Juhtimine ja järgimine – mida üks vaikne harjutus võib õpetada

Viisin hiljuti läbi kaks psühhodraama soojendusharjutust, mis esmapilgul tunduvad lihtsad ja mängulised, kuid avavad väga sügavaid kihte sellest, kuidas me inimestena suhtleme, juhime ja laseme end juhtida. Teemaks oli juhtimine ja järgimine.


Juht ja järgija

Alustasime harjutusega, kus paarides üks osaleja juhtis ja teine järgis – ilma puudutuseta. Justkui nähtamatute pulkade abil, mis ühendasid juhi ja järgija pead, randmeid ja õlgu. Juht liikus, järgija hoidis distantsi ja liikus kaasa. Mõne minuti jooksul muutus ruum vaikseks ja keskendunuks. Midagi väga huvitavat hakkas juhtuma. Mõned juhid muutusid ettevaatlikuks ja pehmeks – justkui kutsudes. Teised võtsid ruumi enesekindlamalt, isegi nõudlikumalt. Ja järgijad? Mõni läks kohe kaasa. Mõni hoidis tagasi – kas ma ikka tahan sind järgida? Kui lisasime võimaluse „haarata“ endale veel teinegi järgija, muutus dünaamika veelgi selgemaks. Järgmise ülesandega sai igaüks ise valida, kas ta on juht või järgija. See oli vaikne, aga väga kõnekas pilt sellest, kuidas grupid päriselus toimivad.
Kes julgeb proovida ja mis strateegiat ta kasutab? Kes keskendub 1-1 dünaamikale edasi? Kes ootab, et teda valitakse? Kes jääb märkamatuks? Mida ta võtab ette, et end mugavamalt tunda?


Puud ja rändurid

Teine harjutus viis meid teistsugusesse kvaliteeti. Ruumis olid puud ja rändurid. Rändurid liikusid suletud silmadega. Puud – oma „okstega“ – suunasid neid õrnalt edasi. Ilma sõnadeta. Seal oli midagi väga ilusat. Puud ei saanud juhtida jõuga. Nad pidid tajuma, kohanema, hoolima.
Rändurid pidid usaldama, loobuma kontrollist, kuulama oma keha.

Ja siis tulid rollivahetused. Vaikselt. Märkamata. Kerge puudutus, sosin või kohalolu muutus – ja rollid vahetusid. See hetk oli eriti kõnekas.
Kes tahab jääda turvalisse rolli? Kes on valmis astuma tundmatusse ja andma ära kontrolli? Kuidas keegi võtab vastutust?


Mida see mulle grupijuhina meelde tuletas

Need kaks harjutust kinnitasid mulle taas, et juhtimine ei ole ainult suunamine. See on suhe. Järgimine ei ole passiivsus. See on aktiivne valik. Inimesed vajavad turvalist ruumi, et neid rolle üldse uurida. Grupijuhina on minu roll hoida seda ruumi nii, et keegi ei jääks nähtamatuks, keegi ei peaks „võitlema“ koha eest ja igaüks saaks kogeda nii juhtimist kui järgimist.

Terapeudina näen ma nende harjutuste kaudu ka sügavamaid mustreid: kuidas me loome kontakti, kuidas me võtame või väldime vastutust, kuidas me suhestume võimu ja usaldusega.


Kutse enesearengugruppi

Kutsun sind psühhodraama enesearengugruppi tutvustavasse töötuppa. See on koht, kus sarnaste harjutuste ja protagonistitööde kaudu saab turvaliselt katsetada uusi rolle, märgata oma automaatseid mustreid ja kogeda, et muutus võib alata väga väikestest liigutustest. Info leiad siit. Kirjuta regamiseks kadi@kynnapuu.com.

Just siin peitubki psühhodraama võlu. Mängu sügavuses ja kerguses.

Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks

Hiljuti kirjutasime koos Irjaga Õpetajate Lehte artikli, mis puudutab väga paljusid koduõppeperesid.

Ühest küljest väljendame artiklis frustratsiooni, et vanem on koduõppevanema rolli ja sellisesse olukorda surutud, sest koolisüsteem ei võta vastutust neuroerilise noore õppimist korraldada. Eriti frustreeriv on ministeeriumi hiljutine määrus, mis koduõppesõbralikele koolidele selle vastutuse ümber tahab tõsta. See ei peaks nii olema, et vanem ei taha, aga peab lapse koduõppele võtma! See ei peaks nii olema, et koduõppesõbralik kool peab igakuiselt koduõppijat hindama ja vanem igast tegevusest aru andma! Minu tutvusringkonnast on paar ema sellel teemal öelnud nii:

“Koduõpe võib olla ainus lahendus. Aga kas peab?
Olen 5 aastat koduõppel oleva lapse vanem olnud. Teadlik ja ainus valik kujundas võimaluse õppida, lapse vajadustega arvestada. /…/Teadlikkus kaasavast haridusest on igal tasandil madal. Koduõpe on midagi enamat kui haridussüsteemi puudujääkide tasandamine. Ning kaasaval haridusel on veel pikk tee minna, et see päriselt toimiks.”

“Olen töötanud koolis ja nüüd puutun pidevalt kokku erinevate koduõppelastega /…/ja ka mulle tundub, et sageli on koduõppele jäämise üheks põhjuseks see, et lapsed ei saa koolist vajalikku abi ja tuge ning lõpuks ongi vanemale ainus õlekõrs luua enda lapsele sobivad õppimistingimused ise, vajadusel palgates selleks eraõpetajaid, makstes lapse hariduse eest sadu eurosid kuus. Mitte sellleks, et last koolist eraldada, vaid selleks, et enda last aidata, et laps koolis lõplikult ei murduks, et laps ja pere jääks ellu. Ja teeb mindki veidi nõutuks, et meid, kes me niigi võtame riigi ülesande enda kanda, sest riik ei saa vajaliku abi ja toe pakkumisega hakkama, seesama riik meid ei usalda. Seesama riik arvab, et me jätame enda lapsed unarusse, kuigi tegelikult suurem osa meist annab kõik ja rohkemgi veel…”

Kuid kaugeltki mitte kõik koduõppepered ei ole valinud koduõppe põhjusel, et kool ei suuda oma kohustusi täita. Erinevatest põhjustest ja koduõppe eelistest oleme Irjaga kirjutanud aastaid tagasi Õpetajate Lehes veel ühe artikli. Näiteks, põhjuseks võib olla see, et vanem lihtsalt soovib endale ja oma lapsele sügavamat õpikogemust, paindlikkust, võimalust viia oma suhe uuele tasandile. Ka need meie esmalt mainitud artiklis mainitud koolisüsteemis pettunud neuroerilise noore vanematest mitmed võtavad ühel hetkel ise vastutuse ning saavad koduõppevanemana ise selleks muutuseks, mida nad on oodanud. See on aga tõeline eneseületamine ja enesearengu teekond– see hetk elus, kus lapse toetamine muutub millekski palju enamaks kui lihtsalt “aitan õppida” või “olen kõrval”. See on koduõppevanema teekond, mis muutub teekonnaks iseenda juurde. Psühhodraama vaatenurgast ei ole vanem lihtsalt “toetaja” rollis, vaid aktiivne osaline omaenda arenguprotsessis. Me ei õpi ainult last mõistma – me õpime iseennast kogema, väljendama ja muutma.

Tagasiside, mida olen viimasel ajal koduõppekoordinaatorina ja nõustajana kuulnud, kõlab nii:

“Ma sain aru, et ma ei pea kogu aeg lahendusi pakkuma. Piisab, kui ma olen päriselt kohal.”

“Ma arvasin, et probleem on lapses… aga tegelikult oli mul endal raske taluda seda ebakindlust.”

Kui vanem julgeb astuda sammu enda sisse, siis väheneb pinge suhtes lapsega, tekib rohkem kontakti, kasvab usaldus ja laps saab ruumi ise areneda. See ei tähenda, et vanem “teeb vähem”. See tähendab, et ta teeb teistmoodi. Ta küsib nüüd:

Mis toimub minus endas, kui ma oma last toetan? Mida ma kardan? Mida ma kontrollin? Kus ma ei lase lahti? Kus ma ise vajan tuge?


Kutse teekonnale

Sellest arusaamisest ongi sündinud minu enesearengugrupp vanematele psühhodraama meetodil: “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond”. See ei ole koht, kus jagatakse ainult nõuandeid. See on koht, kus saab:

  • läbi mängida päris olukordi

  • katsetada uusi rolle

  • kogeda, mitte ainult mõelda

  • ja kohtuda teiste vanematega, kes on samal teekonnal.

Kui see teema sind kõnetab, siis oled oodatud.

 Loe täpsemalt siit.

Kutse enesearengugruppi “Koos kasvamine – teadliku vanema teekond”

Kas oled kunagi tundnud, et koduõpe ei ole ainult lapse õppimine…
vaid ka sinu enda sisemine teekond? Kas soovid sügavamat kontakti oma lapsega ja suuremat usaldust iseenda ja protsessi vastu?

Olen koduõppevanemana kogenud, et 9 aasta jooksul võisin samal ajal teada, et olen pühendunud, hooliv ja teadlik vanem ja ometi tuli ette hetki, kus:

  • kahtlesin, kas teen piisavalt
  • väsisin rollide vahel laveerimisest
  • tahtsin olla lapsele toeks, aga kartsin kaotada iseenda
  • igatsesin rohkem kergust ja usaldust

Tänu psühhodraamaõpingutele taipasin, et asi ei ole ainult õppemeetodites. Asi on suhtes. Asi on vanemas endas, sest suhe on täiskasvanu luua ja hoida.


Kutsun sind 6-kuulisesse enesearengugruppi

“Koos kasvamine – teadliku vanema teekond”

See on psühhodraama meetodil juhitud grupp,
kus sa ei õpi ainult kuidas õpetada,
vaid saad kogeda:

✨ kuidas olla vanemana rohkem kohal
✨ kuidas mõista oma reaktsioone ja mustreid
✨ kuidas luua sügavamat kontakti lapsega
✨ kuidas hoida ennast selles protsessis


Info, kuidas me töötame ja mis on põhiteemad, leiad lingilt.

Iga kohtumine on kogemuslik ja turvaline. Kohtumistel võid leida vastuseid järgmistele küsimustele:

Kes ma olen vanemana? Mis mind tegelikult juhib? Kuidas hoida ennast ja suhet? Kuidas õppimine saab olla elus? Milline vanem ma tahan olla?


Kellele see grupp sobib?

Sulle, kui sa:

✔️ oled teadlik ja reflekteeriv vanem
✔️ oled valmis vaatama ausalt enda sisse
✔️ tunned, et tahad kasvada koos oma lapsega, mitte ainult teda suunata


📅 Praktiline info

  • November 2026 – aprill 2027
  • 2× kuus (õhtuti nt 17.00–20.00, lepime koos kokku sobiva aja ja koha)
  • Väike kinnine grupp: 8–10 osalejat
  • Hind 60€ / kuu (Soodustus VÕK-programmis osalejale: 45€ / kuu)

Kui tunned, et soovid rohkem selgust ja rahu oma rollis, ja kogemust, et sa ei ole oma teekonnal üksi, siis kirjuta mulle ja anna enda kohta veidi infot:

  • Kirjelda lühidalt oma pere ja koduõppe olukorda. Mis on sinu jaoks hetkel suurim väljakutse vanemana või koduõppe teekonnal?
  • Mis sind selle grupi juures kõnetab? Miks soovid liituda?
  • See grupp sisaldab eneserefleksiooni ja kogemuslikke harjutusi.
    Kui valmis sa oled enda sisse vaatama ja oma mustritega tegelema?
    Kuidas tunned end grupis oma kogemusi jagades?
  • Kas oled valmis osalema kogu programmi vältel (november–aprill)?
  • Kas on midagi, mida soovid, et ma teaksin sinu kohta enne grupi algust?

    Saadan sulle vastuse 2–3 päeva jooksul.

    Vägeva kohtumiseni!

    Kadi