Milline on mu nägemus koolist või haridussüsteemist, mis õppimist kõige paremini toetab? Millist rolli võiksid seal mängida robotid või ka tehnoloogia laiemalt? Millised on olnud meie kogemused tehnoloogia kasutamisest õppimisel siiani ja eriolukorras?
Minu nägemust koolist ja haridussüsteemist on mõjutanud pikaajaline töökogemus tugispetsialistina koolisüsteemis ja rehabilitatsioonisüsteemis, koduõppeosakonna loomine Tartu Luterliku Peetri koolis, kus töötan koduõppekoordinaatorina. TLPK koduõppeosakonna kogemused tehnoloogia kasutamisest õppimisel on olnud julgustavad. Eelmisel õppeaastal piloteerisime 40 koduõppijaga veebipõhist õppeprogrammi ja sel õppeaastal täiustasime seda, lisasime programmi juhendaja, kes 2-3 korda nädalas toob koduõppijad Zoomi videokõnede kaudu kokku. Sel moel saavad koduõppijad distantsist ja võimalikust eriolukorrast hoolimata suhelda, koostööd teha. Täiskasvanud juhendaja roll on suunata õppijaid nädalaülesannete mõtestamisel, vormistamisel, anda tagasisidet ja suunata õppija enda tegevust analüüsima (täpsemalt siin).
Koduõppevanema ja -koordinaatorina saan öelda, et minu arvates toetab õppimist praeguses haridussüsteemis kõige paremini hästi korraldatud koduõpe. Ma ei tea hetkel kättesaadavat paremat võimalust, mis kätkeks endas piisavalt aega ja ruumi õppija motivatsiooni toetamiseks. Minu arvates on koolisüsteem suures osas vananenud vaadetega, kuigi õppekavad ja arengukavad on paberil ilusad, siis koolisüsteem on nagu vana roostes laev, mida on raske värskematesse vetesse juhtida. Väidan, et koolisüsteemis on hammasrataste vahel kolmandik õpilasi, kelle motivatsioon ei käivitu, sest nad tunnevad, et nende ettepanekuid, huvisid ei märgata VÕI tegevused on nende jaoks liiga lihtsad või keerulised VÕI tegevused on nende jaoks mõtestamata, pealesurutud, pinnapealsed.
Motivatsiooniuurijad ütlevad, et selleks on vaja kolm õppija vajadust rahuldada: kuuluvustunne, pädevustunne ja autonoomiatunne st et õppija tunneks, et ta saab ise valida, mida ja kuidas ta õpib või vähemalt on tegevus tema jaoks mõtestatud. Motivatsiooni käivitada oskav õpetaja teab, et õppimine koosneb kolmest faasist ja kui esimest faasi e häälestust, eelneva kogemuse aktiveerimist ning eesmärgistamist ei toimu, siis järgmised kaks faasi e teadmiste omandamine ja enesereflektsioon ei toimu st ÕPPIMIST EI TOIMU.
Seega, individualiseerimine on väga oluline teema motivatsiooni tõstmisest rääkides. Kas ja kuidas seda robotite/tehnoloogia abil on võimalik saavutada, ma ei oska öelda, kuid minu kogemus on näidanud, et koduõpe on kõige lihtsam ja kiirem viis pakkuda individualiseeritud õpet. Koolisüsteem eeldab teatud sorti õpilast, seal tuleb suurepäraselt toime esimene kolmandik õpilastest, kes on piisavalt intelligentsed ja piisavalt allutatavad või mõjutatavad, tahavad meeldida, on võistlushimulised. Need teismelised ja lapsed teevad alati hoolikalt ära igasugused kodused ülesanded, sooritavad veatult tasemetööd, saavad sisse mainekatele erialadele kõrgkoolidesse, sest see on lihtne JA oluline neile ja nagu eespool kirjutasin, siis motivatsiooni käivitumiseks ei ole palju rohkem vaja. Ja kui kõik need noored oleks seejuures õnnelikud, siis on käik hästi. Aga uuringutest me ju teame, et see pole nii ja depressiivseid noori on Eestis liiga palju. Teame, et Eesti kuuendikud on Euroopas kõige kriitilisemad kooli suhtes. Piinlik on rääkida selles kontekstis kõrgetest PISA-tulemustest, kui õpilased ei taha kooli minna ja noored õpetajad ei taha kooli tulla.
Teine kolmandik kohaneb, tuleb toime ja jääb terveks. Mind huvitab see kolmas kolmandik… nemad saavad süsteemis haiget, sest nad tunnevad, et ei sobitu, neid ei kõneta suur osa tegevustest ja süsteemi pinnapealne, kiirustav ning mürarikas keskkond on nende jaoks pärssiv. Hea meelega nad süveneks ja suhtleks, ja nad teevadki seda niipea, kui leiavad enda jaoks sobiva keskkonna, milleks võib olla koduõpe. See teeb mind väga rõõmsaks, kui nad meie koduõppeosakonna leiavad. Väike Eesti ei saa inimressursiga priisata. Kui mõni kool nimetab nende noorte erilisust, tundlikkust ebamugavaks erivajaduseks, siis meie näeme, et see detailitundlikkus, omapäraste seoste nägemine on tulevikukontekstis väga tõenäoliselt see neuroerilisus, loomingulisus, igapidine teise vaatenurga/kastist välja mõtlemise oskus, mis neid oma nišis tööturul praegustest “edukatest” õpilastest eristab ja neile edumaa annab. Individualiseerimine ongi sellepärast oluline, et nii jääb see kolmandik ka enese jaoks väärtuslikuks ja ta ei kuku reelt maha.
“Aga mis saab siis sotsialiseerimisest?!” Eriolukorra järelkajana oleme pikemalt kirjutanud siin, kuidas ilmnes, et enamus koduõppijaid oli tugevalt häiritud eriolukorra isolatsioonist. Koduõppepered on harjunud suure osa oma päevast ja nädalast veetma suheldes teiste peredega, looduses, väga palju õppimist toimub huviringides ning väikestes gruppides koostöiselt. Lapsed pidid eriolukorra tõttu olema äkki harjumatult palju kodus ja üksi ja ekraanis. See on ka üks põhjus, miks me VÕKi sünnitasime. Üldiselt aga võib öelda, et akadeemilises osas meie koduõppija jaoks eriolukord suuri muutusi ei toonud. Umbes pooled meie koduõppijatest osalesid eelmisel aastal ülalnimetatud OÜ Viis veebipõhises õppeprogrammis, millel on mitmeid ühisjooni kaugõppega – õppijad on seega harjunud kasutama akadeemilise õppimise jaoks arvuteid ja programme, eesmärgistama oma tegevusi, analüüsima oma edasijõudmist.
Mis puutub aga robotite kaasamisse, siis … arvan, et kooli õpetaja kõrvale oleks vaja HÕTi e Hea Õpetaja Tunnustajat – robotit, kes toetaks õpetajat ja tuletaks talle meelde, mis on tema õigused ja kohustused ja ülesanded. Mis on päriselt õppimine ja mis on või mis ei ole õpetaja roll selles. HÕT aitaks õpetajal valida, millised tegevused õppimist toetavad ja milline tema käitumine õppimist toetab – tunnustaks ja annaks nõu. Näiteks, küsib robot õpetajalt, et mis eesmärgiga ta planeerib tunnikontrolli. Milleks ta kasutab saadud informatsiooni? Või siis robot tuletab meelde, kui väärtuslik on õpetaja, tunnustab teda päeva lõpus ja ka jooksvalt heade valikute eest. Näiteks, ütleb HÕT: „See oli hea valik – teha tunnikontroll avatud materjalidega ja lasta õppijatel ise oma vead leida ja parandada. Nad õppisid sellest väga palju!“VÕI: „Mulle meeldis Sinu korraldatud grupitöö – Sa ei sekkunud kordagi, olid väga kannatlik. Märkasin, kuidas õppijad ise pakkusid igale grupiliikmele sõna ja kõik panustasid ja pingutasid!“
Meil on hea sisuga riiklik õppekava, rõhud on õiges kohas: üldpädevused, lõiming, läbivad teemad, koostööoskused, suhtlemisoskused jne. Kahjuks, kui õpetaja kaldub keskenduma vaid sellele, mida tasemetöös/eksamil nõutakse, siis kõik muu ununeb, jääb paberile, ei rakendu. Hea Õpetaja Tunnustaja on õpetaja abi, kes küsib õpetajalt, miks ta midagi teeb, millist õppijat me soovime ja kas see õpetaja tegevus aitab sellele kaasa või soodustab vastupidist. Kas eesmärk on arendada kohusetunnet või vastutustunnet? Kas me tahame arendada individuaalset vaikset paberil lünkade täitmise oskust või harjumust arutleda, mõelda, olla paindlik, loominguline?
Võibolla oleks vaja robotit ka õppijale. Näiteks sellist, mis saaks olla eneseanalüüsil ja oma õpiprotsessi kavandamisel abiks. Robot saaks meelde tuletada süsteeme, struktuure, luua kava enda õpiprotsessi jälgimiseks, mõõtevahendid enda hindamiseks, reflekteerimiseks ja analüüsimiseks, hõlbustada tee leidmist erinevate asjade seostamise juurde, luua skeeme, laiendada teadmiste välja, luua endale memosüsteeme, püstitada väiteid ja saada viiteid nende käsitluste kohta ajaloos jne.
Nüüd, kui me teame tänu neuroteadusele, mis on õppimine ja millist keskkonda ja osaoskusi see eeldab, siis selle teadmisega tuleks midagi pihta hakata. Kes oskab, teeb roboteid; kes oskab, tüürib koolisüsteemi paremasse homsesse, kes oskab, teeb kvaliteetset koduõpet 🙂 Igal juhul, oleme ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud!
Ole muutus, mida oled oodanud :) 