blog – Ole muutus, mida oled oodanud :)

Juhtimine ja järgimine – mida üks vaikne harjutus võib õpetada

Viisin hiljuti läbi kaks psühhodraama soojendusharjutust, mis esmapilgul tunduvad lihtsad ja mängulised, kuid avavad väga sügavaid kihte sellest, kuidas me inimestena suhtleme, juhime ja laseme end juhtida. Teemaks oli juhtimine ja järgimine.

Juht ja järgija

Alustasime harjutusega, kus paarides üks osaleja juhtis ja teine järgis – ilma puudutuseta. Justkui nähtamatute pulkade abil, mis ühendasid juhi ja järgija pead, randmeid ja õlgu. Juht liikus, järgija hoidis distantsi ja liikus kaasa. Mõne minuti jooksul muutus ruum vaikseks ja keskendunuks. Midagi väga huvitavat hakkas juhtuma. Mõned juhid muutusid ettevaatlikuks ja pehmeks – justkui kutsudes. Teised võtsid ruumi enesekindlamalt, isegi nõudlikumalt. Ja järgijad? Mõni läks kohe kaasa. Mõni hoidis tagasi – kas ma ikka tahan sind järgida? Kui lisasime võimaluse „haarata“ endale veel teinegi järgija, muutus dünaamika veelgi selgemaks. Järgmise ülesandega sai igaüks ise valida, kas ta on juht või järgija. See oli vaikne, aga väga kõnekas pilt sellest, kuidas grupid päriselus toimivad.
Kes julgeb proovida ja mis strateegiat ta kasutab? Kes keskendub 1-1 dünaamikale edasi? Kes ootab, et teda valitakse? Kes jääb märkamatuks? Mida ta võtab ette, et end mugavamalt tunda?

Puud ja rändurid

Teine harjutus viis meid teistsugusesse kvaliteeti. Ruumis olid puud ja rändurid. Rändurid liikusid suletud silmadega. Puud – oma „okstega“ – suunasid neid õrnalt edasi. Ilma sõnadeta. Seal oli midagi väga ilusat. Puud ei saanud juhtida jõuga. Nad pidid tajuma, kohanema, hoolima.
Rändurid pidid usaldama, loobuma kontrollist, kuulama oma keha.

Ja siis tulid rollivahetused. Vaikselt. Märkamata. Kerge puudutus, sosin või kohalolu muutus – ja rollid vahetusid. See hetk oli eriti kõnekas.
Kes tahab jääda turvalisse rolli? Kes on valmis astuma tundmatusse ja andma ära kontrolli? Kuidas keegi võtab vastutust?

Mida see mulle grupijuhina meelde tuletas

Need kaks harjutust kinnitasid mulle taas, et juhtimine ei ole ainult suunamine. See on suhe. Järgimine ei ole passiivsus. See on aktiivne valik. Inimesed vajavad turvalist ruumi, et neid rolle üldse uurida. Grupijuhina on minu roll hoida seda ruumi nii, et keegi ei jääks nähtamatuks, keegi ei peaks „võitlema“ koha eest ja igaüks saaks kogeda nii juhtimist kui järgimist.

Terapeudina näen ma nende harjutuste kaudu ka sügavamaid mustreid: kuidas me loome kontakti, kuidas me võtame või väldime vastutust, kuidas me suhestume võimu ja usaldusega.

Kutse enesearengugruppi

Kutsun sind psühhodraama enesearengugruppi tutvustavasse töötuppa. See on koht, kus sarnaste harjutuste ja protagonistitööde kaudu saab turvaliselt katsetada uusi rolle, märgata oma automaatseid mustreid ja kogeda, et muutus võib alata väga väikestest liigutustest. Info leiad siit. Kirjuta regamiseks kadi@kynnapuu.com.

Just siin peitubki psühhodraama võlu. Mängu sügavuses ja kerguses.

Kui kuulamine asendub reguleerimisega

Kirjutasin hiljutises blogipostituses “Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks“, kuidas Irja Tootsi ja minu Õpetajate Lehte artikli tagasisideks on mõned koduõppevanemad kirjutanud oma kogemusest, et koolisüsteem ei ole teinud noore õppija toetamiseks piisavalt ning nad on olnud sunnitud valima koduõppe. Artiklis väljendasime pahameelt, et juurpõhjuse parandamise st vastava kooli noomimise/ toetamise /järelvalve asemel on otsustanud HTM hoopiski panna koduõpet pakkuvale koolile lisakohustusi. Kui varem sai vanema soovil koduõppe valinud pere poole aasta jooksul vastavalt individuaalsele õppekavale koguda õpimappi ning siis tulla kokkuvõtva hindamise arenguvestlusele, siis nüüd on koduõppekoordinaatoril kohustus igakuiselt koduõppija õppetegevusi kontrollida.

Kirjutan sellest täna uuesti, sest käisin eile RaM korraldatud kohtumisel, kus olid koos koduõppekoordinaatorid ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Kohtumisel möönis ka üks ametnikest, et uus määrus tuleks üle vaadata ja korrigeerida ning edaspidi tehakse loodetavasti paremat koostööd koduõpet korraldavate koolidega. Oleme tõesti nördinud, et meie arvamusi eelnõule küsiti keset suvepuhkusi ja mingit arutelu ei järgnenud. Tundub, et meie selgitused jõudsid kohale, et ootamatult ja planeerimatult lisandunud igakuine kontrollimise kohustus tähendab rohkem aega, rohkem suhtlust, rohkem vastutust, ja seda kõike ilma lisaraha või tööaja muutuseta.

Mul kõlavad kõrvus ametniku sõnad selle kohta, et koduõpe ei peaks olema hariduses mingi prioritiseeritud valdkond ning et HEV-õppijad ei peaks suunduma koduõppesse. Olen täiesti nõus – meie põhitähelepanu peaks minema sinna, et kõigil lastel oleks koolis sedavõrd hea olla, et vanemad ei peaks koduõpet valima põhjusel, et kool ei arvesta õppija vajadustega. Vanem vastutab koduõppes õppe korraldamise ja õpitulemuste saavutamise eest, sageli ka toe leidmise ja rahastamise eest. Koolil on toevajadusega koduõppijat väga raske teenustega toetada, sest lapse rahastus on mitu korda väiksem, kuna varasem lisatugi ei liigu lapsega kaasa. Olen nõus, et HEV-õppijat peaks toetama see kool, kellel on antud selleks mitmekordne pearaha. Ometi seda pahatihti ei toimu ja selsamal põhjusel need raskustes pered meieni, st koduõppesõbralike koolideni, jõuavadki.

Mu kõrvad lausa õhetasid rõõmust, kui oma kogemustest rääkisid eilsele kohtumisele tulnud nende koolide esindajad, kes ei paku koduõpet, vaid püüavad individuaalse õppekava kaudu paindlikult õppijate vajadustega arvestada. Tõesti on rõõm tõdeda, et on juba tekkimas koole, kes oskavad adekvaatselt reageerida olukorras, kus tekib mõnel õpilasel pikemaks või lühemaks perioodiks vajadus eemalduda igapäevasest koolitööst. Nii peabki! Selliseid koole tuleks eeskujuks tuua ning ülejäänuid ametnike poolt järele valvata. Täiesti tegemata oleks võinud jääda see vanema soovil koduõpet reguleeriva määruse muudatus, sest juurpõhjus asub mujal.

Loodame, et usaldust saab taasluua ning olulistest teemadest rääkides ja koostööd tehes asjad paranevad kõigi jaoks. Meil on inimesed, kes Eestis koduõppe koordineerimise tööd iga päev teevad, on MTÜ Koduõppe Keskus ning mitmeid pikaajalise kogemusega koole – neid kogemusi oleks võimalik palju rohkem arvesse võtta enne, kui määruseid uuendatakse.

Püüan anda oma panuse, et meie eludes oleks rohkem päris dialoogi.
Mitte ainult „arvamuse küsimist“, vaid ka valmisolekut kuulata ja muuta. Soovin toetada eelkõige lapsevanemaid, et nemad omakorda suudaksid ja jaksaksid seista oma laste vajaduste eest.

Järgmine võimalus kokku saada on enesearengugruppi tutvustavas töötoas “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond” 11.04 Tartus.

Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks

Hiljuti kirjutasime koos Irjaga Õpetajate Lehte artikli, mis puudutab väga paljusid koduõppeperesid.

Ühest küljest väljendame artiklis frustratsiooni, et vanem on koduõppevanema rolli ja sellisesse olukorda surutud, sest koolisüsteem ei võta vastutust neuroerilise noore õppimist korraldada. Eriti frustreeriv on ministeeriumi hiljutine määrus, mis koduõppesõbralikele koolidele selle vastutuse ümber tahab tõsta. See ei peaks nii olema, et vanem ei taha, aga peab lapse koduõppele võtma! See ei peaks nii olema, et koduõppesõbralik kool peab igakuiselt koduõppijat hindama ja vanem igast tegevusest aru andma! Minu tutvusringkonnast on paar ema sellel teemal öelnud nii:

“Koduõpe võib olla ainus lahendus. Aga kas peab?
Olen 5 aastat koduõppel oleva lapse vanem olnud. Teadlik ja ainus valik kujundas võimaluse õppida, lapse vajadustega arvestada. /…/Teadlikkus kaasavast haridusest on igal tasandil madal. Koduõpe on midagi enamat kui haridussüsteemi puudujääkide tasandamine. Ning kaasaval haridusel on veel pikk tee minna, et see päriselt toimiks.”

“Olen töötanud koolis ja nüüd puutun pidevalt kokku erinevate koduõppelastega /…/ja ka mulle tundub, et sageli on koduõppele jäämise üheks põhjuseks see, et lapsed ei saa koolist vajalikku abi ja tuge ning lõpuks ongi vanemale ainus õlekõrs luua enda lapsele sobivad õppimistingimused ise, vajadusel palgates selleks eraõpetajaid, makstes lapse hariduse eest sadu eurosid kuus. Mitte sellleks, et last koolist eraldada, vaid selleks, et enda last aidata, et laps koolis lõplikult ei murduks, et laps ja pere jääks ellu. Ja teeb mindki veidi nõutuks, et meid, kes me niigi võtame riigi ülesande enda kanda, sest riik ei saa vajaliku abi ja toe pakkumisega hakkama, seesama riik meid ei usalda. Seesama riik arvab, et me jätame enda lapsed unarusse, kuigi tegelikult suurem osa meist annab kõik ja rohkemgi veel…”

Kuid kaugeltki mitte kõik koduõppepered ei ole valinud koduõppe põhjusel, et kool ei suuda oma kohustusi täita. Erinevatest põhjustest ja koduõppe eelistest oleme Irjaga kirjutanud aastaid tagasi Õpetajate Lehes veel ühe artikli. Näiteks, põhjuseks võib olla see, et vanem lihtsalt soovib endale ja oma lapsele sügavamat õpikogemust, paindlikkust, võimalust viia oma suhe uuele tasandile. Ka need meie esmalt mainitud artiklis mainitud koolisüsteemis pettunud neuroerilise noore vanematest mitmed võtavad ühel hetkel ise vastutuse ning saavad koduõppevanemana ise selleks muutuseks, mida nad on oodanud. See on aga tõeline eneseületamine ja enesearengu teekond– see hetk elus, kus lapse toetamine muutub millekski palju enamaks kui lihtsalt “aitan õppida” või “olen kõrval”. See on koduõppevanema teekond, mis muutub teekonnaks iseenda juurde. Psühhodraama vaatenurgast ei ole vanem lihtsalt “toetaja” rollis, vaid aktiivne osaline omaenda arenguprotsessis. Me ei õpi ainult last mõistma – me õpime iseennast kogema, väljendama ja muutma.

Tagasiside, mida olen viimasel ajal koduõppekoordinaatorina ja nõustajana kuulnud, kõlab nii:

“Ma sain aru, et ma ei pea kogu aeg lahendusi pakkuma. Piisab, kui ma olen päriselt kohal.”

“Ma arvasin, et probleem on lapses… aga tegelikult oli mul endal raske taluda seda ebakindlust.”

Kui vanem julgeb astuda sammu enda sisse, siis väheneb pinge suhtes lapsega, tekib rohkem kontakti, kasvab usaldus ja laps saab ruumi ise areneda. See ei tähenda, et vanem “teeb vähem”. See tähendab, et ta teeb teistmoodi. Ta küsib nüüd:

Mis toimub minus endas, kui ma oma last toetan? Mida ma kardan? Mida ma kontrollin? Kus ma ei lase lahti? Kus ma ise vajan tuge?

Kutse teekonnale

Sellest arusaamisest ongi sündinud minu enesearengugrupp vanematele psühhodraama meetodil: “Koos kasvamine: teadliku vanema teekond”. See ei ole koht, kus jagatakse ainult nõuandeid. See on koht, kus saab:

läbi mängida päris olukordi

katsetada uusi rolle

kogeda, mitte ainult mõelda

ja kohtuda teiste vanematega, kes on samal teekonnal.

Kui see teema sind kõnetab, siis oled oodatud.

Loe täpsemalt siit.

Tagasivaade koduõppeaastale 24/25

Aeg on teha kokkuvõtteid ja vaadata tagasi selle õppeaasta säravamatele hetkedele. Kutsun teid ajarännakule ja saama nii osa meie sündmustest.

Koduõppepered kuuluvad TLPK kogukonda ja on alati oodatud meie kooli traditsioonilistele üritustele: laternarongkäigule, lõikustänupüha-laadale Peetri kiriku aeda ning jõulu-või ülestõusmispühateenistusele Peetri kirikusse, kevadpeole ja talendipäevale koolimajja. Kuigi koduõpe käib aastaringselt, siis on kena komme, et 1.klassi koduõppijad (sel aastal 17 last) saavad koos põhikooliga 1.septembril alustada õppeaastat Peetri kirikus traditsioonilisel aktusel.

Jõulupeod peame igas kodus eraldi, kuid meie töökas tiim sai sel aastal ka koos jõulumeeleolu nautida TLPK asutuse jõulupeol (pildilt puudu Piia). Sel aastal tunnustati meie tiimi hõbedase ja 3 pronksja staazimärgiga.

Sel aastal oleme püüdnud TLPK vapraid koduõppevanemaid igati toetada. Näiteks, neil oli võimalus koostöiselt õppida positiivse koduõppevanemluse ja õpioskuste kohta veebipõhisel tasuta kursusel Seesaw õpikeskkonnas. Kursusel esitatud küsimustest inspireeritud vestlusring toimus kevadisel perepäeval ja muidugi tuleb iga-aastane koolitus-retriit koduõppevanematele augusti lõpus.

Samuti toetasime oma peresid igakuisete tasuta KIK toetatud õppekäikude korraldamisega (vt keskkonnaharidus.ee). Sügisest õppekäikude hooaega alustasime lodjaretkega „Kuidas elad, Emajõgi?“ Sõitsime mööda Emajõge ja nautisime heade mõtete linna sügisest hurma. Enne retke algust selgitati ka turvalisuse ja laeval käitumise reegleid.

Õppekäigud jätkusid loodusmajas, kus nooremad tutvusid “Taimede ja loomade talvenippidega” (programm toodi meile nö koju kätte koolimajja) ja vanematele koduõppijatele sai selgeks “Kahe mulla keemiline analüüs ja võrdlus” e mullaproovide võtmine teaduslikul meetodil, mulla ekstraheerimine, erinevate ühendite mõõtmine reaktiivide abil, saadud tulemuste kogumine ja analüüs.

Maikuus orienteerusid koduõppijad Toomemäel ja muudes vabaõhulistes kohtades õppekäigu “Mõõtmised ja kaart” raames, et saada praktilisi kogemusi kaardiga ja reljeefiga seotud teemadest orienteerumisel.

“Pargiprogramm” Tartu Ülikooli botaanikaaias said nooremad koduõppijad proovida kompassi käsitsemist, õppida tundma mõningaid pargis esinevaid liike ja pärast programmi on võimalus botaanikaaia kasvuhoonetes ringi vaadata.

Igal aastal on meil Sügisene Liikumispäev koos põhikooliga ja seekord toimus see orienteerumise vormis Tartus Tähtvere pargis Euroopa keeltepäeval, seega pidi igas punktis vastama ka keelteteemalistele küsimustele. Kevadine spordipäev toimus Tartu Tamme staadionil ja nagu ikka oli kavas: kaugushüpe, pallivise, 60m jooks, 400m jooks. Muidugi näitasid end sportlikust ja koostöisest küljest ka vanemad, kes tulid appi rühmatööd korraldama ja tulemusi üles kirjutama.

Alati on põnev minna sinna, kuhu niisama lihtsalt ei pääse ja teatrikuu märts on parim aeg külastada Vanemuise teatri lavataguseid ruume. Saime ülevaate Eesti vanima teatri ajaloost, lavastuse valmimise protsessist, külastasime teatri töökodasid ja butafoorse koogi töötoas valmis hõrgu välimusega koogilõik, mille iga valmistaja sai endaga koju kaasa võtta.

Selleks, et harjutada õppimist ja ka oma teadmiste näitamist erinevates keskkondades, said koduõppijad oma teadmisi proovile panna koolimajas toimuvatel proovieksamitel ja ka Kängurul, mis on maailma populaarseim matemaatikavõistlus eesmärgiga mänguliste ülesannete kaudu populariseerida matemaatikat.

Tartu Ülikooli muuseumi TÄHETORNis saime käia sel õppeaastal kaks korda. “Päikesesüsteemi” programmis saime teadmisi kõigist kaheksast planeedist meie päikesesüsteemis ja Päikesest endast. Õppekäigul “Vulkaanid ja maavärinad” Tartu Ülikooli muuseumi TÄHETORNis tutvusime erinevate maailma vulkaanidega ning nende asupaikadega kasutades selleks maailma vulkaane tutvustavaid kaarte ja laamade puslet. Tähetorni ekspositsioonis olevalt arvutiekraanilt saime näha maailmas viimase nelja päeva jooksul toimunud maavärinaid, tutvusime seismograadi ja maavärinate skaaladega.

Lisaks õppekäikudele on meil traditsiooniks saanud korraldada perepäevi. Koduõppe Avapauk septembri alguses, Koduõppe Sügispäev on olnud igal aastal oktoobri lõpus (avatud kogu Eesti koduõppijatele, selle ürituse kohta leiad pildi ja teksti siit) ja Koduõppe Kevadpäev (perepäev aprillis TLPK koduõppeperedele ja selle kohta leiad postituse siit) ning lõpuks Koduõppe Lõpupauk juuni alguses.

Sel aastal oli lõpupaugul kohal u 70 inimest ja kogunesime Karolini Kooli aias ja ruumides.

Pered said mängida toas lauamänge ja õues õuemänge ning külastada koduõppepere Jairuse õuekohvikut, suhelda vanade ja uute sõpradega, aga aega jagus ka toredate töötubade külastuseks. Töötuba teemal “Usundiõpetus – miks ja kuidas?” juhtisid koolijuht Rein ja koordinaator Irja “Koduõppeaasta särvaimad hetked” nimelist vestlusringi aga mina st õppesuunajuht.

“Vanema ja lapse treening” koduõppevanem Krista ja koduõppija Rosana Jasminega oli juhendatud treening koduõppevanemast treeneri eestvedamisel, mille fookuses oli koostegutsemine, lõbus liikumine ja positiivne kehakogemus kogu perele.

Suši töötuba koduõppija Hettiga võimaldas ise käed külge panna ning sushi valmistamise protsessi praktiliselt kogeda.

Koordinaatorite Janeti ja Ingridiga sai meisterdada ümbriku, mis täideti suvise meeleoluga detailidega, sai panna oma mõtted ja ootused suveks paberile.

Sel õppeaastal juba teist hooaega said 3.kooliastme koduõppijad osaleda kord kuus Eesti Psühhodraama Instituudi juhendajate korraldatud suhtlusgrupis inimeseõpetuse õpieesmärkide saavutamiseks ja koostöiseks õppimiseks. Grupiga saab liituda uuel hooajal. Uuri

https://www.psyhhodraama.ee/

Eesti Psühhodraama Instituudist.

Pikaaegne koostööpartner OÜ Viisakas (VÕK programm) kostitas koordinaatoreid õhtusöögi ja kontserdiga Luke mõisas ja see on märk saabuvast suvepuhkusest.

Kui tahad rohkem teada meie koduõppesuunast ja selle inimestest, siis vaata intervjuusid siit. Video on osa saatesarjast “Tarkuse algus”, kus tutvustati Eesti erinevaid kristlikke erakoole ning meie koduõppesuunda tutvustav osa algab u20.minuti juurest. Sõna saavad nii õppesuunajuht, lapsevanem kui ka koduõppijad (fotodel).

Koduõppe kevadine perepäev

Nagu rõõmsatest nägudest näha, tegeleme TLPK koduõppesuunas hetkel vastuvõtuga ja rõõmustame uute toredate perede üle. Veel saab esitada avaldusi TLPK koduõppesuunaga liitumiseks enne, kui hakkame vastuvõttu sulgema. Maikuus ootavad ees juba esimesed arenguvestlused peredega.

Aprilli esimesel laupäeval kutsusime praegusi ja tulevasi TLPK koduõppijad koos vanematega TLPK koduõppesuuna perepäevale TLPK Küütri 1 koolimajja. Toimusid töötoad koduõppijatele ja siin on neist ka mõni fotojäädvustus.

Loodusmuuseumi korraldatud kivististe tundmise õppekäik:

Koolimajas toimus linnupesakasti meisterdamise töötuba, kust saime kaasa pesakasti ja meeldetuletuse, et pesakasti tuleb igal aastal märtsis puhastada:

Paberist meisterdamine Sophia töötoas pakkus loomisrõõmu mitmetele:

Liikumismängud saalis ja lauamängud söögisaalis andsid võimaluse sõpru leida.

Vanemad said osaleda vestlusringis ning vahetada mõtteid ja kogemusi tõhusast õppimisest koduõppes. Uutel peredel oli hea võimalus tutvuda TLPK koduõppeosakonna ja koordinaatoritega ja vestelda teiste koduõppeperedega.

Meie koduõppesuuna koordinaatorite tiim tähistas kokkusaamist, aga ka Janeti ja Piia sünnipäevi piduliku pannkoogihommikuga.

Veebipõhine õppeprogramm koduõppijale kujundab ennastjuhtivat õppijat

V nagu veebipõhine,

Õ nagu õppimisoskuste arendamise mentorprogramm,

K nagu koduõppeperele.

Künnapuu Koolitused pakub VÕKi e “Veebipõhist õppimisoskuste arendamise mentorprogrammi koduõppeperele”. Tänu mitmeaastasele (alustasime 2019) arendusele ja kogemusele koostöös Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppesuunaga saame perede ja koordinaatorite tagasiside põhjal öelda, et koduõpe koos VÕKiga kujundab ennastjuhtivat õppijat.

Mida VÕK sisaldab, saad lugeda siit lingilt.

Kuidas täpsemalt VÕK toetab ennastjuhtiva õppija kujunemist?

On teada, et ennastjuhtiva õppimise võimekus areneb järk-järgult ja sõltub eelkõige õppija kognitiivsest ja emotsionaalsest arengust, mitte ainult tema vanusest. Oleme koduõppijaid jälgides märganud ka seda, et koolist koduõppele siirdunud teismelisel võib veel puududa oskus seada pikaajalisi eesmärke ja hinnata kriitiliselt oma õppeprotsessi, aga laps, keda on õpetatud varakult vastutust võtma, võib olla võimeline ennastjuhtivaks õppimiseks juba nooremas eas. Seega võib väita, et koduõppes on võimalik suunata ka nooremaid õppijaid võtma rohkem vastutust oma õppmises. Üldiselt on siiski vähesed lapsed ja noored loomult organiseeritud ja enesedistsiplineeritud, enamus vajavad lapsevanema juhendamist ja tuge. Toe pakkumisel tuleb silmas pidada, et õppija tunneks end kaasatuna õpiprotsessi igas faasis. Need faasid on järgmised:

1. Eesmärkide seadmine ja planeerimine

Oma õppimise planeerimine aitab enda ajakasutust ja võimeid tundma õppida ja see oskus on väga oluline ennastjuhtiva õppija kujunemiseks. Esimeses faasis õppija loeb ülesandega seotud õpieesmärke, kohandab neid enda jaoks, valib esmatähtsad ja kavandab eesmärkide saavutamiseks nädalaks tegevused, mis on seotud tema hobide ja huvidega. Selle tegevusega ta ühtlasi mõtestab enda jaoks tegevuse ja käivitab oma motivatsiooni.

VÕK toetab vanemat esiteks sellega, et videoloengutes, veebiseminaridel ja koolituspäevadel saab infot ja inspiratsiooni, milline võib olla koduõppe ajakava ja tegevused. Teiseks hindavad vanemad meie programmi elulisi, lõimitud ülesandeid, millega nad saavad oma koduõppijale õpetada teadmisi ja oskusi võimalikult elulähedastes olukordades. Ülesannetest mitmed hõlmavad uurimistööd, planeerimist, koostööd ja tulemuste esitlemist. Kolmandaks on toetav see, et iga ülesande puhul on välja toodud, kuidas see on seotud riikliku õppekava õpieesmärkidega ja üldpädevustega (see info on abiks perele ja koolile individuaalse õppekava täitmisel). Veel toovad vanemad välja programmi hüvena selle, et ülesanded saadetakse õppijale regulaarselt Opiq ja Seesaw keskkonda ja see annab koduõppele struktuuri ja rütmi, samas on piisavalt paindlikkust tempo valimisel.

2. Õppeprotsessi juhtimine

Programm õpetamist ja hindamist ei paku, küll aga toetame vanemat sellega, et videoloengutes, veebiseminaridel ja koolituspäevadel saab infot õpioskuste arendamise, õpistrateegiate ning ka erinevate meetodite kasutamiseks. Samuti saab vanem mentori tuge, et arutada võimalike õpiraskuste või andekuse puhul õppimise kohandamist. Vastavalt vanusele ja iseseisvusele vajab koduõppija õppimisel vanema tuge, õpetamist vs suunamist, meeldetuletusi ajakava osas, vajadusel tuleb vanemal ka kohandada ülesannete raskusastet. Koduõppijal võimaldab ka selles faasis end kaasatuna tunda see, et VÕK programmis saavad õpilased valida ja kohandada õppeteemasid, projekte, et õppimine oleks isikupärane.

Kuna tavapäraselt kritiseeritakse koduõppijate puhul koostööoskuse vähest harjutamist, siis oleme VÕK-programmis sellele valdkonnale eriti suurt tähelepanu pööranud ja toetame vanemaid koostöise õppimise võimaluste leidmisel. Esiteks pakume koduõppijatele võimalust osaleda kord nädalas veebikohtumistel, et koostööoskuseid harjutada, hoida koduõppes rütmi, käivitada motivatsiooni, arendada suhtlemisoskust. Veebikohtumistel on teine eesmärk kui koolitundidel, sest sealsel juhendajal on pigem mentori kui õpetaja roll – ta ei aita konkreetse aine õpieesmärke täita. Näiteks eeldatakse, et enne veebikohtumist tuleb oma tööd esitada ja kohtumisel toimub juhendatud koostöö väikestes gruppides, oma tööde esitlemine, endale ning kaaslastele tagasiside andmine. Eesmärgiks on suunata õppijaid uurima, reflekteerima, eelkõige aga koostööd tegema. Kohtumisel lepitakse kokku, kes mida järgmisel kohtumisel esitleb – noored õpivad vastutustunnet ja ka eneseväljendust, koostööd. Teiseks, korraldame Tartus ka koosõppepäevi, seni on need toimunud kord kuus laupäeviti.

3. Õpitulemuste jälgimine ja hindamine

Hindamine on õpiprotsessi oluline osa ja kujundab suuresti õpilaste arengut. Koduõppe suur eelis kooli ees on see, et igapäevaselt ei saa koduõppijad hindeid, toimub kujundav hindamine, st suunatakse enesehindamisele ja tulemuste kõrval märkama ka õppeprotsessi (nt pingutust, strateegiate kasutamist ja refleksioonioskusi). Julgustame õppijaid analüüsima oma tugevusi ja nõrkusi. Ise valitud regulaarsusega esitavad õpilased oma töö tulemusi kaasõpilastele, mis annab võimaluse saada teistelt inspiratsiooni ja tunnustust.

Koduõppijal võimaldab ka selles faasis end kaasatuna tunda see, et VÕK programmis on igal koduõppijal oma individuaalne õpimapp Seesaw/Opiq keskkonnas, kuhu kogunevad tema tehtud tööd ja refleksioonid. Vanemad on näinud selles suurt väärtust, et õpilased õpivad ise endale andma konstruktiivset tagasisidet ja jälgima oma õppimist. Näeme, et enesehindamise oskuse ja harjumuse kujundamisel on toeks Opiq keskkonnas robotilt saadav kohene tagasiside, mis võimaldab oma vigadest õppida.

VÕK-programmis suuname vanemat oma videoloengutes, veebiseminaridel kasutama igapäevaolukordi empaatia, stressijuhtimise ja konfliktide lahendamise oskuste arendamiseks. Me julgustame vanemaid enne hindamist /parandamist suunama õppijat enesehindamisele.

4. Refleksioon ja kohandamine

Programm pakub oma nädala ja kuuülesannetega rütmi, mis on põhikooliõppijale just paras reflekteerimiseks. Programmis on mitmed ülesanded just selleks, et õppija arutleks koos vanemaga oma õppeprotsessi ja -kogemuste üle, tuvastaks oma tugevused ja arengukohad ning täiendaks oma õpistrateegiaid tulevikuks. Koduõppekoolides on kombeks, et kord poolaastas toimub kokkuvõtlik hindamine koos arenguvestlusega, kus õppija vaatab üle oma saavutused ja õpiprotsessi, hindab, mis töötas hästi, ja otsustab, kuidas järgmine poolaasta õpieesmärke veelgi tõhusamalt saavutada. Programm võimaldab seda teha tihedamini ja mõtestatult.

Koduõppeperede tagasiside on selline:

“Kuna ma täitsa esimest korda koduõpet tegemas, siis on kogu aeg tunne, et midagi on tegemata ja ei oska. Peale selle on lapsel veel kuidagi raske aduda, et kool on päris ja seega tuleb asju teha. See, et on iganädalane meeldetuletus, mis peaks olema tehtud ja kuidas end järjel hoida, on super.”

“Ei oodanud, et saame nii palju praktilisi, elulisi ülesandeid. Laps ootab klassikaaslaste postitatud ülesandeid. Meeldib, et Seesaws postitustel on kommenteerimise ja “südametega” teineteise tunnustamise võimalus.”

“Mitmekesisust ja teisi vaatenurki pakkuvad lõbusad, atraktiivsed ülesanded ja video selgitused. Lihtsalt mõistetavad, mitmekülgsed ja huvitavad ülesanded erinevates keskkondades.“

“Tänu VÕKile on lapse õppimine koolistressivaba, kiusamisvaba, hirmuvaba, rahulik ja omas tempos. Teemat saan selgitada, kuni laps saab aru – last arvestav, ise mõtlemise oskust arendav.“

“Hea, et päris üksi alguses pusima ei pea planeerimise ja dokumentatsiooni koostamisega, õppetegevustega eeltäidetud vorm on väga mugav ja lihtne ning hea on jälgida teemasid ette, et planeerida perega õppkäike ja muid tegevusi lisaks VÕKile. “

“Laps ootab väga õppepäevi ja tahab teha enne kohtumisi vajalikud tööd seetõttu õigeaegselt. Meeldib, et laps saab suhelda ja õpib kuulama juhendajat ja teisi noori.“

“Tütrele meeldivad veebitunnid, sai sealt isegi sõbranna endale, kellega juba peale esimest tundi suhtlema hakkasid.“

Tag Archives: blog