Mida saan õpetajana teha, et laps oleks motiveeritud õppima?

Õpetaja küsimus on tihti: Kuidas panna õpilane (…) tegema? Eripedagoogina sõnastaksin selle küsimuse: Kuidas  õppija jaoks raamistada pingutus, et see oleks ka nauditav; kuidas pingutust mõistlikult tagasisidestada; kuidas õppijal aidata teadvustada, et paremaks saamine nõuab aega, pingutust.
Mind  kurvastab, kui kuulen õpetaja suust suhtumist: Aga teda ei huvita see üldse, milleks siis pingutada; Õppimine peab olema lõbus, nii, et laps ei saa arugi, et ta õpib. Kahjuks kuulen õpilastelt neile sissevajutatud mõtteviisi: Ma olengi rumal, mul on halb mälu; minu jaoks on see liiga raske, ma ei ole lihtsalt musikaalne; jms arusaam, et pingutamisest pole kasu.
Motivatsioon. Mulle meeldivad sõnad ja nende varjatud tähendused või mitmetähenduslikkus. Näiteks, ladinakeelne sõna motere (liikumine) annab tüve sõnadele motiiv, motivatsioon ja emotsioon. Emotsioon paneb meid liikuma eesmärkide poole st toidavad meie motivatsiooni, seejuures motiivid juhivad meie mõtlemist ja tegevust.

Ülikooliajal biheivioristliku motivatsiooniteooria kohta loetut oma õpilastega sh neurodiversiteediga õpilastega rakendades (ATH, autism) olen märganud, et päris kõik ei pea paika. Näiteks, biheivioristide sõnul inimene liigub kiituse suunas ja karistusest eemale, kuid autistlikud õpilased on enamasti ükskõiksed nii kiituse kui karistuse suhtes ja enamasti on selline väline motiveerimine probleemne, kuna nad on väga häiritud nende arvates ebaõiglasest karistusest või reeglite rikkumisest. Kognitivistide sõnul on inimene suuteline ise omale eesmärke seada ja valida ning seda olen küll märganud õpilaste puhul – kui õppeesmärk siduda nende erihuviga, siis lähevad nad väga hoogu ja süvenevad teemasse vabast ajast, kuid nad vajavad olulisel määral abi aja, ruumi ja materjali süstematiseerimisel ja ja planeerimisel, struktureerimisel.

Olen võtnud oma töös eripedagoogina eesmärgiks õpilase sisemise motivatsiooni toetamise  ja soovitan seda igale õpetajale ja lapsevanemale, sest see aitab õppijal võtta oma töö eest vastutust, avab tema loovuse ja ta ei oota tehtud töö eest muud tasu kui nauding tehtud tööst. Samas pean oluliseks mitte ainult õppija sisemisele motivatsioonile lootma jääda ja siin tuleb appi autonoomne motivatsioon – see sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi, mis on mõistlikul kujul väline motivatsioon.

Selle asemel, et püüda ainult õppija huvist ja sisemisest motivatsioonist (mis võib olla lisaks muule ebapüsiv) lähtuda, saan toetada autonoomse motivatsiooni kujunemist õppetööd mõtestades. Autonoomne motivatsioon sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi. Omaksvõetud või integreeritud regulatsiooni all mõeldakse tegevuse mõtestatust ja väärtustatust õppija enda perspektiivist st tegevus on õppija enda silmis talle tähtis ( teab, kuidas see tegevus läheb tema eesmärkidega kokku), kuid ei pruugi olla huvitav / nauditav. Seda kirjeldatakse enesemääratlemise teoorias (self-determination theory), mille on välja töötatud Edward L. Deci ja Richard M. Ryan (isiksuse ja motivatsiooniteooria, mis püüab ühendada nii inimese sisemisi kui väliseid põhjuseid motivatsiooni tekitajana)ja hea ülevaate teemast saab siit:  http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:3fZXi_kvyMkJ:miksike.ee/docs/referaadid2007/enesemaaratlemise_teooria_riinseema.doc+&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee
  Lühidalt, väline regulatsioon võib muutuda läbi inimestele iseloomulike arenguprotsesside, milledeks on internalisatsioon (internalization so aktiivne protsess, mille kaudu inimesed  muundavad, ehk kujundavad ümber välise regulatsiooni  protsessi sisemiseks regulatsiooniprotsessiks, sest see on vajalik edukaks kohanemiseks ja toimetulekuks sotsiaalses maailmas) ja integratsioon (integration ehk omandamine tähendab väärtuste ja regulatsiooniprotsesside muutmist inimese minaga üheks tervikuks), seesmiseks ning enam ennastmääratlevaks.
Saan olla ise eeskujuks ja näidata lapsele, kuidas pingutan töös ja kodustes toimingutes iga päev asjade kallal, mis on mulle olulised. Pingutus on normaalne ja vajalik. Saan näidata, et kui õppijad keskenduvad asjadele, mis on neile tähtsad siis ei ole pingutus neile probleemiks, isegi ja eriti siis kui keegi väline neile hinnanguid ei jaga. Saan rääkida õppijale, et kõik, mida me elus tegema ja õppima peame, ei saa olla huvitav. Ka väga huvitava asja selgeks saamise juures tuleb toime tulla ka osadega, mis ei ole nii põnevad, aga on vajalikud terviku seisukohast

Saan õpilastele kirjeldada aju tööpõhimõtteid ja kuidas see on seotud pingutusega. Ma räägin siin pingutusest, ilma milleta ajus muutus ei teki, sünapsid ei teki, närviühendused ei müeliniseeru. Seega õppimine võrdub pingutamine, eksimine, eri viisidel katsetamine ja selgitada, et see tunne, et lugemine on raske, on tegelikult tunne, et su aju saab on just sel hetkel saamas lugemises paremaks. Selleks saab inspiratsiooni siit:  https://www.youtube.com/watch?v=WtKJrB5rOKs

Saan vältida õppija mõjutamisel välise regulatsiooni (external regulation) kasutamist, st olukordi, kus õppija tunneb, et ta on kontrollitud oodatatava tasu või karistuse poolt. Õpilane, ei tohiks õppida selleks, et saada õpetajalt häid hindeid, või selleks, et vältida vanematega vastuollu sattumist. Õppija peaks saama kogeda valikutunnet.

Saan vältida pealesurutud regulatsiooni  (introjected regulation)  st ma ei saa luua reegleid õppijale, mis ei ole tema jaoks tähenduslikud või olulised. Näiteks õpilane tuleb tundi õigel ajal vaid selleks, et ennast mitte tunda halva inimesena. Õigeks ajaks tundi tulemine on tinginud väline sundus, see ei ole tegelikult õpilase enda valik. 

Saan rohkem esile kutsuda omaksvõetud regulatsiooni (identified regulation). Selline käitumine on enam vabatahtlik, kui käitumine, mis on reguleeritud väliste tingimuste, või pealesurutud regulatsiooni poolt. Näiteks õpilane lahendab matemaatikas vabatahtlikult ülesandeid rohkem kui vaja, kuna arvab, et see on oluline õppeaines edasi jõudmiseks. Õpilase motivatsioon on väline, sest ta sooritab tegevust peamiselt vajadusest olla matemaatikas edukas, mitte aga huvist õppimise vastu. Omaksvõetud regulatsiooni poolt mõjutatud käitumine on suhteliselt ennastmääratlev, sest tegevus on vabatahtlik ja lähtuv isiklikust otstarbest, mitte välisest survest.

Saan eesmärgiks seada mõjutamisel integreeritud regulatsiooni (integrated regulation), mis on arenguliselt kõige hilisem (ilmneb tavaliselt alles täiskasvanu arengustaadiumis) välise motivatsiooni vorm. Sel puhul on regulatsiooniprotsessid indiviidi minasse (sense of self) täielikult inte­greeritud st  indiviidi väärtused, vajadused ja identiteetid on muutunud vastastikku kokkusobivateks. Integreeritud regulatsioon on sarnane sisemisele motivatsioonile, sest mõlemad eneseregulatsiooni vormid esindavad autonoomset käitumist. Sellegipoolest on sisemine motivatsioon ja integreeritud regulatsioon erinevad. Sisemine motivatsioon tähendab, et inimesel on mingi tegevuse vastu isiklik huvi, integreeritud regulatsioon aga seda, et tegevus on inimesele isiklikult tähtis soovitud tulemuse saavutamisel (Deci & Ryan, 2000).

Ma arvan (ja mu arvamust toetab enesemääratlemise teooria), et inimesed on arengule orienteeritud aktiivseid organismid, kel on soov otsida uudsust ja väljakutset, areneda ja õppida AGA /JA see saab avalduda, SIIS KUI  keskkond võimaldab kaasasündinud psühholoogiliste vajaduste rahuldamist st õppijal on võimalik keskenduda huvitavale tegevusele või tähtsale eesmärgile, selle asemel, et tegeleda enda vajaduste rahuldamisega. Enesemääratlemise teooria keskendub kolmele seesmisele vajadusele – need on vajadus kompetentsustunde järele, seotuse vajadus ja autonoomia ehk enese­määratlemise vajadus. Pakkudes inimesele eelnimetatud psühholoogiliste vajaduste rahuldamise võimalusi, saab mõjutada inimese seesmise motivatsiooni avaldumist. Samas ei tohi unustada, et seesmine motivatsioon avaldub vaid tegevuste puhul, mille vastu on inimestel sisemine huvi, mis on nende jaoks väljakutsuvad, uudsed ja väärtuslikud. Õppimine ja töö pole aga alati ühtviisi seesmiselt motiveerivad. Väliselt motiveeritud tegevused ei ole tavaliselt huvipakkuvad, kuid läbi psühholoogiliste vajaduste rahuldamise toimub regulatsiooni­protsesside omaksvõtmine ja integreerimine edukamalt (Deci & Ryan, 2000).

Seega, saan õpetajana pakkuda õppijale võimalust olla kompetentne st  võimeline saavutama tulemusi optimaalse väljakutse puhul. Selleks saan pakkuda talle sobilikku tempot ja õpistiili, õpetada teda lähimas arengutsoonis st leida paras raskusaste ülesannetes. Väikeste läbimõeldud aga järjepidevate sammudega edasi liikudes on edu võimalik. See on kõige  efektiivsemalt teostatav IÕK e individuaalse õppekava kaudu, mistõttu pean elementaarseks õpetaja töökava ja individualiseerimise olemasolu klassiruumis, aga koduõppe tingimustes on see vältimatu ja loomulik.

Saan õpetajana pakkuda õppijale turvalise ja rahuldust pakkuva seotuse ümbritsevate inimestega. Tuleb tõdeda, et seda on kõige parem ja lihtsam saavutada koduõppe tingimustes, hoolimata erinevatest kiusamisvastastest meetmetest tänapäeva koolides. Tuleb jälgida, et sotsiaalse keskkonna mõjul ei tekiks vastuolu oma vajaduste rahuldamisel (Nt koolitüdruk võib uskuda, et kui ta on õppimises väga edukas, võivad teised teda narrima ja tõrjuma hakata). Vahel näib lihtsam tekitada ka lapse turvaline rahuldust pakkuv keskkond täiskasvanute ja eakate inimestega, sest ealistest iseärasustest tingitult ei ole lapse eakaaslased võimelised seda pakkuma. Väga hästi selgitab teemat raamat “Hold On to Your Kids: Why Parents Need to Matter More Than Peers”  tunnustatud psühholoogidelt  Gordon Neufeld ja Gabor Mate, vt video https://www.youtube.com/watch?v=p_akH6Cin6E 

Saan õpetajana kaasata õpilase õppeprotsessi planeerimisse ja eesmärkide seadmisse, et suurendada õppija autonoomiatunnet see tähendab võimaldada valikute tegemist, enda tegudele pühendumist ja enese reguleerimist (Deci & Ryan, 1985a). Individuaalse õppekava koostamine on mõistlik võtta ette koostöös õppijaga. Tavakoolis jääb õppijale liiga tihti kahjuks saladuseks, mida ja miks on õppetöö eesmärgiks seatud.

Veel üks oluline märksõna on optimistlik eeskuju. Optimismi aluseks on enesetõhusus: see on usk, et inimene ise saab mõjutada oma elu sündmusi ja ettetulevatele väljakutsetele vastu astuda. Ma usun, et ma oskan ja saan hakkama ja ma tahan proovida – selline suhtumine on eelduseks õppimisele. Väikesel lapsel on see loomuses ja kui see on kaotsi lastud, siis on õpetaja /vanema peamine ülesanne uuesti leida need asjad, mis tekitavad eneseusku ja tahet õppida.Saan olla õpetajana ise eeskujuks arengule suunatud mõtteviisiga õppijast ja tuua ka näiteid edukatest sportlastest/ teadlastest, kes avalikult räägivad, kuidas nende teed edule on sillutanud eksimustest õppimine. Stanfordi Ülikooli psühholoogiaprofessor Carol Dweck ütleb, et andekus on tagajärg, mitte eeldus. Tema teooria keskne mõte on see, et on kaks erinevat mõtteviisi – fikseeritud ning arengule suunatud, mis vastavalt muutuvad isetäituvateks ennustusteks meie ülejäänud elu ja saavutuste osas. Fikseeritud mõtteviisiga inimene usub, et tema võimed ning intelligentsus on sünnipäraselt kaasa antud ja tema ise neid mõjutada ei saa. Arengule suunatud mõtteviisi kandja aga usub, et sinu sünnipärased omadused on lihtsalt lävepakk, kust end üles töötama asuda. Nad usuvad, et igaüks suudab end igas valdkonnas arendada ja ei võta seetõttu ebaõnnestumisi isiklikult, sest see on lihtsalt hetkeolukorra peegeldus, mitte isikliku väärtuse mõõdupuu. Selle asemel, et oma energiat raisata oma puudujääkide varjamisele, tegelevad nad väljakutsete ületamisega. Sellest saab lugeda raamatus: https://www.rahvaraamat.ee/p/m%C3%B5tteviis/1007674/et?isbn=9789949620050 ja siit: https://www.brainpickings.org/2014/01/29/carol-dweck-mindset/

 

Viited:

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). The General Causality Orientation Scale: Self­- determination in Personality.Journal of Research in Personality, 19, 109-134.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). Intrinsic Motivation and Self-determination in Human Behavior. New York: Plenum.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (2000). The “ What” and “Why” of Goal Pursuits: Human Needs and the Self-determination of Behavior, Psychological Inquiry, Vol. 11(4), 227-269.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s