Kirjutasin hiljutises blogipostituses “Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks“, kuidas Irja Tootsi ja minu Õpetajate Lehte artikli tagasisideks on mõned koduõppevanemad kirjutanud oma kogemusest, et koolisüsteem ei ole teinud noore õppija toetamiseks piisavalt ning nad on olnud sunnitud valima koduõppe. Artiklis väljendasime pahameelt, et juurpõhjuse parandamise st vastava kooli noomimise/ toetamise /järelvalve asemel on otsustanud HTM hoopiski panna koduõpet pakkuvale koolile lisakohustusi. Kui varem sai vanema soovil koduõppe valinud pere poole aasta jooksul vastavalt individuaalsele õppekavale koguda õpimappi ning siis tulla kokkuvõtva hindamise arenguvestlusele, siis nüüd on koduõppekoordinaatoril kohustus igakuiselt koduõppija õppetegevusi kontrollida.
Kirjutan sellest täna uuesti, sest käisin eile RaM korraldatud kohtumisel, kus olid koos koduõppekoordinaatorid ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Kohtumisel möönis ka üks ametnikest, et uus määrus tuleks üle vaadata ja korrigeerida ning edaspidi tehakse loodetavasti paremat koostööd koduõpet korraldavate koolidega. Oleme tõesti nördinud, et meie arvamusi eelnõule küsiti keset suvepuhkusi ja mingit arutelu ei järgnenud. Tundub, et meie selgitused jõudsid kohale, et ootamatult ja planeerimatult lisandunud igakuine kontrollimise kohustus tähendab rohkem aega, rohkem suhtlust, rohkem vastutust, ja seda kõike ilma lisaraha või tööaja muutuseta.
Mul kõlavad kõrvus ametniku sõnad selle kohta, et koduõpe ei peaks olema hariduses mingi prioritiseeritud valdkond ning et HEV-õppijad ei peaks suunduma koduõppesse. Olen täiesti nõus – meie põhitähelepanu peaks minema sinna, et kõigil lastel oleks koolis sedavõrd hea olla, et vanemad ei peaks koduõpet valima põhjusel, et kool ei arvesta õppija vajadustega. Vanem vastutab koduõppes õppe korraldamise ja õpitulemuste saavutamise eest, sageli ka toe leidmise ja rahastamise eest. Koolil on toevajadusega koduõppijat väga raske teenustega toetada, sest lapse rahastus on mitu korda väiksem, kuna varasem lisatugi ei liigu lapsega kaasa. Olen nõus, et HEV-õppijat peaks toetama see kool, kellel on antud selleks mitmekordne pearaha. Ometi seda pahatihti ei toimu ja selsamal põhjusel need raskustes pered meieni, st koduõppesõbralike koolideni, jõuavadki.
Mu kõrvad lausa õhetasid rõõmust, kui oma kogemustest rääkisid eilsele kohtumisele tulnud nende koolide esindajad, kes ei paku koduõpet, vaid püüavad individuaalse õppekava kaudu paindlikult õppijate vajadustega arvestada. Tõesti on rõõm tõdeda, et on juba tekkimas koole, kes oskavad adekvaatselt reageerida olukorras, kus tekib mõnel õpilasel pikemaks või lühemaks perioodiks vajadus eemalduda igapäevasest koolitööst. Nii peabki! Selliseid koole tuleks eeskujuks tuua ning ülejäänuid ametnike poolt järele valvata. Täiesti tegemata oleks võinud jääda see vanema soovil koduõpet reguleeriva määruse muudatus, sest juurpõhjus asub mujal.
Loodame, et usaldust saab taasluua ning olulistest teemadest rääkides ja koostööd tehes asjad paranevad kõigi jaoks. Meil on inimesed, kes Eestis koduõppe koordineerimise tööd iga päev teevad, on MTÜ Koduõppe Keskus ning mitmeid pikaajalise kogemusega koole – neid kogemusi oleks võimalik palju rohkem arvesse võtta enne, kui määruseid uuendatakse.
Püüan anda oma panuse, et meie eludes oleks rohkem päris dialoogi.
Mitte ainult „arvamuse küsimist“, vaid ka valmisolekut kuulata ja muuta. Soovin toetada eelkõige lapsevanemaid, et nemad omakorda suudaksid ja jaksaksid seista oma laste vajaduste eest.
Järgmine võimalus kokku saada on enesearengugruppi tutvustavas töötoas “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond” 11.04 Tartus.
Ole muutus, mida oled oodanud :) 