on , et minu lapse jaoks ei leidu kohta selles maailmas, et ta justkui ei sobitu ja see on ainult minu ja mu lapse valu, kedagi ei huvita. Ja siis see rõõm, kergendus ja ülevoolav tänulikkuse tunne, kui sa leiad selle inimese/koha/meetodi/ niši, kus su laps on oodatud ja mõistetud ja saab end teostada.
Mind hämmastas kõige rohkem, et 100 aastat tagasi juba räägiti sellest, et kool ei tohiks olla koht, kus on rohkem orjust kui vabadust ja vastutust. Maria Montessori filosoofia mõte on anda lapsele austava täiskasvanu poolt tugi ja vahendid, et ta saaks ise end aidata, ise hakkama saada, saada sellest eduelamus.
Kolmandaks, tunnen pikemat aega, et sooviksin puhata ja mängida, olla rohkem koos oma lastega ja neid toetada. Samal ajal mu töökoormus aina kasvab, sest me tiim ja koduõppeosakond kasvab. See on suur rõõm ja frustratsioon samaaegselt. Maria film tuletas mulle meelde, et iga saavutuse taga on ohver. See kõik on seda väärt.
Hiljuti ütles mulle üks inmene, et pole üldse rahul oma lapse kooliga ja ta ju võtaks küll oma lapse koduõppele, aga siis 9 aasta pärast see laps ju peaks ikkagi elama koos samas ühiskonnas nende klassikaaslastega, kes seal samas klassis on kannatanud seda, mida ta peab kehvaks hariduseks ja õpetamisstiiliks. Et muuta tuleks kohe ja kõigi jaoks. Ma kahjuks olen õppinud, et suured muutused on minu jaoks liiga aeglased. Ma soovin olla see muutus, mida olen hariduses oodanud – ja juba täna!
Suur tänu kõigile, kes muutust loovad, olgu siis kodus või koolides 🙂 Ma märkan teid!
Ole muutus, mida oled oodanud :) 