Viisin hiljuti läbi kaks psühhodraama soojendusharjutust, mis esmapilgul tunduvad lihtsad ja mängulised, kuid avavad väga sügavaid kihte sellest, kuidas me inimestena suhtleme, juhime ja laseme end juhtida. Teemaks oli juhtimine ja järgimine.
Juht ja järgija
Alustasime harjutusega, kus paarides üks osaleja juhtis ja teine järgis – ilma puudutuseta. Justkui nähtamatute pulkade abil, mis ühendasid juhi ja järgija pead, randmeid ja õlgu. Juht liikus, järgija hoidis distantsi ja liikus kaasa. Mõne minuti jooksul muutus ruum vaikseks ja keskendunuks. Midagi väga huvitavat hakkas juhtuma. Mõned juhid muutusid ettevaatlikuks ja pehmeks – justkui kutsudes. Teised võtsid ruumi enesekindlamalt, isegi nõudlikumalt. Ja järgijad? Mõni läks kohe kaasa. Mõni hoidis tagasi – kas ma ikka tahan sind järgida? Kui lisasime võimaluse „haarata“ endale veel teinegi järgija, muutus dünaamika veelgi selgemaks. Järgmise ülesandega sai igaüks ise valida, kas ta on juht või järgija. See oli vaikne, aga väga kõnekas pilt sellest, kuidas grupid päriselus toimivad.
Kes julgeb proovida ja mis strateegiat ta kasutab? Kes keskendub 1-1 dünaamikale edasi? Kes ootab, et teda valitakse? Kes jääb märkamatuks? Mida ta võtab ette, et end mugavamalt tunda?
Puud ja rändurid
Teine harjutus viis meid teistsugusesse kvaliteeti. Ruumis olid puud ja rändurid. Rändurid liikusid suletud silmadega. Puud – oma „okstega“ – suunasid neid õrnalt edasi. Ilma sõnadeta. Seal oli midagi väga ilusat. Puud ei saanud juhtida jõuga. Nad pidid tajuma, kohanema, hoolima.
Rändurid pidid usaldama, loobuma kontrollist, kuulama oma keha.
Ja siis tulid rollivahetused. Vaikselt. Märkamata. Kerge puudutus, sosin või kohalolu muutus – ja rollid vahetusid. See hetk oli eriti kõnekas.
Kes tahab jääda turvalisse rolli? Kes on valmis astuma tundmatusse ja andma ära kontrolli? Kuidas keegi võtab vastutust?
Mida see mulle grupijuhina meelde tuletas
Need kaks harjutust kinnitasid mulle taas, et juhtimine ei ole ainult suunamine. See on suhe. Järgimine ei ole passiivsus. See on aktiivne valik. Inimesed vajavad turvalist ruumi, et neid rolle üldse uurida. Grupijuhina on minu roll hoida seda ruumi nii, et keegi ei jääks nähtamatuks, keegi ei peaks „võitlema“ koha eest ja igaüks saaks kogeda nii juhtimist kui järgimist.
Terapeudina näen ma nende harjutuste kaudu ka sügavamaid mustreid: kuidas me loome kontakti, kuidas me võtame või väldime vastutust, kuidas me suhestume võimu ja usaldusega.
Kutse enesearengugruppi
Kutsun sind psühhodraama enesearengugruppi tutvustavasse töötuppa. See on koht, kus sarnaste harjutuste ja protagonistitööde kaudu saab turvaliselt katsetada uusi rolle, märgata oma automaatseid mustreid ja kogeda, et muutus võib alata väga väikestest liigutustest. Info leiad siit. Kirjuta regamiseks kadi@kynnapuu.com.
Just siin peitubki psühhodraama võlu. Mängu sügavuses ja kerguses.
Ole muutus, mida oled oodanud :) 