“Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, kui mind õpetatakse.”
Winston Churchill
Kui haridussüsteem on suur kaubalaev, siis koduõpet võiks võrrelda väikse mootorpaadiga – palju paindlikum ja kiiremate manööverdamisvõimalustega liikumisviis haridusvetel. Kiirelt muutuv maailm aga vajab paindlikkust üle kõige. Maailma Majandusfoorum toob esile tulevikuoskustena KKKK-oskused e kriitilist mõtlemist, kommunikatsiooni, kreatiivsust, koostööd; OECD on öelnud, et aastaks 2030 on kõige olulisem omadus empaatiavõime ja Eesti Haridustrateegia 2035 keskne mõiste on õppima õppimise oskus kui baasoskus. Kui me seame selle esikohale, siis tuleb olla valmis paindlikuks ajakasutuseks, kaasata uusimad teadmised motivatsiooniteooriatest (seotus-, mõtestatuse- ja autonoomiavajadus), soodustada hirmuta vigade tegemist jne. See kõik eeldab uuenenud st KONSTRUKTIVISTLIKU ÕPITEOORIA rakendamist.
KONSTRUKTIVISTLIKU ÕPITEOORIA järgi õppimine pole ämbri täitmine, vaid tule läitmine st mitte passiivne info vastuvõtmine või “lattu” panek, vaid õppides loob õppija uut teadmist ise, aktiivselt. Seejuures tuleb arvestada, et iga õppija õppimise tulemus saab ja peabki olema erinev, sest õppija varasemad kogemused ja teadmised mõjutavad seda, kuidas ta töötleb uusi teadmisi. Oleme ilmselt kõik kogenud, kuidas õppija ei reageeri kunagi õpitavale ühtemoodi st me saame asjadest erinevalt aru – me reageerime mitte välisele stiimulile kui sellisele, vaid oma tõlgendusele antud stiimulist.
Paljude perede jaoks on see väga oluline teema, sest seondub koduõppe missiooniga/MIKSiga ning lahustab hirme. Mitmed pered on lausa öelnud, et nende lapsed on koduõppel, sest suudavad luua neile sobiva õpikeskkonna paremini kui õpetaja suures klassis, mis pole tõenäoliselt veel konstruktivistliku õpikäsitlusega liiga heas kooskõlas. Samuti on pered öelnud, et konstruktivistliku õpiteooriaga tutvumine vähendas neis hirmu nn õpetaja rolli ees.
Mis on vanema kui õpetaja roll konstruktivistliku õpikäsituse järgi?
1. Õppimine ei ole teadmiste vahendamine, kuigi seda kaua aega arvati nii olevat. Uuenenud õpikäsituses eeldame, et õppijal on alati kogemus, mida ta saab ise täiustada sobiva keskkonna olemasolul. Seega on täiskasvanu ülesanne aktiviseerida eelteadmised ja pakkuda õppimiseks sobivat keskkonda. Üks osas sellest on pakkuda sobivat raskusastet st lähima arengu tsooni. Õppjal on 2 arengutaset Võgotski järgi: a) tegelik arengutase, mis õppijal on juba olemas ning sellel tasemel on õppija võimeline lahendama probleeme iseseisvalt; b) potentsiaalne areng (lähima arengu tsoon): arengutase, kus õppija on võimeline probleeme lahendama ja materjali mõistma juhendajaga ja/või kaaslastega koostöös. Õppimine toimub potentsiaalse arengu tasemel, see haarab kognitiivseid struktuure, mis on küpsemisfaasis, kuid mis saavad küpseda ainult koostöös teistega või kellegi juhatusel. Koduõppes on vanemal väga lihtne seda kõike pakkuda, sest ta saab ära kasutada kõik loomuliku õppimise olukorrad, kus õppija juba on aktiviseerimas oma eelteadmisi ja õpitavast huvitatud, tuleb oma küsimusega. Ka raskusastme sobitamine on koduõppel lihtsam, sest ei pea arvestama klassitäie lastega.
2. Uuenenud õpikäsituses eeldame, et täiskasvanu oskab ja tahab õppija eneseväärtustunnet hoida. Isiksusliku arengu protsessid e küpsemine on loodetavasti täiskasvanul seal maal, et suudab olla eeskujuks ja ka toeks oma küpse mõttemaailma ja väärtushinnangutega; suhelda hinnanguvabalt; juhendada hirmuvabalt. Võrreldes biheivioristliku õpikäsitusega on toimunud muutus sümmeetrilise koostöösuhte poole, õpetaja autoritaarsuse on välja vahetanud usaldus ja mõistmine õppija suhtes. See, et heast suhtest vanema ja lapse vahel algab kõik, on koduõppe suurim väljakutse aga ka suurim eelis. Omast kogemusest võin kinnitada, et vanem võiks ka õpetajarollis jääda eelkõige iseendaks, ehedaks ja mitte panna nö õpetajamütsi pähe loengupidamiseks. Tavapäraselt me ju nii ei suhtle lastega. Tegelikult ei ole see ka loomulik õpetamine ega õppimine ja lapsed teavad seda instinktiivselt, muutuvad ettevaatlikuks, kui kodust proovitakse teha kooli ja armastatud vanemast õpetajat. Kui tiimijuht /vanem on autentnte, käitub sellinea nagu ta on, siis tunnevad kõik end turvaliselt; julgevad teha vigu, kõigi pereliikmete loovus läheb lahti. Ka vanem ise tunneb, et vabaneb ressurss selle arvelt, et ei pea mängima kedagi, kes ta ei ole. Olulisem on, et vanem usub elukestvasse õppesse, on õpivõime ja õpisooviga, tolerantne.
3. Õppijasse suhtumine on muutunud, ta ei ole enam objekt, keda on vaja õpetada, kes peab õppima. Õppija on ennastjuhtiv, ta tahab õppida, see on eeldus uues õpikäsituses. Täiskasvanu ülesanne on kaasata õppija igas õpifaasis ja see muidugi eeldab, et vanem on teadlik õpifaasidest ja nende eesmärkidest. Vanem vastutab, et õppija saaks algfaasis oma eelteadmised aktiviseerida ning lõppfaasis on vaja suunata õppija refleksiooni ja enesehindamist tegema, samuti tagasisidet küsima. Hindamine on osa õpiprotsessist ning seotud eelkõige õppija eneserefleksiooni ja iseenese arengu jälgimise ja hindamisega – õppija on enesejuhtija, esimene tagasisidestaja (st enne teisteslt tagasiside küsimist annab seda endale ise). Koolisüsteemis kahjuks on sellest hindamise tähendusest üsna kaugele triivitud ja asendatud teadmiste kontrollimisega ja hinnangute andmisega. Koduõppes on kõigis õpifaasides õppija kaasamine lihtsam ja loomulikum.
4. Uuenenud õpikäsituses ei vaadelda õppimist kui teatud kohustuslike asjade äraõppimist vaid kui arenemist ja muutust õppijas eneses. Rõhk läheb ainekeskselt teadmiste ja oskuste õpetamiselt sellele, et võimaldada õppijal õppida õpioskusi ja koostööoskusi. Vanema roll on teadlikustada, et õppetegevused, õppeained ja vahendid on vaid viis, kuidas seda põhiülesannet täita. Seega saab olla siin paindlik ning näha erinevas tegevuses nt ennastjuhtivas iseseisvas ka mängulises tegevuses õppima õppimist. Konstruktivistlikus õpikeskkonnas uurib õpetaja kõigepealt õppijate olemasolevaid mõisteid ja kontseptsioone. Siis korraldab ta neile võimalusi oma arusaamade viimistlemiseks või ümber töötamiseks, tuues esile vastuolusid, esitledes uut informatsiooni, küsides küsimusi, haarates ja julgustades õppijaid uurimisse, mille peamiseks eesmärgiks on esitada väljakutseid olemasolevatele mõistetele ja mitte “õigete” vastuste
meeldejätmine. Ka seda on koduõppes orgaaniliselt üles tulevatel teemadel/küsimustel põhinevatel vestlustel lihtsam korraldada kui koolis, kus kõigile esitatakse enamasti sarnane informatsioon ja esimene õpifaas jääb üürikeseks.
5. Sotsiaalse konstruktivismi järgi saab õppija saab õppida täiuslikult vaid koostöös teistega. Vastupidiselt müüdile, et koduõppes sotsiaalsed oskused kärbuvad, saab just siin paremini õpetada koostööoskuseid mitmel põhjusel. Optimaalne õpigrupi suurus on muide sotsiaalse konstruktivismi teooria järgi 4-5 inimest, seega koduõppes märksa lihtsam õppimist võimalikuks teha kui koolis, kus rühmatöid ikka veel liiga vähe kasutatakse. Õpetaja/vanema ülesandeks on juhtida gruppide moodustamist, diskussioonide läbiviimist, vahendada ja struktureerida inimestevahelisi vastasmõjusid; abistada õppijaid spontaansete mõistete äratamisel, ideede väljendamisel ja arutamisel grupis ning ühisel avastamisel. Üks oluline asi õpiprotsessis on õppida ennast paremini tundma ja juhtima enda emotsioone, ennast motiveerida – siin on vanema roll olla teadlik motivatsiooni ja emotsioonide reguleerimise põhimõtetest, toetada õppijat enese motivatsiooni käivitamisel ja hoidmisel. Näiteks, leides viise, kuidas õppija saab rahuldada kuuluvusvajaduse ja
pädevusvajadus. Sotsiaalse konstruktivismi teooria järgi motivatsioon käivitub õhukeses alas tundmatu väljakutse hirmu ja tuntud teadmise igavuse vahel. Hirmu aitavad maandada kaaslased ja nende
pädevus ning igavuse ületada kaaslaste teadmatus, mis lubab väljenduda osaleja pädevusel. Seda soodustab täiskasvanu/juhendaja poolt organiseeritud interaktsioon õpiprotsessis.
Milline on vanema/õpetaja roll koduõppes sinu arvates? Arutame koos veebiseminaril siin.
Ole muutus, mida oled oodanud :) 