Tugevustele rajatud õpe

Osa lastest usub juba 5–8-aastaselt, et mida rohkem õppija koolitööd tehes vaeva peab nägema, seda suurema tõenäosusega pole ta väga võimekas. Siit lähtub keerukas uskumuste ja hoiakute süsteem, mis hakkab suunama lapse suhtumist väljakutsetesse, pingutust nõudvatesse ülesannetesse ja endasse nende täitjana.

Sellist uskumuste süsteemi on võimekususkumuste ema, Stanfordi ülikooli professor Carol Dweck koos kolleegidega nimetanud jäävus­uskumusteks või -mõttelaadiks (fixed mindset). Kõige edukamad ja enim motiveeritud on põhikooli lõpus ja gümnaasiumis aga need õpilased, kes usuvad, et õppimine ja sügavam mõistmine toimub järk-järgult ja aegamisi ning õppimisvõime on arendatav – mõttelaad, mida nimetatakse juurdekasvu­uskumusteks või -mõttelaadiks (growth mindset).

Olen loomulikult juurdekasvuuskumuse pooldaja ning see on mind nii isiklikult kui eripedagoogitöös aidanud, kuid on teatud hulk nn kaksikerivajadusega (twice-exceptional) lapsi, kelle puhul näen, et selle kõrvale on vaja veel teist uskumust – uskumust, et õppijana on ta milleski hea ning tal on piiramatult aega seda laadi tegevusteks, et saada eduelamust, olla nn voos, olla ennastjuhtiv iseseisev õppija/tegutseja.

Näiteks, düsleksia/düsgraafia puhul: tavaliselt keskendutakse sellele, et on vaja parandada lugemisoskust, käekirja või õigekirja, faktide meeldejätmist – düsleksiaga lapse aju eripära puhul on need raskused tavalised. Kuidas sa tunneksid ennast, kui seltskond eksperte võtaks sind testida ja seejärel rääkida ainult kõigest sellest, mida sa ei suuda ja siis koostaksid nn arenduskava, mille järgi sa enamuse oma ajast pead tegelema just sellega, mis on sulle raske ja ebameeldiv ja ebaõnnestumine on sisseprogrammeeritud, sulle nende poolt seatud eesmärgid e  “õnnestumine” tuleb raske töö ja vaevaga pikaldaselt? Selle asemel/kõrval võiksime toetuda konkreetse noore tugevustele, nt vb nad on head loovas ja 3D mõtlemises ja neile sobib uurimuslik õpe, katsetamine.

Tugevustel põhinev õpe, millest räägivad Dr. Susan Baum ja Dr. Robin Shader võtab nn meditsiinilise defitsiidimudeli asemel kasutusele teistsuguse mudeli. Rohkem infot selle kohta leiad nende suurepärase erakooli leheküljelt ja raamatutest, lisasin need postituse lõppu. Näiteks,  kirjutamisraskusi küll võetakse tõsiselt ja sellega tegeletakse, kuid käsikäes õppija huvide edasiarendamisega ja tugevuste arendamisega. NB see ei ole laste “vatis hoidmine” (kui see on raske, siis ära tee!) vaid see on raskuste ületamine tugevustele keskendumise läbi.

Baum ja Shader visualiseerivad oma mudelit kui kollase ja sinise segu –  me oleme rohelised e segu tugevustest ja nõrkustest, aga õppimises me otsime kollase kuma, sest see toob õpirõõmu, motivatsiooni, eduelamuse.
Selle kohta on hea visuaal nende kodulehel:
Screen Shot 2019-02-02 at 10.22.16
Selle mudeli puhul on oluline silmas pidada, et meie eesmärk peab teenima lapse huve ja mitte olema ekspluateeriv ja eesmärgiga tõmmata laps nn mängu, mida ta ei soovi mängida. See “mäng” võib olla nt: käi koolis, õpi hoolega, saa häid hinded, siis saad heasse ülikooli ja saad korraliku töökoha. NB kui laps on selle mängu ise valinud, siis see mäng on OK, vastasel juhul on see kahjustav ja laps kaotab seda mängides iseenda ja elurõõmu. Seega, lapse annet ei saa nn ära kasutada mingite oskuste õpetamiseks, õppija peab alati omama kontrolli oma annete kasutamise üle  ja indikaator siin on tema säravad silmad oma huvialaga tegelemisel. Kui see piir on ületatud, siis tuleb tagasi tõmmata, vabandada ja anda ruumi.
Teine asi, millest mõelda kriitiliselt on see, et tuleks tutvustada loomulikult ka teisi ja uusi viise kuidas õppida või mis valdkonda uurida ehk et see, milles õppija on praegusel hetkel tugev või mis õppimisviis talle hetkel sobib, see ei pruugi olla jääv ja on tõenäoliselt kogemustest ja eduelamustest tigitud. Tuleks pidevalt suunata õppijat uudseid asju proovima seejuures juurdekasvuuskumust juurutades.
Selle mudeli üle mõtiskledes tuli mulle meelde mu oma tütar armastab muusikat ja olen tal võimaldanud avastada ja rõõmu tunda viiulimängust, mille ta ise valis. Hiljuti märkasin, et ta huvi on raugenud peale 3 aastat pillimängu, sest nõudmised on kasvanud ja sära silmis hakkas tuhmuma. Siis aga hakkasime koos osalema ansamblis ja kuna minu silmi ilmus sära muusikat õppides ja koos musitseerides, siis ilmus ka tema silmi sära tagasi. Ta on nüüd ise küsinud jälle õpetust viiulimängus, et saada pillimängus edasiarenemiseks toetust. Ka Baum ja Shader soovitavad lasta lapsel oma andega lustida ja katsetada ja juhendada last alles siis, kui ta ise seda küsib. Alles siis on ta valmis küsima tagasisidet oma tööle, sest ta on piisavalt ise katsetanud ja tunnetanud oma tugevusi ja puudujääke. Nad soovitavad anda lapsele põhjus  õppida süvendatult oma huvialal edasi, laiendada seda huviala ja õppida oskusi, mis on edasiarenemiseks vajalikud.
Mulle meeldib see kolla-sinine mudel, sest see mudel loob minu jaoks lingi, mis aitab mul kasu saada nii Dwecki  juurdekasvuuskumuse teooriast kui ka Gardeneri multiintelligentsuse (MI) teooriast, mis esmapilgul on vasturääkivad. MI teooriat kritiseeritakse minu teada kahel põhjusel, kui minu jaoks on sel siiski väärtus.
Mõistan, et koolisüsteemis võib olla keeruline MI teooriat rakendada ja nö igaühele talle sobivat õpiviisi pakkuda, kuid koduõppes on see võimalik, meil on see paindlikkus ja aeg võimaldada tegeleda meelistegevustega ning iseseisva/ennastjuhtiva õppimisega.
Teiseks, kuna MI-s justkui räägitakse lapse kiitmisest (ta on teatud vallas sünnipäraselt andekas) ning see on ohtlik (õppija “andekaks tituleerimine” tekitab ohu, et ta ei julge enam võtta ülesannetes riske, et mitte oma minapilti kahjustada). Samas, hinnanguvaba suhtlemisvõimega täiskasvanu saab seda ohtu vältida teades, et meie uskumused enda võimekusest kujunevad välja keskkonnast saadud info ja tagasiside mõjul ja tulemuste asemel saab tunnustada eelkõige pingutust ja tööd, mida tulemuse saavutamise nimel tehti. On ju teada, et meistriks ei sünnita, meistriks teeb harjutamine! Kui sellisel viisil sobivalt pakkuda tuge ja julgustust, siis julgeb laps võtta raskemaid ülesandeid, riske, pingutada, teha vigu, ebaõnnestuda. Kui noor näeb, et ka täiskasvanud õpivad ja eksivad, ning kui talle on võimaldatud sobiv õpikeskkond, siis vast ei saa tekkida hirm vigade tegemise ees.
Samuti on kasu positiivse minapildi kujundamisest. Täiskasvanu saab iga ebaõnnestumise puhul suunata noort endalt küsima, mis võis olla see keskkonna tegur, mis soodustas ebaõnne ja mida teha et teinekord paremini õnnestuks; iga õnnestumise korral aga : mida sa ise selleks tegid, et seekord sel määral õnnestusid. Sedasi saab noor signaali, et õnnestumised on temas endas kinni ning ebaõnn mitte nii väga. Samamoodi võiks MI teooriast võtta pigem selle, et täiskasvanu teab, milliseid intelligentsusetüüpe üldse on olemas ning millised valdkonnad on õppija puhul pigem tugevad hetkel ja millist neist õppija on valmis arendama ja milliste tugevuste najal saab edasi liikuda ka valdkondades, mis praegusel hetkel veel valmistavad raskusi.
Raamatud:
To Be Gifted and Learning Disabled: Strength-Based Strategies for Helping Twice-Exceptional Students With LD, ADHD, ASD, and More (3rd)
Multiple Intelligences in the Elementary Classroom: A teacher’s toolkit

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s