Koduõpe tervislikel põhjustel.

Neurodiversiteet ehk autism, aktiivsus-tähelepanuhäire või düsleksia on huvitavad teemad, milleni olen jõudnud tänu oma õpilastele. Olen veendunud, et võtmeküsimuseks on siin õpikeskkonna kohandamine. Kuna iga eripära on selles spektris erinev teistest, siis ka kõige parema tahtmise korral ei pruugi kool suuta kõigile erilistele õpilastele pakkuda sobivaimat õppekeskkonda. Taolise nn rätsepaülikonna saab hea tahtmise korral aga luua kodus.

Koduõppe variante on palju ja väga erinevaid — alates veebikoolist kuni vabaõppeni ja iga pere saab valida oma vajadustele ja võimalustele sobiva. Eestis on võimalik koduõpet võimaldada põhikooli lõpuni ning sealt edasi vajadusel gümnaasium lõpetada eksternina. Kohustuslik on hariduse saamine, mitte koolis kui institutsioonis käimine.  Vastavalt seadusele tuleb kooliga hoida sidet ja tunnistuse saamiseks käia koolis kaks korda aastas, et tuua näidiseid kodus tehtud töödest.

Tihti, kui räägitakse laste ja noorte ühiskonna igapäevaelus osalemisest, siis rõhutatakse kooli rolli selles. Minu arvates ühiskonnaelus osalemine ei ole ainult kooliga seotud. Kõik see, mis me kodudes ja külas, poes ja tänaval teeme ongi ühiskonnaelus osalemine. See on minu jaoks nt, kui laps kogeb, kuidas koos perega võetakse osa ja vesteldakse kultuuri ja poliitika teemadel, loetakse ajalehti ja raamatuid, laps õpib vanematelt ja sugulastelt ja naabritelt, huviringijuhtidelt, tugiisikult jne, kuidas suhelda, töötada, õppida ja puhata. Kool on küll samuti ühiskonna osa, olen ka ise koolisüsteemis tugispetsialist ja tean seda hästi. Kuna ma puutun igapäevaselt autistlike laste ja noortega kokku, siis olen näinud siiski, et kui ka kool on teinud endast kõik, et pakkuda autistlikule noorele sobivat suhtluskeskkonda ja mõnel juhul on see ka olnud piisav, siis kahjuks põhikool saab kord otsa ja siis on justkui tükk tühja maad, enne kui autistlik noor saab nö jalad alla ja hakkab mõistma, mis see päris elu ja ühiskond tähendavad ja milline roll temal seal võiks olla. Suhtlemine ei ole samuti ainult koolis toimuv protsess. Autistliku inimese suhtlemisvajadus ja selleks vajalikud tingimused on ka väga erilised sobitumaks allistliku ühiskonna normidega. Tunnistame, et tavakoolis on suhteliselt keeruline luua keskkond, kus autistlikud lapsed ja noored end tunneksid mugavalt ja sooviksid suhelda. Nõustun, et kodu ei saa ega peagi asendama sõpru ja nendega suhtlemist. Samas on minu kogemus, et koduõppel oleval autistlikul noorel on eelised leidmaks endale sobivas eas (tihti on lihtsam vestelda endast vanemate või noorematega) ja neurodiversiteedis (nt autistlik või mitte) suhtluspartner. Soovitan koduõppe kohta uurida nt http://www.koduope.ee/?id=5
Lühidalt, koduõpet on kahte liiki: koduõpet vanema taotlusel korraldab ja finantseerib vanem, kuid kool võimaldab õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti. Koduõpet tervislikel põhjustel korraldab kool, koostöös vanemaga koostab kool tema võimeid ja erivajadusi arvestava individuaalse õppekava, ja samuti viiakse kooli poolt juhendatud õpet läbi vähemalt kaheksa õppetunni ulatuses nädalas.
Koduõpe Eestis ei ole perele kulukas ega ülearu energiamahukas kui asi ei jää tahtmise taha.

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s