Tugevustele rajatud õpe

Einstein on öelnud, et kõik on geeniused, aga kui sa hindad kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis elab ta terve elu teadmisega, et ta on rumal. See tsitaat on hakanud minus aina tugevamini helisema ja olen hakanud soovima ja soovitama enda ümber rohkem rõõmu erisuste üle.
Igal erivajadusest tuleneval raskusel on ka oma positiivne külg, mida me kohe ei pruugi märgata ja siis on nii kerge jääda kinni nn meditsiinilisse mudelisse, milles keskendutakse puudujääkidele ja raskustele. Näiteks, düsleksia/düsgraafia puhul: tavaliselt keskendutakse sellele, et on vaja parandada lugemisoskust, käekirja või õigekirja, faktide meeldejätmist – düsleksiaga lapse aju eripära puhul on need raskused tavalised. Samas, düsleksikud näevad nn tervikpilti paremini kui detaile, selline mõtlemise eripära tuleb kindlasti kasuks arhitektil, filmiloojal, kunstnikul; nad on head loovas ja 3D mõtlemises; neile sobib uurimuslik õpe, katsetamine.
Tugevustel põhinev õpe, millest räägivad Dr. Susan Baum ja Dr. Robin Shader võtab nn meditsiinilise defitsiidimudeli asemel kasutusele teistsuguse mudeli. Rohkem infot selle kohta leiad nende suurepärase erakooli leheküljelt ja raamatutest, lisasin need postituse lõppu. Näiteks,  kirjutamisraskusi küll võetakse tõsiselt ja sellega tegeletakse, kuid käsikäes õppija huvide edasiarendamisega ja tugevuste arendamisega. NB see ei ole laste nn vatis hoidmine (kui see on raske, siis ära tee!). Ei, aga see on raskuste ületamine tugevustele keskendumise läbi. Või kuidas sa tunneksid ennast, kui seltskond eksperte võtaks sind testida ja seejärel rääkida ainult kõigest sellest, mida sa ei suuda ja siis koostaksid nn arenduskava, mille järgi sa enamuse oma ajast pead tegelema just sellega, mis on sulle raske ja ebameeldiv ja ebaõnnestumine on sisseprogrammeeritud, sulle nende poolt seatud eesmärgid e  “õnnestumine” tuleb raske töö ja vaevaga pikaldaselt?
Baum ja Shader visualiseerivad oma mudelit kui kollase ja sinise segu –  me oleme rohelised e segu tugevustest ja nõrkustest, aga õppimises me otsime kollase kuma, sest see toob õpirõõmu, motivatsiooni, eduelamuse.
Selle kohta on hea visuaal nende kodulehel:
Screen Shot 2019-02-02 at 10.22.16
Selle mudeli puhul on oluline silmas pidada, et meie eesmärk peab teenima lapse huve ja mitte olema ekspluateeriv ja eesmärgiga tõmmata laps nn mängu, mida ta ei soovi mängida. See “mäng” võib olla nt: käi koolis, õpi hoolega, saa häid hinded, siis saad heasse ülikooli ja saad korraliku töökoha. NB kui laps on selle mängu ise valinud, siis see mäng on OK, vastasel juhul on see kahjustav ja laps kaotab seda mängides iseenda ja elurõõmu. Seega, lapse annet ei saa nn ära kasutada mingite oskuste õpetamiseks, õppija peab alati omama kontrolli oma annete kasutamise üle  ja indikaator siin on tema säravad silmad oma huvialaga tegelemisel. Kui see piir on ületatud, siis tuleb tagasi tõmmata, vabandada ja anda ruumi.
Selle mudeli üle mõtiskledes tuli mulle meelde mu oma tütar armastab muusikat ja olen tal võimaldanud avastada ja rõõmu tunda viiulimängust, mille ta ise valis. Hiljuti märkasin, et ta huvi on raugenud peale 3 aastat pillimängu, sest nõudmised on kasvanud ja sära silmis hakkas tuhmuma. Siis aga hakkasime koos osalema ansamblis ja kuna minu silmi ilmus sära muusikat õppides ja koos musitseerides, siis ilmus ka tema silmi sära tagasi. Ta on nüüd ise küsinud jälle õpetust viiulimängus, et saada pillimängus edasiarenemiseks toetust. Ka Baum ja Shader soovitavad lasta lapsel oma andega lustida ja katsetada ja juhendada last alles siis, kui ta ise seda küsib. Alles siis on ta valmis küsima tagasisidet oma tööle, sest ta on piisavalt ise katsetanud ja tunnetanud oma tugevusi ja puudujääke. Nad soovitavad anda lapsele põhjus  õppida süvendatult oma huvialal edasi, laiendada seda huviala ja õppida oskusi, mis on edasiarenemiseks vajalikud.
Raamatud:
To Be Gifted and Learning Disabled: Strength-Based Strategies for Helping Twice-Exceptional Students With LD, ADHD, ASD, and More (3rd)
Multiple Intelligences in the Elementary Classroom: A teacher’s toolkit