Kas vanemale saab loota lapse haridustee kujundamisel ja õpikeskkonna loomisel?

Lapsevanema roll distantsõppes ja koduõppes.

Eriolukorrast tingitud distantsõpe on toonud teravalt esile küsimuse vanema rollist laste hariduse osas. Raadiosaates https://vikerraadio.err.ee/1074315/uudis-mirko-ojakivi/1039488 tehtud intervjuus Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedastega mainiti, et kahjuks on mõnes koolis distantsõppe rakendamisel jäänud vastutus sobilikul viisil võtmata ja nii on mitmed lapsed jäetud mitte distantsõppele, vaid koduõppele, pannes laste vanemad ootamatult õpetajarolli, milleks nad ei pea ega saagi väidetavalt valmis olla. Selliste üldistuste tegemine on ohtlik, kui me ei lisa siia juurde, et distantsõpe, mida korraldab kool, ei ole võrreldav olukorraga, kus laps on vanema soovil koduõppel. Eestis nagu kogu maailmas on olemas ja kasvamas koduõppekogukond, kus pered on teinud oma aastate jooksul kujunenud väärtuste ja  võimete  alusel kaalutletud otsuse võtta ise vastutus oma laste haridustee ja õpikeskkonna kujundamise eest, on seejuures õnnelikud ja tulevad võetud vastutuse ja vabaduse kandmisega suurepäraselt toime. Oluline on meeles pidada, et vanemate pädevus ja võimalused, laste vajadused ja ennastjuhtivuse oskused on erinevad, mistõttu peaksime tervitama mitmekesisust haridusmaastikul. Koduõppijate seas tunnustatud Tartu Luterliku Peetri Kooli kiirelt kasvava koduõppeosakonna väärtused võib kokku võtta märksõnadena “teadlikkus, looming, paindlikkus ja koostöisus” ning need avavad hästi koduõppe ja distantsõppe erinevusi.

Teadlikkus ja paindlikkus

Eestis leidub üksikuid koole, kes on ülevalpool I kooliastet suutelised õppimist toetama viisidel, millest on Grete Arro ja Kriste Talving rääkinud oma live-koolitundides või Triin Noorkõiv oma külalistega HITSA iseseisva õppe veebiseminaridel. Distantsõpe on toonud selgelt välja suure osa koolide puudujäägid õppetöö teadlikus ja paindlikus planeerimises. Pedaste rääkis ülalmainitud raadiosaates, kuidas distantsõppes oleks kooli roll algusest peale pidanud olema saata teadlikult ja lõimitult koostatud õpiülesanded, mida õppija saaks paindlikult nädalale jaotada ja iseseisvalt nendega tegeleda.  Kolmefaasilisest õppimisest (tegevusele eelnev häälestamine, mõtestamine ja tegevusele järgnev refleksioon, tagasisidestamine), mis ka distantsõppes raskusteta rakendatav oleks, ei ole viimase kuu jooksul erinevates sotsiaalmeedia tugigruppides, veebikoolitustel ja eravestlustes just palju juttu olnud.  

Koduõppijate vanemad seevastu juhinduvad eelkõige neile seadusega pandud kohustusest järgida Eesti riiklikku õppekava ja seal toodud õpieesmärke. See tähendab, et neil on töövihikutest nina kõrgemale tõstes palju paindlikumad võimalused jaotada nende eesmärkide saavutamine terve kalendriaasta peale, näiteks planeerida elusloodusega seonduv kevade- ja suvekuudesse või läbida ühe ainevaldkonna õppeained moodulina. Samuti on neil palju vabamad käed muuta õppetegevuste olemust, kui juhtub midagi ootamatut nagu hamstri surm või eriolukord. Koduõppeperede seas on väga levinud hoiak väärtustada ja kasvatada ennastjuhtivat õppijat, nii erineb ka koduõppija ise distantsõppijast – teda ei ole vaja sel määral väliselt motiveerida ning ta on harjunud seadma endale eesmärke ning nende saavutamiseks pingutama.

Looming ja koostöisus

Teravalt joonistus distantsõppel levinud praktikaid (nt nädala jooksul mitu referaati eri ainetes ja juhuslikuna mõjuvad ülesanded aineõpetajatelt) jälgides välja koolide vähene koostöö- ja lõimisvõimekus. Koostööd võiks rohkem näha ka kooli ja vanema vahel. Kuigi tänapäeva haridusteadus räägib palju konstruktivistlikust vaatest õppimisele ja tähenduse loomise olulisusest teadmiste omandamisel, oleme koolisüsteemina siiski veel kaugel sellest, et õpilasele (ja soovi korral ka perele) oleks antud võimalust ja aega selles protsessis aktiivselt osaleda. Kardetavasti on paljudes kodudes olukord tänaseks hull ja pinged kasvanud ülepea seetõttu, et lastel on veelgi piiratumad võimalused oma vajadustest märku anda ning vanemad on surutud lihtsalt läbiviija rolli olukorras, kus kodu ja vanema ülesandeks oleks pidanud jääma vaid see, mis puudutab õpikeskkonna loomist – rutiinide tagamine, iseseisvaks õppeks vajalikud vahendid, samuti ka aeg puhkamiseks, majapidamistöödes kaasa löömiseks ja perega suhtlemiseks. Koostöisusest rääkides tuleks võtta luubi alla ka laste omavahelised suhted – koolikiusamist kogenud distantsõppuritele ei ole kuuldavasti kiusamine kuhugi kadunud, on lihtsalt vormi muutnud ja veelgi raskemini käsitletavaks muutunud. 

Koduõppesse on aga loominguline ja koostöine õppimine juba sisse kirjutatud. Vastupidiselt levinud müüdile, et koduõpe kultiveerib isolatsiooni ja eraklust, on koduõppijal märksa rohkem võimalusi suhelda oma pereliikmete ja sugulastega, reisida ning kõiki neid tegevusi õpieesmärke teenima panna. Sotsialiseerumisest on oma koduõppeteemalises magistritöös kirjutanud ka Kärt Kao, kes viitab mitmel korral asjaolule, et terviklikuma ja ühiskonna ülesehitusele vastava sotsialiseerumiskogemuse saab laps, kellel on tasakaaluks samaealiste konkurentsiõhkkonnale võimalik turvaliselt suhelda koostöös erinevatest põlvkondadest inimestega. Ka koduõppija haridus on seotud mitmete õpetajate ja juhendajatega väljaspool kodu – huviringijuhendajad, treenerid, pilliõpetajad, koosõppegrupid, laagrid jne. Praegune eriolukord mõjutab seega ka koduõppeperesid – kuigi juhendajad teevad veebitunde ja saadavad videosid, mille järgi iseseisvalt kodus harjutada, on ka koduõppija jaoks suhtlemine kaaslastega ja iseseisev liiklemine piiratud, nädala- ja päevarutiinid häiritud, kõik päevad on harjumatult ühetaolised. Kuid vähemalt ei lisandu sellele õppimisestressi, sest koduõppija jaoks loodud õpikeskkonnas on valdavalt tegevused, milles ta tunneb end pädevana, mis on tema jaoks mõtestatud ja milles ta pole üksi. Need kolm aspekti on motivatsiooni käivitumiseks võtmetähtsusega.

Kas vanemale saab loota?

Loomulikult on ka edaspidi vajalik usaldusväärne traditsiooniline koolisüsteem, millele peab saama loota see pere, kes seda soovib ja vajab. Nõustume Margus Pedastega, et ei saa kõigilt vanematelt oodata, et nad suudaks olla oma lastele pädevad mentorid ja juhendajad, sest meie põlvkonda ei ole selliselt õpetatud, nagu kaasaegses õpikäsituses kajastuvatele arusaamadele kohaselt soovime näha oma laste haridust. Nõustume ka sellega, et õpetamine ei ole ainult teadmise ja oskuse edastamine, vaid õppija motivatsiooni sütitamine, hoiakute kujundamine ja õppija juhendamine õppimisoskuste arendamisel. Kui vanemal ei ole oskusi ega huvi nimetatud pädevusi, uskumusi ja oskusi endas arendada, siis on kuritegelik talle panna koduõppekohustus. Siinkohal tuleb aga kibedusega tõdeda, et selles osas pandud lootused koolisüsteemile on samuti pettumustvalmistavad ja distantsõppe täidesaatvaks jõuks määratud lapsevanemad näevad nüüd kodudes ise, kui kehv on lugu laste ennastjuhtivuse ja iseseisva õppimisoskusega, õpiülesannete eesmärgistamise ja reflekteerimisoskusega. Selle artikli eesmärk oli tutvustada avalikkusele koduõppevanemaid, kel on sügav huvi ja motivatsioon oma lapse kasvatamise ja õpetamise vastu. Isegi, kui neil ei ole kraadi pedagoogikas, on tänapäeval võimalik läbida mitmekesiseid psühholoogia- ja pedagoogikateemalisi kursusi, et olla teadlikum täiskasvanu, vanem, mentor oma lapsele. Olla ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud.

Kirjuta meile koduope@luterlik.edu.ee.

Kadi Künnapuu, Irja Toots

1 kommentaar

  1. Väga oluline on ühiskonnas teadvustada, milline on õpiprotsess ja kellel on vaja õpioskusi arendada, kellel on vaja õpetamisoskusi. Olen tähele pannud, et õpioskusi ei teata ja seepärast ka ei arendata neid õpetajate poolt. Kuid neid võiksid tunda kõik inimesed, kes kedagi juhivad. Kaasaarvatud lapsevanemad, kelle käest lapsed ikka kodus midagi õppimise ajal küsivad. Tahan need siinkohal nimetada:
    1. õppimise eesmärgistamine vastavalt enda või õpetaja poolt loodud õpitulemustele
    2. õppimise kavandamine (mida teha, millal, millega, kuidas, kuhu)
    3. info otsimine (kuulamine, lugemine, vaatlemine, kastetamine) ja selle töötlemine
    (harjutused, katsed, arutelud, mängud, lavastused, kirjutamine,võrdlemine, …)
    4. seostamine eelneva, muude ainete ja muude teemadega, enda väärtustega, teiste ootustega
    5. õppimise reflekteerimine (mis läks hästi, mis mitte, mida tuleb veel teha) ja hindamine (kuhu jõudsin, mis on eesmärkide ja tulemustega vastavuses, kas see, mida ma tegin oli piisav- mida veel saab teha?)
    Kahe esimese ja viimase puhul vajab õpilane otseseid rutiinseid ülesandeid.
    3. ja 4. puhul kavandab õpetaja selliselt oma tegevuse, et see oleks õpilase jaoks tähenduslik, huvitav ja samas ka väljakutset esitav, aga mitte hirmutav ega ka mitte igav.
    Olen väga nõus sellega, et terviklik õppimine ja samas ka tähenduslik õppimine vajab ainetevahelist lõimumist, mitte ainult lõimitud õpiüritusi, vaid igapäevast lõimingut.
    Küsimus, mida õpetaja võiks endalt küsida kõlab: “Millises aines veel läheb seda õppimisele tulevat teadmist, oskust, suutlikkust tarvis? Kuidas ma seda tagan? Kellega ja milles ma koos tegutsen, planeerin, et õpilasel tekiks terviklikum arusaamine?

    Ühe mõttega siin artiklis ma vastanduksin.
    Ma arvan, et siiski me ei vaja enam sajandeid kestnud traditsioonilist koolisüsteemi, millele autor viitab, vaid uut. Praegu vajame sellist süsteemi, mis põhineb uutel arusaamadel laste arengust, motivatsiooni arengust ja mõjutamisest, RÕKis sätestatud (kuid ikka veel rakendamata) konstruktivistlikust õpiprotsessist ja selle juhtimisest, infotehnoloogia rakendamisest. Ma ei kirjuta nimelt õpetamisprotsessist, vaid õppimisest. Seda teeb ja peab tegema enda arengu hüvanguks õpilane ise, mida iseseisvamalt seda parem. Õpetaja asi on organiseerida koostööd sellisel viisil, mis eelnevat võimaldab. Ja kas õpilane on oma õpiprotsessis üksi või koos teistega, kaasaarvatud õpetaja ise või lapsevanem, need tingimused on sisse programmeeritud õpitulemuste saavutamist tagavatesse õpilase tegevustesse. Õpetaja ülesanne on püstitada tähenduslikke ja taganttõukavaid ülesandeid. Need ei saa kahjuks olla kõigile ühesugused, sest mõnda see taganttõukav pelutab ja mõnele on igav. Kuidas õpetaja suunab õpilast endale eesmärke püstitama, oma õppimist selliselt kavandama, et ta jõuaks õpitulemuste ja oma eesmärkideni? Kuidas õpetaja organiseerib seda, et õpilane ise hindab ennast ja reflekteerib oma tegevusi õpiprotsessis ning seejärel uuesti eesmärgistab ja planeerib?
    Minu arvates peaks õpilastele andma iseseisvaks tööks mitte töövihikust harjutuste kirjutamist, vaid enda ja õppimistegevuse analüüse eakohasel viisil kirjutama või salvestama videosse või audiokandjale. Selleks tuleks sisse viia nn logiraamatud erinevatesse keskkondadesse, mida ka mõnes koolis portfooliode ja õpimapina kasutatakse nii füüsiliselt kui ka veebikeskkonnas.
    Oluline on, et me peale kriisiolukorda ei kaotaks enam aega lihtsalt infotehnoloogia uute võimaluste õppimisele, vaid rakendame kogutud kogemusi, rakendame igapäevaselt ja siis saame paremini aru, milline tehnoloogiline meetod on kellele eakohane ja huvipakkuvalt mõjus. Muidugi on abistavaks ka Mart Laanpere ja teiste uurimistulemused ning HITSA utsitused.

    Ma arvan, et artikli autor mõtles ehk traditsioonilse kooli all silmas silma kohtumist õpilase ja õpetaja vahel. Seda tuleb küll pidada isiksuse kasvamise juures kõige tähtsamaks asjaoluks. Ainult õpetaja isiksuse funktsioneerimine kontaktis mõjutab õpilase soovi muutuda, õppida, areneda. Õpetaja peamine tööriist on tema isiksus ja see peab olema vahe ja ei tohi tema teritamist unustada, sest õppimisele annab hoopis teise mõõtme suhtlemine õpetajaga.
    Just praegu tuleb välja selle oskuse ilme vajadus ja vajakajäämine. See on kollegiaalsus, teise isikuruumi austus, mida võõrsõnaga integriteediks nimetatakse. Mitte segamini ajada auavalduste ja ülistamisega. Austav autoriteet tuleb õpetajal välja teenida ja ta saab selle, kui õpilane ja tema vanemad, üldsus imetlevad õpetaja professionaalset suutlikkust, inimlikkust, aupaklikkust, usaldust ja aktsepteerimist õpilase ja tema vanemate, kogukonna ja ühiskonna vastu. Eks need imetletavad omadused peavad õpetajal olema ka enda suhtes. Sedasama aupaklikkust, aktsepteerimisvõimet, usaldust, teadlikkust oma professionaalsest suutlikkusest.
    Soovitan lugeda Carol Dwecki “Mõtteviis” ja Angela Duckworthi “Südikus”.
    Huvitaval kombel sobib just praegu lugeda ka meie esimese haridusministri Peeter Põllu artikleid nagu 1929.a. ilmunud “Numbrilisest hindamisest”.
    Soovitan treenida oma suhtlemisoskusi T.Gordoni “Perekool”, “Õpetaja Kool” kursustel, supervisioonidel, koolitustel.
    Soovitan SA Omanäolise Kooli Avatud Meele Instituudi kursusi, mis tõesti põhinevad ja toetavad uue rakendamist ja vanast vabanemist!
    Ainult õppimine ja spontaansus ning loovus elus aitavad meid võtta vastutus enda, teise, kogukonna ja ühiskonna eest! Me ei vaja kohusetunnet, vaid vastutustunnet!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s