Vaatasin täna öösel kaht ilusat pilti ja otsustasin, et enne magama ei jää, kuni aru saan, miks on vaja ilus kolmnurk nii keeruliseks ajada. Aga näe, igal asjal oma mõte sees.
Kolmefaasilise õppimise mudeliga on loodetavasti kõik õpetajad tuttavad, ilus lihtne kolmnurk, mida silmas pidada igas tunnis ja ka pikemas perspektiivis nt trimestris; nädalaks õppetööd planeerides.
Aga uusima Winne ja Hadwin’s mudeli järgi on ennastjuhtiv õppimine neljafaasiline: (a) ülesande defineerimine: õppija loob endale arusaamise võetud ülesandest; (b) eesmärgi seadmine ja planeerimine, kuidas selleni jõuda; (c)õppimise võtete ja strateegiate kasutamine eesmärgini jõudmiseks; (d)õpitu omandamine st pikaajaliste muutuste omaksvõtmine oma motivatsioonis, uskumustes.
Selles mudelis lisandusid ülesanded, mida on hea meeles pidada COPES akrünüüümiga: (a) Conditions: tingimused nt aeg, mis on ülesande sooritamiseks antud; (b) Operations: õppimisvõtted ja strateegiad, mida õppija kasutab (vt ka SMART -Searching, Monitoring, Assembling, Rehearsing and Translating)ülesande lahendamiseks; (c) Products: saadud uus teadmine; (d) Evaluations: kas enesele tagasisisde või väline; (e) Standards: hindamiskriteerimuid, millele tulemus peaks vastama.
Olulisim õppimisel on hindamiskriteeriumide ja standardite jälgimine eesmärkide seadmisel – mudel kirjeldab , kuidas õppija pidevalt jälgib oma tegevuste vastavaust standardile ja kasutab vastavaid võtteid ülesande lahendamiseks. Mudelis puudub emotsiooni ja motivatsiooni mõiste, kuid Winne ja Hadwin siiski nõustuvad, et ennastjuhtiv õppimine on motivatsiooniregulatsiooni teooriatega seotud, millest olen siin kunagi pikalt ka kirjutanud.
