Author Archives: Kadi Künnapuu

Toetan alates 2017.a koduõppe koordinaatorina peresid koduõppeosakonnas Tartu Luterliku Peetri Koolis (TLPK). Minu lapsed on koduõppel, naudin nendega ühist aega ja kasvamist. Üks lastest on õppinud ka väikeklassi ja tervislikel põhjustel koduõppe vormis. Olen Avatud Meele Instituudi koolitajana toetanud nii õpetajaid kui ka lapsevanemaid, 2020.a alustasime ka koduõppeteemaliste kursuste läbiviimisega. Minu loomingulisus väljendub Lugemisseikluse jt õppematerjalide loomises ning naudin kursuste/ töötubade/huviringide korraldamist koduõppe kogukonnas kui ka laiemalt. On olnud ka keerulisi hetki ja siis olen tänulik oma oskustele ja teadmistele Tartu Psühhodraama Instituudist, kus 2016.a-2019.a omandasin grupijuhi kutse. Hariduselt olen logopeed ja eripedagoog. Olen erialal töötanud alates 2004a lasteaias, erikoolis, kliinikus, hetkel töötan eripedagoogina, konsultandina, koolitajana erapraksises. Suuna olen seadnud rõõmsalt läbi raskuste tähtede poole ning tuge sel teel pakuvad mulle olulised väärtused, mida oleme TLPK koduõppeosakonnas sõnastanud: teadlikkus, looming, paindlikkus, koostöö. Soovin panustada koduõppe kogukonna loomisesse, et saaksime olla ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud. Kirjuta mulle kadi@kynnapuu.com.

Miks valida koduõpe?

Vahel on hea peatuda ja mõelda, mis see on, mida me teeme ja miks me seda teeme; mis on asja mõte, kuhu päriselt lõpuks tahame välja jõuda?

Mis on koduõppe eelised? Milleks valida koduõpe?

Seda on oluline endale teadvustada mitmel põhjusel. MIKSist sõltub see, KUIDAS me otsustame oma eesmärgini jõuda ja konkreetselt MIDA e milliseid tegevusi teeme oma eesmärkide saavutamiseks ja mida valime mitte teha.

Välismaistes uuringutes nimetatakse koduõppe valiku põhjusteks tihti:

  1.  vanemate vabadust valida õpetamise meetodeid ja kujundada õppekava vastavalt lapse huvidele.
  2. Samuti on võimalik koduõppes näha õppimise protsessi loomulikkust st õppija saab luua ise oma teadmise ja mõistmise loomulikus vestluses, mängus, uurimises. Sellega seoses on koduõppijal ka kõrgem motivatsioon – nt Neuman (2020) toob välja, et koduõppijal on parem kontakt iseendaga, ta on ennastjuhtiv õppija, tal kujuneb välja sisemine õpimotivatsioon ja kriitiline mõtlemine ning koduõppija kujutlusvõime on paremini arenenud.
  3. Samuti toob ta välja pereväärtuste tugevnemise koosõppimise käigus.

Kärt Kao 2018a magistritöös on uuritud Eesti koduõppeperesid. Ilmnes, et koduõppele jäämise põhjuseid saab liigitada laias laastus kolmeks:

  1. Ma ei ole rahul koolisüsteemis levivate käitumis- ja moraalinormidega ning soovin kaitsta oma last (kooli) negatiivsete mõjude eest (nt kiusamine, ebakvaliteetsed sotsiaalsed suhted, koolistress, väsimus).
  2. Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis: lapsest lähtuv tempo, süvenemisaste, õpistiil (st arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).
  3. Soovin perekonnana rohkem koos aega veeta ning seeläbi perekonnasiseseid ja põlvkondadevahelisi suhteid tugevdada (ka nt reisiv või mitut kodu omav elustiil).

Hendrik Noore magistritöös (2021) sama teemat kohta andmeid uurides moodustus kaks peakategooriat:

  1. ideelised koduõppurid
    • (peresid iseloomustas suur teadlikkus koduõppe korraldamisest ning võimekus organiseerida koostööd kooli ja teiste sarnaste peredega.
    • Samuti võis täheldada, et mõnel juhul toetas koduõppe teadlik valik pere liikuvat elustiili)
  2. kodusõppijad juhuse tahtel. Koduõpe juhuse tahtel jaguneb omakorda kolmeks alakategooriaks:                  
    • Õpilase koolitrauma (lapse stressitaluvuse läve ületamine koolis; õpetajatepoolne märgistamine, mis surus lapse mittesoovitavasse “paha lapse” rolli; koolirõõmu puudumine; koolis läbivalt kogetud igavustunne; kliiniliselt diagnoositud depressioon); lähedaste suhete puudumine koolis ning varajane ärkamiskohustus lisas kaalu koduõppe kasuks otsustamisel.
    • Koolikorralduslikud põhjused (õppetööga võrreldes läheb liiga palju aega distsipliini hoidmise ja kehtestamise peale; kui huvi mingi teema vastu oli ärganud, algas juba järgmine tund; lapse kui kordumatu indiviidi ja tema vajaduste mittemärkamine õpetajate poolt; distsipliini saavutamiseks kasutatud lapse eneseväärikust riivavat karistamist; kodutööde suur kogust, mis lämmatas lapse elavad huvid; puudulike hinnete ja puudumiste tõttu järelevastamisega kaasnev bürokraatia.
    • Tugiteenustega seonduvad põhjused (kooli pakutavate hariduslike tugiteenuste ebapiisav rakendamine või mittetõhusad meetmed). 


Aga iga pere põhjus on siiski eriline ja  võib olla mitu erinevat põhjust põimunud. Koduõppe valiku põhjus oleneb paljus sellest, kes me oleme ja millesse me usume, mis on meie väärtused.

Miks valiksid koduõppe oma perele sina? Tule ja jaga oma mõtteid koduõppevanematega siin.

Hirmud koduõppega alustades

Vahel juhtub, et kuigi plaan oli hea, siis koduõpe katkestatakse esimeste tagasilöökide juures või ei julgeta isegi esimesi samme astuda, et koduõppeni reaalselt jõuda. Põhjuseks on enamasti vanema hirmud või siis korralduslikud probleemid. Enamasti on siiski mõlemad lahendatavad, kuigi loomulikult on ka juhuseid, kus koduõpe ei sobigi perele ja selle katkestamine on igati lapse huvides.

Mitmed koduõppevanemad on väljendanud raskusi toimetulekus koduõppe läbiviijana:

  • koduõppe tulemuste jälgimine ja analüüs – stressi ja pingetega toimetulek, enesejuhtimine,
  • tugivõrgustiku ja kogukonna loomine, suhted kooliga;
  • eelkõige aga igapäevase õpikeskkonna kujundamisel.

Pea kõigil vanematel on esinenud kahtlusehetki, mil nad tundsid, et koduõpe võib laste tulevikku silmas pidades piiravaks teguriks osutuda. Hirmude allikaks võib olla

  • laste võrdlemine kooliskäivate eakaaslastega.
  • Teinekord tekitab muremõtteid vestlused tuttavate ja sugulastega, kes ei ole koduõppega sisuliselt kursis.
  • Kui on ootused õpetajale kui kõiketeadvale elavale wikipeediale, siis võib tekkida hirm, et seda rolli ei suuda koduõppevanemana küll täita.
  • Kindlasti on koduõppevanemaid sarnaselt koolilaste vanematega tabanud ka abstraktsemat laadi himud – kas nende lapsed saavad elus üldiselt hakkama, kas leiavad tööd ja oskavad luua tähenduslikke inimsuhteid.

Sellised mõtted on teatud määrel kasulikud, sest ajendavad tegema vajadusel kasulike muutusi ja täiendusi, kuid kehvasti on siis, kui hirmud halvavad ja tegevusi ei järgne, koduõpe katkestatakse. Viimasel ajal on mul olnud koduõppe teemadel rohkelt vestlusi. Varasemast rohkem peresid Eestis kaalub sügisest alustada koduõpet, kuid nad on siiski veidi murelikud, sest ikka leidub mõni “heasoovlik tuttav”, kes neisse kahtlusi süstib mõne järgneva müüdiga hirmutama tulles.

Hirm number 1: Ma ei ole õpetaja…olen lihtsalt lapsevanem…õpetaja teab, kuidas last kõige paremini õpetada.

See on tõest kõige kaugemal. Lapse vanemad tunnevad oma last kõige paremini, mistõttu on neil pühendumise korral isegi lihtsam organiseerida tõhus õpikeskkond. Jah, see eeldab nuputamist, kuidas laps kõige paremini õpib, millised on tema nõrkused ja tugevused ning mida laps vajab, et olla edukas.

Lapsevanemad ei pea oma lapse õpetamiseks õpetajakoolitusse minema – seal keskendutatakse ikkagi pigem suurte klassikollektiivide õpiprotsessi juhtimise õppimisele. Kui laps on võimeline materjali õppima, siis on ka lapsevanem, isegi kui see tähendab õppimist koos temaga. Muide, kuidas vastaksid sina, kui su koduõppija küsib: “Kui üks õpetaja ei suuda koolis kõiki aineid õpetada, siis kuidas üks õpilane peab suutma kõiki aineid õppida?” 😀

Küll aga on tõsi, et vanem peab olema teadlik õpikäsitusest, õpiprotsessi kujundamisest. Õnneks on veebis ja kirjastustelt võimalik erinevaid materjale saada, samuti on sotsiaalmeedias ja koduõppeosakondades tugigruppe, abvalmis kogemusnõustajaid, kes toetavad ja jagavad oma materjale, õpikuid, kogemusi. Ka meie veebiseminaridelt leiad loodetavasti häid ideid ja saad teiste perede kogemustest õppida. Loe näiteks seda postitust: Vanema roll koduõppes.

Hirm number 2: Lapsed peavad koolis käima, et regulaarselt suhelda. Koduõppelapsed ei saa hakkama hiljem, sest ei oska suhelda, käituda.

See hirm lahustub kiirelt, kui oled näinud mõnda koduõppijat. Tegelikkuses on koduõppija enamasti suurepäraste sotsiaalsete oskustega, sest:

  • tal on rohkem nn pärissuhtlusvõimalusi kui kooliskäijal – rohkem aega sõprade, huviringide jmt jaoks.
  • Koduõppijate vanemad enamasti ka otsivad teadlikult ja rohkem võimalusi suhtluse edendamiseks. Nad teavad, et pikaajalistes gruppides osalemine on oluline suhtlemisoskuste arengule ja aitavad tõsta/hoida motivatsiooni õppimises. Mitmed koolid pakuvad koduõppijatele võimalust üritustel ja huviringides osaleda.
  • Koduõpe annab võimaluse soovi korral ka mõneks ajaks suhtlemisest puhkust saada ja endale ja oma huvidele keskenduda, ka see on mõnes eluetapis hea ja vajalik.
  • Mõelgem, kui palju suhtlemist lapsed klassiruumis tegelikult saavad. Kui lapsed kooli jõuavad, võib neil olla paar minutit, et sõbraga vestelda ja siis on aeg individuaalset või frontaalset tööd alustada – grupitöid on minimaalselt. Suurema osa koolipäevast ei tohi lapsed omavahel rääkida, kui õpetaja neile luba ei anna. Tihtipeale kiirustatakse lõuna ajal sööma enne, kui aeg otsa saab, mis ei jäta liiga palju aega rääkimiseks ja sotsialiseerimiseks.
  • Kahjuks on hoolimata kiusuvastasest võitlusest koolides palju vägivalda. See on probleem ülitundlikele ja neuroerilistele noortele, kes ei talu lärmi, ebaõiglust või jäävad kiusajatele silma oma erineva maailmataju tõttu. Kiusatud ja hirmu all koolis käivad lapsed ei saa õppimisele keskenduda ja kool ei saa olla positiivne kogemus, kui kiusamine on pildis. Koduõppevanematel on sõna otseses mõttes võim paigutada noored positiivsesse keskkonda ja hoida eemal pidevast pingest, sealhulgas olukordadest, kus neid võidakse kiusata. Mõned nimetavad seda ülekaitsvaks vanemluseks, kuid teiste arvates on see lihtsalt hea viis kasvatada noortes enesehinnangut ja enesekindlust, nii et nad oleksid paremini varustatud edaspidi selliste olukordadega toime tulema, kus keegi käitub agressiivselt, ilma et see nende vaimset tervist halvendaks. Kas see nõuab vanematelt rohkem pingutust? Absoluutselt, aga see on seda väärt.
  • Ka pere on grupp, kus õppida suhtlemist, õpioskusi, empaatiat. Tuleb välja, et enamasti lausa ideaalses suuruses grupp, sest teadus teab, et optimaalne õpigrupp on 4 inimest.
  • Isevalitud grupis on lihtsam jõuda koostööfaasi. Nagu igas grupis, tuleks ka koduõppeperes liikuda koostöisuse suunas ja nagu igas grupis, tuleb selleks läbida mitu grupi arengufaasi (koduõppe arengufaaside kohta loe siit). Alati on läbitavate seas ka vastupanufaas. Soovitan: jää loomulikuks, tekita vestlus, tee koduõppija uudishimulikuks. Kui see vestlus ei vii kuskile, siis on ilmselt juba väike mõra suhtes ja usalduses tekkinud, kuid jätka vestlust siiski – nt saate sellest rääkida, miks ta ei taha rääkida, jne.
  • Koduõppes toimub enamasti õppimine läbi suhtlemise, vestluse. Kumb kujutluspilt sul tuleb, kui mõtled õppimisest ja mis on täiskasvanu roll: kas oled õpetajana tahvli ees jutlustamas või nendega diivanil kõrvuti vestlemas? Kas tahad, et laps ise otsib raamatust vastused ja saate koos arutada edasi sel teemal, või see, et loed talle õpikut ette? Vestluse kaudu õppimine võib olla aeglasem, aga on u 5 korda sügavam kui loengu kuulamine, vaata seda skeemi: :

Mida arvad sina koduõppijate suhtlemisoskusest ja -võimalustest? On sul mõni koduõppehirm? Tule, vaatame hirmudele otse silma veebiseminaris üheskoos.
Loe ka siit:

Kust leida julgus võtta laps koduõppele?

Koduõpe – kas suhtlemist peab just koolis õppima?

Miks valida koduõpe?

Vahel on hea peatuda ja mõelda, mis see on, mida me teeme ja miks me seda teeme; mis on asja mõte, kuhu päriselt lõpuks tahame välja jõuda?

Mis on koduõppe eelised? Milleks valida koduõpe?

Seda on oluline endale teadvustada mitmel põhjusel. MIKSist sõltub see, KUIDAS me otsustame oma eesmärgini jõuda ja konkreetselt MIDA e milliseid tegevusi teeme oma eesmärkide saavutamiseks ja mida valime mitte teha.

Välismaistes uuringutes nimetatakse koduõppe valiku põhjusteks tihti:

  1.  vanemate vabadust valida õpetamise meetodeid ja kujundada õppekava vastavalt lapse huvidele.
  2. Samuti on võimalik koduõppes näha õppimise protsessi loomulikkust st õppija saab luua ise oma teadmise ja mõistmise loomulikus vestluses, mängus, uurimises. Sellega seoses on koduõppijal ka kõrgem motivatsioon – nt Neuman (2020) toob välja, et koduõppijal on parem kontakt iseendaga, ta on ennastjuhtiv õppija, tal kujuneb välja sisemine õpimotivatsioon ja kriitiline mõtlemine ning koduõppija kujutlusvõime on paremini arenenud.
  3. Samuti toob ta välja pereväärtuste tugevnemise koosõppimise käigus.

Kärt Kao 2018a magistritöös on uuritud Eesti koduõppeperesid. Ilmnes, et koduõppele jäämise põhjuseid saab liigitada laias laastus kolmeks:

  1. Ma ei ole rahul koolisüsteemis levivate käitumis- ja moraalinormidega ning soovin kaitsta oma last (kooli) negatiivsete mõjude eest (nt kiusamine, ebakvaliteetsed sotsiaalsed suhted, koolistress, väsimus).
  2. Kodustes tingimustes on lapsi võimalik õpetada tulemuslikumalt kui koolis: lapsest lähtuv tempo, süvenemisaste, õpistiil (st arvestamine eripäraga, nt ATH, düsleksia, andekus, tegelemine spordi, muusika vm erihuviga).
  3. Soovin perekonnana rohkem koos aega veeta ning seeläbi perekonnasiseseid ja põlvkondadevahelisi suhteid tugevdada (ka nt reisiv või mitut kodu omav elustiil).

Hendrik Noore magistritöös (2021) sama teemat kohta andmeid uurides moodustus kaks peakategooriat:

  1. ideelised koduõppurid
    • (peresid iseloomustas suur teadlikkus koduõppe korraldamisest ning võimekus organiseerida koostööd kooli ja teiste sarnaste peredega.
    • Samuti võis täheldada, et mõnel juhul toetas koduõppe teadlik valik pere liikuvat elustiili)
  2. kodusõppijad juhuse tahtel. Koduõpe juhuse tahtel jaguneb omakorda kolmeks alakategooriaks:
    • Õpilase koolitrauma (lapse stressitaluvuse läve ületamine koolis; õpetajatepoolne märgistamine, mis surus lapse mittesoovitavasse “paha lapse” rolli; koolirõõmu puudumine; koolis läbivalt kogetud igavustunne; kliiniliselt diagnoositud depressioon); lähedaste suhete puudumine koolis ning varajane ärkamiskohustus lisas kaalu koduõppe kasuks otsustamisel.
    • Koolikorralduslikud põhjused (õppetööga võrreldes läheb liiga palju aega distsipliini hoidmise ja kehtestamise peale; kui huvi mingi teema vastu oli ärganud, algas juba järgmine tund; lapse kui kordumatu indiviidi ja tema vajaduste mittemärkamine õpetajate poolt; distsipliini saavutamiseks kasutatud lapse eneseväärikust riivavat karistamist; kodutööde suur kogust, mis lämmatas lapse elavad huvid; puudulike hinnete ja puudumiste tõttu järelevastamisega kaasnev bürokraatia.
    • Tugiteenustega seonduvad põhjused (kooli pakutavate hariduslike tugiteenuste ebapiisav rakendamine või mittetõhusad meetmed). 


Aga iga pere põhjus on siiski eriline ja  võib olla mitu erinevat põhjust põimunud. Koduõppe valiku põhjus oleneb paljus sellest, kes me oleme ja millesse me usume, mis on meie väärtused.

Miks valiksid koduõppe oma perele sina? Tule ja jaga oma mõtteid koduõppevanematega siin.

Vanema roll koduõppes

“Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, kui mind õpetatakse.”

Winston Churchill

Kui haridussüsteem on suur kaubalaev, siis koduõpet võiks võrrelda väikse mootorpaadiga – palju paindlikum ja kiiremate manööverdamisvõimalustega liikumisviis haridusvetel. Kiirelt muutuv maailm aga vajab paindlikkust üle kõige. Maailma Majandusfoorum toob esile tulevikuoskustena KKKK-oskused e kriitilist mõtlemist, kommunikatsiooni, kreatiivsust, koostööd; OECD on öelnud, et aastaks 2030 on kõige olulisem omadus empaatiavõime ja Eesti Haridustrateegia 2035 keskne mõiste on õppima õppimise oskus kui baasoskus. Kui me seame selle esikohale, siis tuleb olla valmis paindlikuks ajakasutuseks, kaasata uusimad teadmised motivatsiooniteooriatest (seotus-, mõtestatuse- ja autonoomiavajadus), soodustada hirmuta vigade tegemist jne. See kõik eeldab uuenenud st KONSTRUKTIVISTLIKU ÕPITEOORIA rakendamist.

KONSTRUKTIVISTLIKU ÕPITEOORIA järgi õppimine pole ämbri täitmine, vaid tule läitmine st mitte passiivne info vastuvõtmine või “lattu” panek, vaid õppides loob õppija uut teadmist ise, aktiivselt. Seejuures tuleb arvestada, et iga õppija õppimise tulemus saab ja peabki olema erinev, sest õppija varasemad kogemused ja teadmised mõjutavad seda, kuidas ta töötleb uusi teadmisi. Oleme ilmselt kõik kogenud, kuidas õppija ei reageeri kunagi õpitavale ühtemoodi st me saame asjadest erinevalt aru – me reageerime mitte välisele stiimulile kui sellisele, vaid oma tõlgendusele antud stiimulist.

Paljude perede jaoks on see väga oluline teema, sest seondub koduõppe missiooniga/MIKSiga ning lahustab hirme. Mitmed pered on lausa öelnud, et nende lapsed on koduõppel, sest suudavad luua neile sobiva õpikeskkonna paremini kui õpetaja suures klassis, mis pole tõenäoliselt veel konstruktivistliku õpikäsitlusega liiga heas kooskõlas. Samuti on pered öelnud, et konstruktivistliku õpiteooriaga tutvumine vähendas neis hirmu nn õpetaja rolli ees.

Mis on vanema kui õpetaja roll konstruktivistliku õpikäsituse järgi?

1. Õppimine ei ole teadmiste vahendamine, kuigi seda kaua aega arvati nii olevat. Uuenenud õpikäsituses eeldame, et õppijal on alati kogemus, mida ta saab ise täiustada sobiva keskkonna olemasolul. Seega on täiskasvanu ülesanne aktiviseerida eelteadmised ja pakkuda õppimiseks sobivat keskkonda. Üks osas sellest on pakkuda sobivat raskusastet st lähima arengu tsooni. Õppjal on 2 arengutaset Võgotski järgi: a) tegelik arengutase, mis õppijal on juba olemas ning sellel tasemel on õppija võimeline lahendama probleeme iseseisvalt; b) potentsiaalne areng (lähima arengu tsoon): arengutase, kus õppija on võimeline probleeme lahendama ja materjali mõistma juhendajaga ja/või kaaslastega koostöös. Õppimine toimub potentsiaalse arengu tasemel, see haarab kognitiivseid struktuure, mis on küpsemisfaasis, kuid mis saavad küpseda ainult koostöös teistega või kellegi juhatusel. Koduõppes on vanemal väga lihtne seda kõike pakkuda, sest ta saab ära kasutada kõik loomuliku õppimise olukorrad, kus õppija juba on aktiviseerimas oma eelteadmisi ja õpitavast huvitatud, tuleb oma küsimusega. Ka raskusastme sobitamine on koduõppel lihtsam, sest ei pea arvestama klassitäie lastega.

2. Uuenenud õpikäsituses eeldame, et täiskasvanu oskab ja tahab õppija eneseväärtustunnet hoida. Isiksusliku arengu protsessid e küpsemine on loodetavasti täiskasvanul seal maal, et suudab olla eeskujuks ja ka toeks oma küpse mõttemaailma ja väärtushinnangutega; suhelda hinnanguvabalt; juhendada hirmuvabalt. Võrreldes biheivioristliku õpikäsitusega on toimunud muutus sümmeetrilise koostöösuhte poole, õpetaja autoritaarsuse on välja vahetanud usaldus ja mõistmine õppija suhtes. See, et heast suhtest vanema ja lapse vahel algab kõik, on koduõppe suurim väljakutse aga ka suurim eelis. Omast kogemusest võin kinnitada, et vanem võiks ka õpetajarollis jääda eelkõige iseendaks, ehedaks ja mitte panna nö õpetajamütsi pähe loengupidamiseks. Tavapäraselt me ju nii ei suhtle lastega. Tegelikult ei ole see ka loomulik õpetamine ega õppimine ja lapsed teavad seda instinktiivselt, muutuvad ettevaatlikuks, kui kodust proovitakse teha kooli ja armastatud vanemast õpetajat. Kui tiimijuht /vanem on autentnte, käitub sellinea nagu ta on, siis tunnevad kõik end turvaliselt; julgevad teha vigu, kõigi pereliikmete loovus läheb lahti. Ka vanem ise tunneb, et vabaneb ressurss selle arvelt, et ei pea mängima kedagi, kes ta ei ole. Olulisem on, et vanem usub elukestvasse õppesse, on õpivõime ja õpisooviga, tolerantne. 

3. Õppijasse suhtumine on muutunud, ta ei ole enam objekt, keda on vaja õpetada, kes peab õppima. Õppija on ennastjuhtiv, ta tahab õppida, see on eeldus uues õpikäsituses. Täiskasvanu ülesanne on kaasata õppija igas õpifaasis ja see muidugi eeldab, et vanem on teadlik õpifaasidest ja nende eesmärkidest. Vanem vastutab, et õppija saaks algfaasis oma eelteadmised aktiviseerida ning lõppfaasis on vaja suunata õppija refleksiooni ja enesehindamist tegema, samuti tagasisidet küsima. Hindamine on osa õpiprotsessist ning seotud eelkõige õppija eneserefleksiooni ja iseenese arengu jälgimise ja hindamisega –  õppija on enesejuhtija, esimene tagasisidestaja (st enne teisteslt tagasiside küsimist annab seda endale ise). Koolisüsteemis kahjuks on sellest hindamise tähendusest üsna kaugele triivitud ja asendatud teadmiste kontrollimisega ja hinnangute andmisega. Koduõppes on kõigis õpifaasides õppija kaasamine lihtsam ja loomulikum.

4. Uuenenud õpikäsituses ei vaadelda õppimist kui teatud kohustuslike asjade äraõppimist vaid kui arenemist ja muutust õppijas eneses. Rõhk läheb ainekeskselt teadmiste ja oskuste õpetamiselt sellele, et võimaldada õppijal õppida õpioskusi ja koostööoskusi. Vanema roll on teadlikustada, et õppetegevused, õppeained ja vahendid on vaid viis, kuidas seda põhiülesannet täita. Seega saab olla siin paindlik ning näha erinevas tegevuses nt ennastjuhtivas iseseisvas ka mängulises tegevuses õppima õppimist. Konstruktivistlikus õpikeskkonnas uurib õpetaja kõigepealt õppijate olemasolevaid mõisteid ja kontseptsioone. Siis korraldab ta neile võimalusi oma arusaamade viimistlemiseks või ümber töötamiseks, tuues esile vastuolusid, esitledes uut informatsiooni, küsides küsimusi, haarates ja julgustades õppijaid uurimisse, mille peamiseks eesmärgiks on esitada väljakutseid olemasolevatele mõistetele ja mitte “õigete” vastuste
meeldejätmine. Ka seda on koduõppes orgaaniliselt üles tulevatel teemadel/küsimustel põhinevatel vestlustel lihtsam korraldada kui koolis, kus kõigile esitatakse enamasti sarnane informatsioon ja esimene õpifaas jääb üürikeseks.

5. Sotsiaalse konstruktivismi järgi saab õppija saab õppida täiuslikult vaid koostöös teistega. Vastupidiselt müüdile, et koduõppes sotsiaalsed oskused kärbuvad, saab just siin paremini õpetada koostööoskuseid mitmel põhjusel. Optimaalne õpigrupi suurus on muide sotsiaalse konstruktivismi teooria järgi 4-5 inimest, seega koduõppes märksa lihtsam õppimist võimalikuks teha kui koolis, kus rühmatöid ikka veel liiga vähe kasutatakse. Õpetaja/vanema ülesandeks on juhtida gruppide moodustamist, diskussioonide läbiviimist, vahendada ja struktureerida inimestevahelisi vastasmõjusid; abistada õppijaid spontaansete mõistete äratamisel, ideede väljendamisel ja arutamisel grupis ning ühisel avastamisel. Üks oluline asi õpiprotsessis on õppida ennast paremini tundma ja juhtima enda emotsioone, ennast motiveerida – siin on vanema roll olla teadlik motivatsiooni ja emotsioonide reguleerimise põhimõtetest, toetada õppijat enese motivatsiooni käivitamisel ja hoidmisel. Näiteks, leides viise, kuidas õppija saab rahuldada kuuluvusvajaduse ja
pädevusvajadus. Sotsiaalse konstruktivismi teooria järgi motivatsioon käivitub õhukeses alas tundmatu väljakutse hirmu ja tuntud teadmise igavuse vahel. Hirmu aitavad maandada kaaslased ja nende
pädevus ning igavuse ületada kaaslaste teadmatus, mis lubab väljenduda osaleja pädevusel. Seda soodustab täiskasvanu/juhendaja poolt organiseeritud interaktsioon õpiprotsessis.

Milline on vanema/õpetaja roll koduõppes sinu arvates? Arutame koos veebiseminaril siin.

Koduõpe Eestis

Koduõpe ei ole Eestis uus, see seadustati Eestis juba 1992. aastal ja alates 2008. aastast on võimalik koduõppel olla põhikooli lõpuni.

Hiljuti tellis HTM uuringu koduõppe väljakutsetest Eestis täna. Uuringu tulemusi tutvustavas veebiseminaris toodi esile, et lapsevanema taotlusel koduõppel olevate laste hulk on viimastel aastatel Eestis järjekindlalt tõusuteel: kui aastal 2012 oli koduõppel lapsevanema taotlusel 88 last, siis aastal 2017 oli neid lapsi juba 368 ja 2022 üle 700. TLPK koduõppeosakonna töökorraldust peeti nii heaks, et meid kutsuti veebiseminaris oma tööd tutvustama. Tõdeti, et seaduse järgi ei tohiks ükski kool keelduda, kui pere avaldab soovi laps koduõppele jätta. Kahjuks on see tegelikkuses komplitseeritud, sest  klassiõpetajad on niigi erinevate ülesannetega koormatud ja koduõppe koordineerimine on küll imetore töö, aga siiski võtab palju energiat ega ole eraldi tasustatud. Valitakse pigem koordinaatoriga kool nt https://www.luterlik.edu.ee/koduope/

Eestis rakendatakse koduõpet kahel juhul: koduõpe tervislikel põhjustel, mida rakendatakse juhul kui õpilase terviseseisund ei võimalda tal kooli päevakavas ettenähtud õppes osaleda ning koduõpe vanema taotlusel, mida rakendatakse juhul kui lapsevanem soovib põhiharidust
omandava õpilase õpet iseseisvalt korraldada. Mõlemal juhul toimub õppetöö valdavalt koolist eemal. Erinevus seisneb selles, et koduõpet tervislikel põhjustel korraldab kool, lapsevanema taotlusel koduõppel olles on õppe korraldajaks ja finantseerijaks lapsevanem, kes vastutab ka õpitulemuste saavutamise eest.

Veel on kaks terminit, mida tuleb eristada: sellest, kui väga koduõpe ja distantsõpe erinevad üksteisest olulistes aspektides, oleme kirjutanud Õpetajate Lehe artiklis.

Meie koduõppeosakonnas on võimalik valida juhendatud koduõpe, milles on põimitud koduõppe ja distantsõppe parimad praktikad – kasutame nii otsekontaktiga veebitunde, kus õpilased arutavad, mida nad nädala jooksul kodus õppisid, kuidas millestki aru said; kuulavad veebitunnis üksteise arvamusi jms; kui ka asünkroonset õpet st õpitakse kodus vanema juhendamisel . Vanemate toetamiseks ja juhendamiseks on veebiseminarid, kus arutatakse kuuks planeeritud õpieesmärkide ja -tegevuste ning hindamise üle.

Mina ja meie osakonna teine koordinaator Irja käisime koduõppest Eesti moodi rääkimas “Õpime koos” taskuhäälingus – kuula meid siin.

Eesti koduõppest on tehtud kaks magistritööd, neid saad lugeda veebis: Kärt Kao. “Lastevanemate tegevused koduõppes ja nende arvamused koduõppe eelistest, kitsaskohtadest ja arendusvõimalustest.”
Hendrik Noor “Koduõppe perede vaated kooli ja kodu koostööle ja selle arendusvõimalused”

Kui Sind huvitab koduõppe võimalus, aga Sa veel ei ole otsustanud, siis soovitan uurida koduõppe kohta Eesti Koduõppe Ühingu kodulehelt http://www.koduope.ee/

ja tule veebiseminarile “Koduõppe alused”, et saada infot ja suhelda koduõppevanematega. Mõne pere kogemusest saad lugeda siit:

Loore kokaraamatuprojekt

Levila lood

Riinu intervjuu

Kaire intervjuu

Kaire Ööülikoolis

Kairi lugu

Marrini intervjuu

Osvaldi intervjuu

Algab kursus “Koduõppe alused”

Kui soovid meile koduõppele tulla septembrist alates või lihtsalt niisama koduõppevanematega mõtteid vahetada, siis oled oodatud osalema meie veebikursusel, mis toimub veebruarist maini kord kuus laupäeviti kell 11-14.

Sellel õppeaastal veebiseminaride kuupäevad ja teemad:

12. veebruaril kell 11-14: MIKS koduõppel olla

  • Mis on koduõpe? Erinevais terminites orienteerumine.
  • Uuringud koduõppest Eestis:
  • Mis on koduõppe mõte? Mis on meie koduõppepere missioon?
  • Õpikeskkond ja õpikäsitus. Konstruktivistliku õpikäsituse rakendamisest kui ühest koduõppe eelisest.
  • Koduõppevanema/õpetaja roll uues õpikäsituses:
  • Hirmud koduõppega alustades

12. märts kell 11-14: KUIDAS koduõpet läbi viia

  • IÕK e individuaalse õppekava planeerimisest ja elluviimisest
  • Õppijast lähtuva õppe kavandamine, tugevustest lähtuva õppe kavandamine
  • Hindamine kui osa õpiprotsessist
  • Juba toimuva õppimise märkamine
  • Õpikeskkond ja õpikäsitus. Konstruktivistliku õpikäsituse rakendamisest
  • Koduõppevanema/õpetaja roll uues õpikäsituses
  • Õpifaasid

23. aprill 11-14: MIDA koduõppes teha

  • Motivatsioon, selle käivitamine ja hoidmine
  • Iseseisvus vs koostöö
  • Koduõppe faasid konfliktist koostööni
  • Vabaõpe Eesti kontekstis
  • Raskusastme kohandamine 
  • Suhtekeskkond, emotsioonide reguleerimine
  • Suhtlemine, sotsiaalsed oskused

14. mai 11-14: Koduõppevanema enesehool

  • Tugivõrgustiku loomine, kogemustega koduõppeperedega suhtlemine
  • Kovisioon ja eneseareng
  • Kokkuvõte 4 moodulist

Rega: https://forms.gle/z8kqvxiYjtUJFh3B9

Jaga: https://fb.me/e/2IzmE1Dw1

Meie kursused on siiani olnud meeleolukad ja sisukad, heas seltskonnas on olnud põnev nii koolitajatel kui osalejatel. Loe eelmiste kursuste kohta tagasisidet.

Psühhodraama – rühmamatk iseendasse

Sel aastal uue hooga uued väljakutsed! Psühhodraama pikaajaliste enesearengugruppide juhtimisest olen unistanud ja nüüd koos Enega, kes on üks mu õpetajatest, saan seda ka teha. Meie grupp saab kokku poole aasta jooksul, alustame jaanuaris ja oleme sellega valmis liitma veel paar soovijat. Kirjuta siia, kui sul on huvi meiega liituda. Võib olla täitsa terve ja imeline inimene, et tulla psühhodraama gruppi 😀 Hea võimalus inimestega ka PÄRISELT, maskivabalt rääkida.

Enne psühhodraamaga kohtumist oli minu suhe gruppides osalemisse skeptiline, umbes nagu Alice’i vestlus Ükssarvikuga Lewis Caroll raamatus “Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”. Kumbki neist ei olnud teisesarnast olevust varem kohanud, mistõttu arvas, et teine on väljamõeldis. Kuid kohtumine toimus, mispeale Ükssarvik lausus tervendavalt aktsepteerivad sõnad: “​Noh, nüüd, kui me oleme teineteist näinud, siis mina usun sinusse, kui sina usud minusse. Kas oleme kokku leppinud?”. Senini ei uskunud ma, et grupp ja sellest saadud tagasiside mulle võiks olla midagi nii väärtuslikku, jumalikku nagu Moreno väidab. Psühhodraamaõpingud ja saadud kogemus on pannud mind usku vahetama. Ma usun, et psühhodraamagrupp on nagu peegel, milles on võluvägi, sest meie peegeldus, tagasiside mõjutab teisi grupiliikmeid ja gruppi tervikuna.

Seega, psühhodraama väljaõppesse läksin pigem end erialaselt täiendama, kuid üsna pea sain aru, et see pakub mulle palju enamat. PD aitas mul enda soovidest ja eesmärkidest teadlikuks saada ning andis energiat, toetust ja jõudu, et soovitud muutused ka ellu viia. Lisaks sain meetodeid ja teadlikkust juurde ka erialaselt koolitajana, nõustajana, õpetajana.

Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma pole suurem asi draamakuninganna. Pigem olen üsna tasakaalukas. Ma arvan, et psühhodraamas on saanud mu sisemine laps ja sisemine draamakuninganna piisavalt end välja elada nii, et saan päris elus olla see, kes ma olen. Nii saan olla toeks neile, keda armastan, ja nii on mul rohkem energiat, et teha tööd, mida armastan. Kohtumine, see päris kohtumine teiste inimestega psühhodraama kaudu, on minu jaoks delikatess, seda ei pea saama iga päev, aga kui saab, siis hindan selle väärtust. PD kohtumised on olnud tõelised delikatessid ja mulle andnud nauditaval viisil kingitusi: spontaansus, loovus, eneseteadlikkus, eneseregulatsioon, empaatia, sõbrad, eneseväljendus, mäng, nutt ja rõõm.

Niisiis. Registreeru siin https://forms.gle/DncfkjPw4R9sUMKr7

Tule ja näe seda värvilist maailma ja oma probleemi veidi teise nurga alt. Ühises grupis pool aastat koos käies saame avada end nendena, kes me päriselt oleme ning vajadusel teineteist aidata nö liikuma lükata. Uuel aastal uue hooga. Ole ise see muutus, mida oled oodanud.

Koduõppeperede kohtumine

27.11 kell 11-14 toimus TLPK/Põlva Jakobi Kooli koduõppeperede perepäev Zoomis ja ruumis. Tegevusi oli nii vanematele kui koduõppijatele.
Vanemate vestlusringis jagasime rõõme-väljakutseid, Irja rääkis veidi töökorraldusest. Töötoad koduõppijatele toimusid kahes ruumis: teadusainete töötuba 6.-9. klassile, teemaks keemilised reaktsioonid; meisterdamise töötuba 1.-5. klassile, teemaks saabuv advent ja osavad näpud.

Järgmine perepäev on veebruaris. Kui tekkis soov osaleda sarnasel veebikohtumisel, siis olete oodatud osalema meie uueformaadilisel kevadisel veebikursusel, mis toimub veebruarist maini kord kuus laupäeviti kell 11-14. Kui olete selleks hetkeks meie st TLPK/Põlva Jakobi Kooli koduõppepere, siis teile on veebikursus tasuta (see toimub perepäevadega samal ajal, kokkuleppel saab osaleda ka koolimajas samal ajal), muude koolide koduõppevanematel või huvitatutel on võimalik soetada ligipääs veebikursuse materjalidele (artiklid, harjutuste töölehed) ja veebiseminaridele osalustasuga 85.-/poolaasta.

Kõigil huvilistel palume registreeruda https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSc42S-cZafVOaeu-hpfWkJ3jbksTJIFCed__O5NkWW3eG7uPQ/viewform.

Nende veebiseminaride kuupäevad ja teemad on kirjas siin.

Koduõppe faasid

Koduõpe on igas peres selle pere nägu. Samuti on see muutuv ajas – nagu iga grupi puhul on ka koduõppepere arengus näha konkreetsed faasid st koduõppepere suhted muutuvad ja arenevad tegutsemise käigus.

Teadus teab, et igasuguse grupi või meeskonna arengus saab tuua välja neli etappi ehk faasi:

  1. Kujunemise faas, mida iseloomustab sõltumine juhist,
  2. Tormiliste muutuste ja konfliktide faas,
  3. Reeglite ja normide kehtestamise ja üksteisest eraldumise faas,
  4. Koostööle tuginev tegutsemine.

Koduõppevanemana on sul hea teada, et nt vastupanu st 2.faas on tervitatav nähtus ning viib edasi koostöö suunas. Järgnevalt iseloomustan iga etappi põhjalikumalt ning kirjeldan koduõppijate, koduõppevanemate tegevusi ja tundeid ning koduõppevanema kui juhi ülesandeid tiimi ühteliitmisel ja koostöö korraldamisel.

1. Sõltuvuse faas

Sinus endas ja su koduõppijate tunnetes ja tegevuses võib olla ebakindlus, kahtlused ja kõhklused: „kas saan hakkama, kas koduõpe ikka oli hea mõte, kas sobin siia, mida ja kuidas tuleb teha, et mind omaks võetaks; et õnnestuksime“. Arvesta, et on üsna ahvatlev olukord oma sõna nö maksma panna autortaarses võtmes, sest selles faasis juhti idealiseeritakse ning usutakse, et ta teab kõike, temalt oodatakse juhtnööre, abi ja toetust.
Halb uudis on see, et õppimist ei toimu eriti, sest rühma liikmed ei näe võimalust toimuvat mõ­ju­tada ja ei tunne toimuva eest vastutust – nad nö annavad end juhi hoolde ning lasevad tal määrata, kuidas edasi minna. Tark juht ei lase sel nii minna, vaid annab kohe vastutust kõigile.

Rühma juhi ülesanded

  • Tagab turvalise õhkkonna.
  • Algatab reeglites ja normides kokkuleppimise.
  • Soodustab ja õhutab rühma liikmete omavahelist suhtlemist.
  • Ta ergutab ja suunab inimesi oma tugevusi (oskusi ja positiivseid omadusi) välja tooma.

2. Konflikti faas e vastupanufaas

Õpi väärtustama vastupanu, näe selles olukorda, kus su koduõppija hakkab võtma vastutust. Selles faasi hakkab ta oma tegevust rohkem mõttestama ja tal on …ettepanekuid – juhi käitumist käsitletakse oma tegevusvabaduse pii­ramise ja kitsendamisena. Tekib vajadus vabaneda juhist sõltumisest, kuid rühma liikmed pole veel valmis iseseisvalt vastutama. See vastuolu tekitab emotsionaalse rahulolematuse, mis kantakse üle juhile.
Rahulolematuse väljendamise viisiks on esialgu passiivne vastuseis: hilinemine, vaikimine, info endale hoidmine; hiljem pikad teemavälised sõnavõtud, lahmivad hinnangud ja agressiivsus nii üksteise kui ka juhi suhtes. Tekkivad ebapüsiva koosseisuga aliansid ja alarühmad.
Koduõppe eesmärgid või koduõpe ise või vähemalt selle vahendid ja tegevused/nende otstarve, koostöö reeglid ja juhi roll seatakse kahtluse alla. Loomulikult ei toimu ka siin faasis õppimist, suurem osa energiast suundub ülesannete lahendamise asemel suhete selgitamisele, mõnikord ka võimuvõitlusele.

Rühma juhi tunded ja roll

Sulle võib tunduda, et su koduõppeseltskond provotseerib või ründab sind asjata. Sul võib tekkida soov end kaitsta või vastu rünnata.
NB hoia end tagasi, ära astu vastupanuga võitlusse, mine sellest meelekindlalt ja paindlikult läbi. Grupi arengu määrab juhi suutlikkus hoiduda destruktiivsest jõukatsumisest ning oskus lahendada konfliktid konstruktiivselt – neid summutamata või vältimata. Tähtis on arusaamade selge väljendamine ja põhjendamine ning partneri kuulamine.
Juhul kui juht lahendab olukorda autoritaarselt võib rühm langeda tagasi sõltuvuse faasi ja alistuda juhile. Vastutusest ülesannete täitmise eest loobutakse ja tulemuste saavutamise eest loetakse vastutavaks juht.
Kui juht talub pingeid ja lahendab konfliktid arvestades osapoolte huve ja vajadusi, kui ta pole üleliia hoolitsev ega ka eralduv, siis on grupi liikmed valmis iseseisvumiseks.

3. Eraldumise faas

Õnnitlen! Oled vastupanufaasi läbinud. Eraldumise etapp algab selgituste ja tunnete jagamisega: rühma liikmed räägivad oma vajadustest, personaalsetest eesmärkidest, suhtlemisraskustest ja ootustest meeskonnas tegutsemisele.
Tõhusus kasvab, määratletakse ja sõnastatakse selgelt ülesanded, mida ollakse valmis täitma. Energia suunatakse suhete selgitamise asemel tegutsemisele.
Rühma liikmed täpsustavad ja piiritlevad oma ülesanded ja rolli grupis ning tegelevad oma staatuse kindlustamisega. Huvid on suunatud oma vajaduste ja soovide täitmisele. Teistelt oodatakse väljakujuneva tööjaotuse tunnustamist.
Probleemid arutatakse omavahel läbi. Sõnastatakse grupi normid, mis aitavad jõuda soovitud tulemusteni.
Kujundatakse oma arvamus. Seda ei vas­tan­data enam juhi või mõne ebameeldivana tundunud grupi liikme arvamusele vaid pigem kõrvutatakse arvamusi ja otsitakse nii ühisosa kui ka omapära.

Juhi roll ja ülesanded

  • Juht õhutab rühma liikmete enesekehtestamist: võimaldab neil oma arvamusi ja ettepanekuid põhjendada ja selgitada ning suunab tähelepanu arvamustevõrdlemisele, toob välja sarnasused ja igaühe eripära.
  • Korraldab või koordineerib ühisürituste korraldamist, suunab ja soodustab ühistegevust ja meeskondlikku teabevahetust.
  • Pöörab tähelepanu ja tõstab esile rühma tagasihoidlikumate liikmete arvamused.

4. Koostöö faas

Juhhuu! Oled end tippu/töötuks töötanud. Kas pole imeline, et:

  • Kõigi rühma liikmete arvamused kuulatakse ära ja võetakse teatavaks, üksteise erinevusi tunnustatakse ja väärtustatakse.
  • Rühmas kujuneb välja selge tööjaotus, mis vastab liikmete võimetele ja oskustele
  • Probleemidele otsitakse mitmeid, enamust rahuldavaid lahendusi
  • Suheldakse avatult ja pingevabalt
  • Vaidlused tekkivad mitte isiklike vastuolude ja emotsionaalse pinge tõttu vaid pigem arvamuste lahknemise tõttu sellest, kidas kokkulepitud tulemuseni jõuda
  • Kriitika on suunatud lahendustele, puuduvad emotsionaalsed hinnangud, mis olid iseloomulikud konflikti faasis. Kriitika kulatakse ära ning korrigeeritakse tegevust.
  • Oma vajadusi piiratakse grupi huvides.
  • Vastutus võetakse nii enda kui ka grupi tulemuste eest: võetakse endale uusi ülesandeid, et teha ära need asjad, mille eest keegi teine ei vastuta, kuid mis on ühistes huvides vajalikud.
  • Grupi liikmed märkavad tunnustavad teiste liikmete jõupingutusi ja panust. Üksteist matkitakse ja jäljendatakse, õpitakse üksteiselt ja julgetakse küsida abi.

Juhi ülesanded

  • Vaata ja imetle oma koduõppeperet! Naudi!
  • Hoia iga koduõppijaga sidet ja samuti pea silmas tervikut
  • Soodusta suhtlemist teiste koduõppeperedega, et vältida suletud grupi tunde teket
  • Tunnusta ja tõsta esile uute ideede hankimist ja uudsete lahenduste pakkumist koduõppijate poolt.

Kasutatud kirjandus: https://grupidynaamika.weebly.com/meeskonna-arenguetapid.html

Kursuse “Koduõppe alused” tagasiside

Valmistume Irjaga järgmiseks kursuseks ning sedapuhku teeme selle taas veebikursusena nagu esimesel ja kolmandal korral. Suvel 2021 tegime päriskohtumisega kursuse saime taas väga positiivse tagasiside, jagan kaht lühemat ja üht pikemat siin. Vaata ka allpool veebikursuse tagasisidet. Ja muidugi registreeru uuele kursusele siin.

“Tahan ka omalt poolt tänada selle kahe päeva eest, mida sain kogeda. Esimesel päeval küsitud “Miks?” saadab mind hetkel ja suunab rohkem enda sisse vaatama. Aitäh. Teie koordinaatide järgi läbiksin ka kinnisilmi koduõppe, sellise usalduse suutsite anda. Kõik inimesed kellega kohtusin, lisaks maja peremees ja perenaine köögist, ülesehitus, toit ja tuba olid kõik väga head. Hetkel kõige suurem väärtus, mis kaasa võtsin oli teiste inimestega suhtlemine ja nende lugude kuulamine, teiste inimeste kui inimeseks olemise kogemine.”

“Aitäh! Teie panuse abil on koduõpe muutumas normaalseks valikuks tänu millele saavad järjest rohkem peresid kogeda elutervemat olemist, õppimist, koostööd.”

Ühe osaleja kokkuvõte:

Osalesin 30.07-1.08.2021 koduõppe teemalisel koolitusel, mis toimus Ilmatsalu motellis, kus osales ca 30 inimest.
Kuna see oli elumuutev kogemus ja koolituse sisu oli palju enamat kui pelgalt tutvustada koduõppe võimalust (kui alternatiivi tavalise kooliskäimisele), leian et saadud kogemus väärib jagamist.

Toon välja mõned teemad, millest koolitusel juttu oli:

1) Miks põhjuste lahkamine, erinevad tasandidIsikliku ning pere Miks? formuleerimise olulisus. Teadlik vastutuse endale võtmine (vastutus on igal juhul, teadliku otsuse tegemisel on võimalik teha paremaid valikuid).

2) Konstruktivistlik õpikäsitlus kui võimalus pakkuda soodne keskkond enese tundmaõppimiseks ja eluterveks arenemiseks.

3) Õpiprotsessi kolm faasi, millest ühegi vahele jätmine toob kaasa tegevuse mõtestatuse hääbumise ja seega ka motivatsiooni kadumise. Oht langeda järjest tekkivate probleemide kuhja selle asemel, et tegeleda probleemide algpõhjustega.

4) Motivatsioon kui kolme jalaga taburett
5) Suhtlemisoskused kui koduõppe õnnestumise võti

6) Staažikate koduõppevanemate edulood
Koduõpe ei ole tegelikult midagi ulmelist. Kooli saatmine võib esmalt tunduda mugav ja lihtne viis, kuidas laste aeg sisustada, ent pikas perspektiivis ja individuaalsetest iseärasustest tingituna võib see kulutada absurdselt elu kõige produktiivsemat aega, tekitada ülearuseid probleeme, mis võivad varjule jääda ja mille lahendamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks võrreldes tõkete lahendamisega sh koduõppe võimaluste avastamisel ning integreerimisel.
Poole pealt koduõppele minemine on keerulisem, ent võimalik. Tuleb mõista harjumuspäraste mõttemustrite mõju ulatust (märksõnaks deschooling).
Edulugude läbiv joon, et tänu koduõppele on avanenud võimalus õppida end ja teisi paremini tundma ja tugevdada suhteid. Oluline on küsida vajadusel abi ning jagada kogemusi teistega.
Sotsialiseerumise aspekt koolides vs koduõppel on tänapäeval aina enam küsitavam. On pigem erand, et noored teeksid midagi muud peale nutifonides passimise. Huviringides osalemine ja omaalgatuslikud kokkusaamised/üritused on mõjusamad kui suvaliselt kokku aetud samavanuselises kollektiivis hakkama saamine.

Lisan veel mõned näited, mis jäid edulugudest kõlama.
Üks näide: Laps õpib kõige meelsamini ja produktiivsemalt õhtul/öösel ja magab hommikuti kaua. Kõik riikliku õppekava nõuded saavad täidetud (ja enamgi). Selline toetav rütm on võimalik vaid koduõppel.
Teine näide: Koolis käimisel tekkisid lapsel tervise- ja keskendumishäired. Kodus/väikeses grupis toimetades on kõik korras. Kolmas näide:
Lapsevanem oli sunnitud peale tööpäeva põhimõtteliselt kõik koolitükid lapsega üle tegema, sest koolis ei saa lihtsalt hakkama, õpetajal pole aega lapsele eraldi selgitada – aja kulutamine ja mõttetu stress.

Veebikursuse tagasiside

Sain julgust, et asjaga peale hakata. Ja sain enesekindluse, et oma perega lapse koduõppevariant, kui tõsiselt võetav võimalus, läbi rääkida. Kuna teema tegelikult suht võõras, siis ei tunne hetkel, et midagi oleks puudu jäänud. Küsimused tekivad vast pigem juba praktikas. Sain toreda seltskonna, näha koduõppega juba alustanud vanemaid. Laps on väga sotsiaalne ja suhtleja ning pean oluliseks reaalset suhtlemist, mitte virtuaalset. Muretsen, et ta hakkab tundma puudust igapäevasest reaalsest suhtlusest omavanustega, mida kool tegelikult pakub.

Mulle tundub, et sain nende kõikide oodatud teemade kohta info: täpsemat infot koduõppe kohta; IÕK koostamise ja info leidmise kohta infot. Kolmandaks ootasin, et koolituselt tekib mõni koduõppevanem, kellega saaksin jagada oma mõtteid ja muresid. Edasine on kõik minu enda kätes. Mulle tundub, et ma ei osanud midagi suuremat oodata kuna mul puudus eelnev kokkupuude. Kõik, mis ma sain oli puhas boonus 🙂 Sain palju teadmisi koduõppe, lapsega suhtlemise , koostöö laabumise, seaduste, bürokraatia kohta. Olen väga rahul.