Tänusõnad

Minu jaoks on tänane päev eriline. Üheksa aastat tagasi alustasin koduõppe teekonda ühe armsa noore inimesega, kes istub täna pidulikus rüüs põhikooli lõpetajate seas.

Ja üheksa aastat tagasi rajasin TLPK koduõppesuuna

Selle idee teostamise võimalikkuses oleks ma ilmselt kahtlema jäänud, kui minu kõrval poleks olnud Kairi Kuha ja Margit Reinkubjast, kelle peas käis sarnane loomistuhin hariduse edendamise eesmärgil. Eestis pakkus tol ajal koduõpet Rakvere Waldorfkool eesotsas pikaajalise koduõppekoordinaatori Liis Priksiga, aga mina soovisin järgida tavaõppekava ning võtsin otsuse teha kodu lähedale Tartusse uus koduõppeosakond. TLPK tolleaegne direktor Tarvo Siilaberg võttis mu vastu, nagu ta oleks mind ammu oodanud. Selgus, et koduõpe oli midagi, millele ta oli juba mõelnud, kuid ei olnud kedagi, kes sellele annaks sisu ja raami TLPKs. Tänaseks oleme kasvanud Eesti suurimaks koduõppeosakonnaks. See on olnud nauditav koosloomine, sest kuna koduõppeosakond kasvas väga kiiresti, siis juba teisel aastal sain aru, et siin on vaja head tiimi, kellega koos luua midagi uut ja erakordset. Minuga hakkas koduõppesuuna õppekorraldust looma ja arendama Irja Toots veidi hiljem Janet Tint, Ingrid Ignatenko, peagi lisandusid Piia Uuspõld, Kristina Veidenbaum — igal ühel teist on väga eriline osa minu ja koduõppesuuna loos. Aitäh, imeline Irja, et oled üsna algusest peale nii palju panustanud koduõppesuuna loomisse ja Eestis koduõppe arendamisse üldisemalt; et võtsid sel aastal mult üle õppesuuna juhtimise; et teed oma tööd kirglikult! Suur tänu meie kooli tänasele juhile Rein Schihalejevile — tänan, Rein, et näed väärtust selles kastist väljas lahenduses ja toetad õppesuunda keerulistel hetkedel. See ei ole ju tavapärane rada mida käia. See on olnud valik minna sinna, kus rada ei olegi. Valik luua ise oma rada järeltulijate jaoks.

Need üheksa aastat on andnud mulle võimaluse näha koduõpet mitmest vaatenurgast – õppesuunajuhina, koordinaatorina  ja koduõppevanemana.

Uhkusega võin öelda, et olen üks teie seast, üks nendest imelistest – koduõppevanematest.

See on minu jaoks väga suur asi, et saan end nimetada koduõppevanemaks. 

Mäletan, kuidas enne sellele teekonnale astumist vaatasin veebis koduõppevanemate blogisid — nende eluviis ja tegevused, võimalus oma lastega jagada ühist kasvamist ja seikluseid, see tundus nii kütkestav, võimas…tundus et nad see on unistuste eluviis – ärgata rahulikult koos lastega ja mitte kiirustada kedagi kooli ega tööle. Nautida ühist aeglast hommikusööki, planeerida ühiseid õppekäike ja tegemisi,

samas kahtlesin endas: “Mina küll koduõppega hakkama ei saa!” See tundus liiga suur vastutus.

Usun, et kõik koduõppevanemad on vähemalt korra mõelnud, et “Ei, see ei tööta, see ei õnnestu, me ei saa selle koduõppega hakkama!”

Ja siin me oleme — me saime hakkama!

Igal on kindlasti selle teekonna kohta oma lugu rääkida, aga võin jagada kuidas mina lõpuks leidsin selle julguse hakata koduõppevanemaks ja sellega 1.-9.klassini lõpuni minna? 

Esiteks kannab mind üks jõuduandev uskumus:

Tuleb julgeda olla ise see muutus, mida oled oodanud! 

Ära jää ootama, tegutse. Elu on lühike ja maailm vajab just sind ja sinu ideed ja panust. 

Mina olen pikaaegse haridustöötajana oodanud päris kaua muutust hariduses ja sellega seonduvalt ka laiemas ühiskonnas — ma igatsen muutust selles, kuidas täiskasvanud suhtlevad lastega ja teineteisega austavamalt, oleks rohkem koostöist õppimist. Õpetamine ei ole ämbri täitmine. See on tule läitmine. Me ei saa valada teadmisi noore inimese pähe mõjutades teda hirmu või häbi või preemiaga. Me saame luua armastava suhte ja inspireeriva keskkonna, kus tekib uudishimu õppida, julgus küsida, tahe kasvada. Suur soov seda muutust haridusse luua andis mulle julguse see samm teha. Olla ise koostöisem ja austavam oli minu esimene samm.

See ongi teine põhjus, miks ma julgesin selle tee lõpuni käia — ma ei jätnud üksi koduõppevanemana.

Koduõpe võib kõrvalt vaadates tunduda väga iseseisev ettevõtmine, kuid tegelikult ei tee seda keegi üksi. Iga õpilase taga on mitmeid inimesi, kes on kuulanud, selgitanud, julgustanud, aidanud, vahel muretsenud ja vahel lihtsalt kannatlikult oodanud.

Mul oli kõrval nende 9 aasta jooksul terve tiim, kokku kümneid inimesi, kellele olen tänuvõlgu — nad on olnud kas minu või mu lapse õpetajad, treenerid, juhendajad, huviringijuhendajad. Olen väga tänulik, et sain kooli koordinaatoritelt mõistvat suhtumist, toetust ja juhendamist. Suur abi oli Annika Teska reaalainetundidest. Kõige rohkem oli siiski veebitunde — olen liigutatud sellest, millise suhte ja õpikeskkonna lõid koduõppijatele veebitundide õpetajad: Piia Uuspõld, Ingrid Ignatenko, Kristina Veidenbaum.

Te olete õpetajana lati nii kõrgele tõstnud, et on raske leida kooli ja õpetajaid, kes selle suudaks ületada. Elagu õpetajad! Ilma teieta ei oleks ma julgenud seda teed lõpuni käia.

Veel ühe väga olulise inimese sõnad julgustasid mind sellele teele astumast

Mäletan see oli täpselt 10 aastat tagasi (kui olime oma kodus, meisterdasime päiksepaistelises toas 6a tütrega ja mõtlesime välja lugemisseikluse ülesandeid. See oli meie mänguline ja loov viis õppida tähti ja mõelda välja muinasjutte – kuna ma töötasin logopeedina tol ajal siis tegime neid ülesandeid alguses teiste laste jaoks, kel oli vaja harjutada lugemist. Mina nautisin seda loomisprotsessi vähemalt sama palju kui tütar) kui ta ütles:

“Emme, ma soovin et mul oleksid lasteaias samasugused õpetajad nagu sina. Miks ma üldse pean lasteaias käima, kui sa saaksid mind ise kodus õpetada?”

See tundus nii õige ja hea ja armas mõte ja äkki tundsin et see on ka loogiline ja tehtav. See unistus, mida ma olin vaevu kellegagi jaganud – kuulda seda nii lihtsalt ja selgelt oma lapse suust ja siis ise välja öelda et:

“Jah, ma olen ka sellest unistanud ja tead, see on tegelikult võimalik!”

– see oli tol hetkel täiesti maagiline kogemus. See oli tunne, et kui miski tundub nii ilus ja õige, siis tuleb teha julgeid otsuseid ja astuda esimene samm, et see saaks võimalikuks.

Sellele sammule järgnes samm ja samm ja nüüd oleme siin (mina siin tänusõnu lausumas ja sina seal nende vaprate ja ilusate noorte seas).

Aitäh selle usalduse eest. Aitäh selle julguse ja uudishimu eest.

Armsad, vaprad ja ilusad 9.klassi lõpetajad

Ma näen, et teis igaühes on süüdatud see leek, uudishimu, julgus ja tahe maailma avastada. Te olete selleks valmis, sest te olete õppinud õppima.

Te õppisite küsimusi küsima

Te õppisite vastuseid otsima.

Te õppisite vastutust võtma.

Te õppisite vajadusel abi küsima.

Ja võib-olla kõige tähtsamana – te õppisite usaldama iseennast, olema iseenda jaoks olemas, iseenda unistuste täitjaks.

Maailmal on väga vaja teiesuguseid noori, teie ideid ja panust, teie loovust ja loomingut.

Tuult tiibadesse!