Olla tänulik

Oskus märgata oma abilisi ja taustajõude, õpetajaid ja juhendajaid ning julgus väljendada neile tänu – imetlusväärne, kaunis.

Kirjutasin täna oma õpetajale õnnitluskirja ja tundsin tänulikkust, panin selle kirja ja soojem hakkas :).

Laupäeval tegin Hiiumaal esimest korda iseseisvalt psühhodraamalavastuse. No eks ma olin neid ennegi iseseisvalt teinud, kuid esimest kordaei olnud õpetajate toetavat, jälgivat ja tunnustavat pilku mind saatmas. Lõpuks oli veidi kummaline tunne, nagu ei olekski seda kõike imelist toimunud, sest ei olnud õpetajat, kes oleks õlale patsutanud või nõu andnud, kuidas paremini saaks. Jällegi tundsin tänulikkust õpetajate suunas. Jagasin seda nendega ja sain armastust vastu 🙂

Eile sain sellise armsa tänukirja oma kunagiselt kliendilt, kes tuli oma hääldust korrigeerima, et olla parem eeskuju oma kasvavale tütrele. Tema loal kleebin selle siia:

Tere! Käisin vahelduva eduga Teie vastuvõtul 2013-2014. aastal oma põriseva R-ga. Seoses pisipere juurdekasvuga jäid kontakttunnid küll ära, kuid omas tempos harjutasin Teie õpetatu najal edasi. Nüüdseks pole mu põrisevast R-tähest peaagu jälgegi järel, enamasti unustan selle kunagise olemasolu üldse ära. Räägin vabalt ja tõenäoliselt väga puhta ja eeskujuliku R-ga. Muide, ka töökaaslasest logopeed tegi väga suured silmad, kui ütlesin, et mõned aastad tagasi põristasin tugevasti – ta kinnitas, et poleks seda mu kõnest küll osanud välja lugeda. Ja mu tütar, kelle pärast ma seda teekonda alustasin, on samuti ema eeskujul väga kena ja puhtakõlalise R-ga 🙂 Tuhat tänu Teie kannatliku toetuse ja oskuslike õpetuste eest! Olen selle eest Teile väga tänulik!

No on ju imeline!

Tänulikult

Kadi