Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks

Hiljuti kirjutasime koos Irjaga Õpetajate Lehte artikli, mis puudutab väga paljusid koduõppeperesid.

Ühest küljest väljendame artiklis frustratsiooni, et vanem on koduõppevanema rolli ja sellisesse olukorda surutud, sest koolisüsteem ei võta vastutust neuroerilise noore õppimist korraldada. Eriti frustreeriv on ministeeriumi hiljutine määrus, mis koduõppesõbralikele koolidele selle vastutuse ümber tahab tõsta. See ei peaks nii olema, et vanem ei taha, aga peab lapse koduõppele võtma! See ei peaks nii olema, et koduõppesõbralik kool peab igakuiselt koduõppijat hindama ja vanem igast tegevusest aru andma! Minu tutvusringkonnast on paar ema sellel teemal öelnud nii:

“Koduõpe võib olla ainus lahendus. Aga kas peab?
Olen 5 aastat koduõppel oleva lapse vanem olnud. Teadlik ja ainus valik kujundas võimaluse õppida, lapse vajadustega arvestada. /…/Teadlikkus kaasavast haridusest on igal tasandil madal. Koduõpe on midagi enamat kui haridussüsteemi puudujääkide tasandamine. Ning kaasaval haridusel on veel pikk tee minna, et see päriselt toimiks.”

“Olen töötanud koolis ja nüüd puutun pidevalt kokku erinevate koduõppelastega /…/ja ka mulle tundub, et sageli on koduõppele jäämise üheks põhjuseks see, et lapsed ei saa koolist vajalikku abi ja tuge ning lõpuks ongi vanemale ainus õlekõrs luua enda lapsele sobivad õppimistingimused ise, vajadusel palgates selleks eraõpetajaid, makstes lapse hariduse eest sadu eurosid kuus. Mitte sellleks, et last koolist eraldada, vaid selleks, et enda last aidata, et laps koolis lõplikult ei murduks, et laps ja pere jääks ellu. Ja teeb mindki veidi nõutuks, et meid, kes me niigi võtame riigi ülesande enda kanda, sest riik ei saa vajaliku abi ja toe pakkumisega hakkama, seesama riik meid ei usalda. Seesama riik arvab, et me jätame enda lapsed unarusse, kuigi tegelikult suurem osa meist annab kõik ja rohkemgi veel…”

Kuid kaugeltki mitte kõik koduõppepered ei ole valinud koduõppe põhjusel, et kool ei suuda oma kohustusi täita. Erinevatest põhjustest ja koduõppe eelistest oleme Irjaga kirjutanud aastaid tagasi Õpetajate Lehes veel ühe artikli. Näiteks, põhjuseks võib olla see, et vanem lihtsalt soovib endale ja oma lapsele sügavamat õpikogemust, paindlikkust, võimalust viia oma suhe uuele tasandile. Ka need meie esmalt mainitud artiklis mainitud koolisüsteemis pettunud neuroerilise noore vanematest mitmed võtavad ühel hetkel ise vastutuse ning saavad koduõppevanemana ise selleks muutuseks, mida nad on oodanud. See on aga tõeline eneseületamine ja enesearengu teekond– see hetk elus, kus lapse toetamine muutub millekski palju enamaks kui lihtsalt “aitan õppida” või “olen kõrval”. See on koduõppevanema teekond, mis muutub teekonnaks iseenda juurde. Psühhodraama vaatenurgast ei ole vanem lihtsalt “toetaja” rollis, vaid aktiivne osaline omaenda arenguprotsessis. Me ei õpi ainult last mõistma – me õpime iseennast kogema, väljendama ja muutma.

Tagasiside, mida olen viimasel ajal koduõppekoordinaatorina ja nõustajana kuulnud, kõlab nii:

“Ma sain aru, et ma ei pea kogu aeg lahendusi pakkuma. Piisab, kui ma olen päriselt kohal.”

“Ma arvasin, et probleem on lapses… aga tegelikult oli mul endal raske taluda seda ebakindlust.”

Kui vanem julgeb astuda sammu enda sisse, siis väheneb pinge suhtes lapsega, tekib rohkem kontakti, kasvab usaldus ja laps saab ruumi ise areneda. See ei tähenda, et vanem “teeb vähem”. See tähendab, et ta teeb teistmoodi. Ta küsib nüüd:

Mis toimub minus endas, kui ma oma last toetan? Mida ma kardan? Mida ma kontrollin? Kus ma ei lase lahti? Kus ma ise vajan tuge?


Kutse teekonnale

Sellest arusaamisest ongi sündinud minu enesearengugrupp vanematele psühhodraama meetodil: “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond”. See ei ole koht, kus jagatakse ainult nõuandeid. See on koht, kus saab:

  • läbi mängida päris olukordi

  • katsetada uusi rolle

  • kogeda, mitte ainult mõelda

  • ja kohtuda teiste vanematega, kes on samal teekonnal.

Kui see teema sind kõnetab, siis oled oodatud.

 Loe täpsemalt siit.

100 tundi Moreno jälgedes

Kuna minu psühhodraama grupiterapeudi õpingud hakkavad lõppema (2016.a-2025.a Tartu Psühhodraama Instituudis), siis osalesin oma õpetajate ja õpingukaaslastega õppereisil Viinis, sest just seal elas ja töötas JACOB LEVY MORENO (1889-1974) – psühhodraama meetodi ja mõtteviisi alusepanija, Austria-USA psühhiaater, tunnustatud sotsiaalteadlane, psühhoterapeut, grupipsühhoteraapia ja suhtlemisoskuste- ning rollitreeningu looja. Õppisin väga palju ja sugugi mitte ainult psühhoteraapia kohta. Kui kõik õppereisid oleks sellised, siis ma teisiti ei olegi nõus õppima :D. Fototõestuseks usin õpilane metroos:

Me õppereisi peakorraldaja Ellen Aunini kuldsed sõnad: “Mina valisin lihtsalt kohad, reisist teevad reisi ikka inimesed ja kohtumised!” illustreerisid me õppemeetodit. Igas paigas oli kellelgi meist ettevalmistatud lühike psühhodramaatiline harjutus koos miniloenguga – kogesin tõelist kogemuslikku aktiivõpet.

Näiteks mina korraldasin õpitoa Bad Vöslau nimelises eeslinnas, selle maja ees, kus Moreno elas ja töötas arstina ja kus alustas sotsiomeetria alustõdede välja töötamist. Saime mõtiskleda selle üle, kuivõrd suur osa meie tööst ja eraelust on sotsiomeetriast mõjutatud, aga saime ka teha rollivahetust Morenoga, kes armastas oma nädalavahetusi veeta Viini melu sees ja argipäevadel nautis oma töiseid tegemisi väikeses eeslinnas.

Kõige mõjuvam rollivahetus Morenoga toimus tõelises austriatüüpi saunaelamuses, sest kohe Moreno elumaja teise korruse aknast võis näha, kuidas me seltskond naudib esimest sooja päikest, õuebasseine ja saunarituaale sajandivanuses spas. Kahjuks ei saa ma siia panna fotosid sellest õppetunnist, aga spa esiots on fotol näha:

Ma ei tea, mida Moreno teistele sealt katusetoaaknast soovitas, aga mind julgustas ta avama juba suvel uut psühhodraama enesearengugruppi, selle kohta võid saada lisainfot mulle kirjutades või vormis regades, sest grupiliikmetega teeme eelvestlused ning kuupäevad valime koos kõigile sobivate hulgast.

Grupis osalemine on tasuline, aga osalejate, läbiviijate, ruumide ja meetodiga saab tutvuda tasuta töötubades ning kui osalemine jääb ainult raha taha, aga tahtmine endale ja teistele head teha on olemas, võta samuti ühendust.

Vägevate kohtumisteni!