Viisin hiljuti läbi kaks psühhodraama soojendusharjutust, mis esmapilgul tunduvad lihtsad ja mängulised, kuid avavad väga sügavaid kihte sellest, kuidas me inimestena suhtleme, juhime ja laseme end juhtida. Teemaks oli juhtimine ja järgimine.
Juht ja järgija
Alustasime harjutusega, kus paarides üks osaleja juhtis ja teine järgis – ilma puudutuseta. Justkui nähtamatute pulkade abil, mis ühendasid juhi ja järgija pead, randmeid ja õlgu. Juht liikus, järgija hoidis distantsi ja liikus kaasa. Mõne minuti jooksul muutus ruum vaikseks ja keskendunuks. Midagi väga huvitavat hakkas juhtuma. Mõned juhid muutusid ettevaatlikuks ja pehmeks – justkui kutsudes. Teised võtsid ruumi enesekindlamalt, isegi nõudlikumalt. Ja järgijad? Mõni läks kohe kaasa. Mõni hoidis tagasi – kas ma ikka tahan sind järgida? Kui lisasime võimaluse „haarata“ endale veel teinegi järgija, muutus dünaamika veelgi selgemaks. Järgmise ülesandega sai igaüks ise valida, kas ta on juht või järgija. See oli vaikne, aga väga kõnekas pilt sellest, kuidas grupid päriselus toimivad. Kes julgeb proovida ja mis strateegiat ta kasutab? Kes keskendub 1-1 dünaamikale edasi? Kes ootab, et teda valitakse? Kes jääb märkamatuks? Mida ta võtab ette, et end mugavamalt tunda?
Puud ja rändurid
Teine harjutus viis meid teistsugusesse kvaliteeti. Ruumis olid puud ja rändurid. Rändurid liikusid suletud silmadega. Puud – oma „okstega“ – suunasid neid õrnalt edasi. Ilma sõnadeta. Seal oli midagi väga ilusat. Puud ei saanud juhtida jõuga. Nad pidid tajuma, kohanema, hoolima. Rändurid pidid usaldama, loobuma kontrollist, kuulama oma keha.
Ja siis tulid rollivahetused. Vaikselt. Märkamata. Kerge puudutus, sosin või kohalolu muutus – ja rollid vahetusid. See hetk oli eriti kõnekas. Kes tahab jääda turvalisse rolli? Kes on valmis astuma tundmatusse ja andma ära kontrolli? Kuidas keegi võtab vastutust?
Mida see mulle grupijuhina meelde tuletas
Need kaks harjutust kinnitasid mulle taas, et juhtimine ei ole ainult suunamine. See on suhe. Järgimine ei ole passiivsus. See on aktiivne valik. Inimesed vajavad turvalist ruumi, et neid rolle üldse uurida. Grupijuhina on minu roll hoida seda ruumi nii, et keegi ei jääks nähtamatuks, keegi ei peaks „võitlema“ koha eest ja igaüks saaks kogeda nii juhtimist kui järgimist.
Terapeudina näen ma nende harjutuste kaudu ka sügavamaid mustreid: kuidas me loome kontakti, kuidas me võtame või väldime vastutust, kuidas me suhestume võimu ja usaldusega.
Kirjutasin hiljutises blogipostituses “Kui vanema teekond muutub enesearengu teekonnaks“, kuidas Irja Tootsi ja minu Õpetajate Lehte artikli tagasisideks on mõned koduõppevanemad kirjutanud oma kogemusest, et koolisüsteem ei ole teinud noore õppija toetamiseks piisavalt ning nad on olnud sunnitud valima koduõppe. Artiklis väljendasime pahameelt, et juurpõhjuse parandamise st vastava kooli noomimise/ toetamise /järelvalve asemel on otsustanud HTM hoopiski panna koduõpet pakkuvale koolile lisakohustusi. Kui varem sai vanema soovil koduõppe valinud pere poole aasta jooksul vastavalt individuaalsele õppekavale koguda õpimappi ning siis tulla kokkuvõtva hindamise arenguvestlusele, siis nüüd on koduõppekoordinaatoril kohustus igakuiselt koduõppija õppetegevusi kontrollida.
Kirjutan sellest täna uuesti, sest käisin eile RaM korraldatud kohtumisel, kus olid koos koduõppekoordinaatorid ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Kohtumisel möönis ka üks ametnikest, et uus määrus tuleks üle vaadata ja korrigeerida ning edaspidi tehakse loodetavasti paremat koostööd koduõpet korraldavate koolidega. Oleme tõesti nördinud, et meie arvamusi eelnõule küsiti keset suvepuhkusi ja mingit arutelu ei järgnenud. Tundub, et meie selgitused jõudsid kohale, et ootamatult ja planeerimatult lisandunud igakuine kontrollimise kohustus tähendab rohkem aega, rohkem suhtlust, rohkem vastutust, ja seda kõike ilma lisaraha või tööaja muutuseta.
Mul kõlavad kõrvus ametniku sõnad selle kohta, et koduõpe ei peaks olema hariduses mingi prioritiseeritud valdkond ning et HEV-õppijad ei peaks suunduma koduõppesse. Olen täiesti nõus – meie põhitähelepanu peaks minema sinna, et kõigil lastel oleks koolis sedavõrd hea olla, et vanemad ei peaks koduõpet valima põhjusel, et kool ei arvesta õppija vajadustega. Vanem vastutab koduõppes õppe korraldamise ja õpitulemuste saavutamise eest, sageli ka toe leidmise ja rahastamise eest. Koolil on toevajadusega koduõppijat väga raske teenustega toetada, sest lapse rahastus on mitu korda väiksem, kuna varasem lisatugi ei liigu lapsega kaasa. Olen nõus, et HEV-õppijat peaks toetama see kool, kellel on antud selleks mitmekordne pearaha. Ometi seda pahatihti ei toimu ja selsamal põhjusel need raskustes pered meieni, st koduõppesõbralike koolideni, jõuavadki.
Mu kõrvad lausa õhetasid rõõmust, kui oma kogemustest rääkisid eilsele kohtumisele tulnud nende koolide esindajad, kes ei paku koduõpet, vaid püüavad individuaalse õppekava kaudu paindlikult õppijate vajadustega arvestada. Tõesti on rõõm tõdeda, et on juba tekkimas koole, kes oskavad adekvaatselt reageerida olukorras, kus tekib mõnel õpilasel pikemaks või lühemaks perioodiks vajadus eemalduda igapäevasest koolitööst. Nii peabki! Selliseid koole tuleks eeskujuks tuua ning ülejäänuid ametnike poolt järele valvata. Täiesti tegemata oleks võinud jääda see vanema soovil koduõpet reguleeriva määruse muudatus, sest juurpõhjus asub mujal.
Loodame, et usaldust saab taasluua ning olulistest teemadest rääkides ja koostööd tehes asjad paranevad kõigi jaoks. Meil on inimesed, kes Eestis koduõppe koordineerimise tööd iga päev teevad, on MTÜ Koduõppe Keskus ning mitmeid pikaajalise kogemusega koole – neid kogemusi oleks võimalik palju rohkem arvesse võtta enne, kui määruseid uuendatakse.
Püüan anda oma panuse, et meie eludes oleks rohkem päris dialoogi. Mitte ainult „arvamuse küsimist“, vaid ka valmisolekut kuulata ja muuta. Soovin toetada eelkõige lapsevanemaid, et nemad omakorda suudaksid ja jaksaksid seista oma laste vajaduste eest.
Ühest küljest väljendame artiklis frustratsiooni, et vanem on koduõppevanema rolli ja sellisesse olukorda surutud, sest koolisüsteem ei võta vastutust neuroerilise noore õppimist korraldada. Eriti frustreeriv on ministeeriumi hiljutine määrus, mis koduõppesõbralikele koolidele selle vastutuse ümber tahab tõsta. See ei peaks nii olema, et vanem ei taha, aga peab lapse koduõppele võtma! See ei peaks nii olema, et koduõppesõbralik kool peab igakuiselt koduõppijat hindama ja vanem igast tegevusest aru andma! Minu tutvusringkonnast on paar ema sellel teemal öelnud nii:
“Koduõpe võib olla ainus lahendus. Aga kas peab? Olen 5 aastat koduõppel oleva lapse vanem olnud. Teadlik ja ainus valik kujundas võimaluse õppida, lapse vajadustega arvestada. /…/Teadlikkus kaasavast haridusest on igal tasandil madal. Koduõpe on midagi enamat kui haridussüsteemi puudujääkide tasandamine. Ning kaasaval haridusel on veel pikk tee minna, et see päriselt toimiks.”
“Olen töötanud koolis ja nüüd puutun pidevalt kokku erinevate koduõppelastega /…/ja ka mulle tundub, et sageli on koduõppele jäämise üheks põhjuseks see, et lapsed ei saa koolist vajalikku abi ja tuge ning lõpuks ongi vanemale ainus õlekõrs luua enda lapsele sobivad õppimistingimused ise, vajadusel palgates selleks eraõpetajaid, makstes lapse hariduse eest sadu eurosid kuus. Mitte sellleks, et last koolist eraldada, vaid selleks, et enda last aidata, et laps koolis lõplikult ei murduks, et laps ja pere jääks ellu. Ja teeb mindki veidi nõutuks, et meid, kes me niigi võtame riigi ülesande enda kanda, sest riik ei saa vajaliku abi ja toe pakkumisega hakkama, seesama riik meid ei usalda. Seesama riik arvab, et me jätame enda lapsed unarusse, kuigi tegelikult suurem osa meist annab kõik ja rohkemgi veel…”
Kuid kaugeltki mitte kõik koduõppepered ei ole valinud koduõppe põhjusel, et kool ei suuda oma kohustusi täita. Erinevatest põhjustest ja koduõppe eelistest oleme Irjaga kirjutanud aastaid tagasi Õpetajate Lehes veel ühe artikli. Näiteks, põhjuseks võib olla see, et vanem lihtsalt soovib endale ja oma lapsele sügavamat õpikogemust, paindlikkust, võimalust viia oma suhe uuele tasandile. Ka need meie esmalt mainitud artiklis mainitud koolisüsteemis pettunud neuroerilise noore vanematest mitmed võtavad ühel hetkel ise vastutuse ning saavad koduõppevanemana ise selleks muutuseks, mida nad on oodanud. See on aga tõeline eneseületamine ja enesearengu teekond– see hetk elus, kus lapse toetamine muutub millekski palju enamaks kui lihtsalt “aitan õppida” või “olen kõrval”. See on koduõppevanema teekond, mis muutub teekonnaks iseenda juurde. Psühhodraama vaatenurgast ei ole vanem lihtsalt “toetaja” rollis, vaid aktiivne osaline omaenda arenguprotsessis. Me ei õpi ainult last mõistma – me õpime iseennast kogema, väljendama ja muutma.
Tagasiside, mida olen viimasel ajal koduõppekoordinaatorina ja nõustajana kuulnud, kõlab nii:
“Ma sain aru, et ma ei pea kogu aeg lahendusi pakkuma. Piisab, kui ma olen päriselt kohal.”
“Ma arvasin, et probleem on lapses… aga tegelikult oli mul endal raske taluda seda ebakindlust.”
Kui vanem julgeb astuda sammu enda sisse, siis väheneb pinge suhtes lapsega, tekib rohkem kontakti, kasvab usaldus ja laps saab ruumi ise areneda. See ei tähenda, et vanem “teeb vähem”. See tähendab, et ta teeb teistmoodi. Ta küsib nüüd:
Mis toimub minus endas, kui ma oma last toetan? Mida ma kardan? Mida ma kontrollin? Kus ma ei lase lahti? Kus ma ise vajan tuge?
Kas oled kunagi tundnud, et koduõpe ei ole ainult lapse õppimine… vaid ka sinu enda sisemine teekond? Kas soovid sügavamat kontakti oma lapsega ja suuremat usaldust iseenda ja protsessi vastu?
Olen koduõppevanemana kogenud, et 9 aasta jooksul võisin samal ajal teada, et olen pühendunud, hooliv ja teadlik vanem ja ometi tuli ette hetki, kus:
kahtlesin, kas teen piisavalt
väsisin rollide vahel laveerimisest
tahtsin olla lapsele toeks, aga kartsin kaotada iseenda
igatsesin rohkem kergust ja usaldust
Tänu psühhodraamaõpingutele taipasin, et asi ei ole ainult õppemeetodites. Asi on suhtes. Asi on vanemas endas, sest suhe on täiskasvanu luua ja hoida.
See on psühhodraama meetodil juhitud grupp, kus sa ei õpi ainult kuidas õpetada, vaid saad kogeda:
✨ kuidas olla vanemana rohkem kohal ✨ kuidas mõista oma reaktsioone ja mustreid ✨ kuidas luua sügavamat kontakti lapsega ✨ kuidas hoida ennast selles protsessis
Iga kohtumine on kogemuslik ja turvaline. Kohtumistel võid leida vastuseid järgmistele küsimustele:
Kes ma olen vanemana? Mis mind tegelikult juhib? Kuidas hoida ennast ja suhet? Kuidas õppimine saab olla elus? Milline vanem ma tahan olla?
Kellele see grupp sobib?
Sulle, kui sa:
✔️ oled teadlik ja reflekteeriv vanem ✔️ oled valmis vaatama ausalt enda sisse ✔️ tunned, et tahad kasvada koos oma lapsega, mitte ainult teda suunata
📅 Praktiline info
November 2026 – aprill 2027
2× kuus (õhtuti nt 17.00–20.00, lepime koos kokku sobiva aja ja koha)
Väike kinnine grupp: 8–10 osalejat
Hind 60€ / kuu (Soodustus VÕK-programmis osalejale: 45€ / kuu)
Kui tunned, et soovid rohkem selgust ja rahu oma rollis, ja kogemust, et sa ei ole oma teekonnal üksi, siis kirjuta mulle ja anna enda kohta veidi infot:
Kirjelda lühidalt oma pere ja koduõppe olukorda. Mis on sinu jaoks hetkel suurim väljakutse vanemana või koduõppe teekonnal?
Mis sind selle grupi juures kõnetab? Miks soovid liituda?
See grupp sisaldab eneserefleksiooni ja kogemuslikke harjutusi. Kui valmis sa oled enda sisse vaatama ja oma mustritega tegelema? Kuidas tunned end grupis oma kogemusi jagades?
Kas oled valmis osalema kogu programmi vältel (november–aprill)?
Kas on midagi, mida soovid, et ma teaksin sinu kohta enne grupi algust?
Aeg on teha kokkuvõtteid ja vaadata tagasi selle õppeaasta säravamatele hetkedele. Kutsun teid ajarännakule ja saama nii osa meie sündmustest.
Koduõppepered kuuluvad TLPK kogukonda ja on alati oodatud meie kooli traditsioonilistele üritustele: laternarongkäigule, lõikustänupüha-laadale Peetri kiriku aeda ning jõulu-või ülestõusmispühateenistusele Peetri kirikusse, kevadpeole ja talendipäevale koolimajja. Kuigi koduõpe käib aastaringselt, siis on kena komme, et 1.klassi koduõppijad (sel aastal 17 last) saavad koos põhikooliga 1.septembril alustada õppeaastat Peetri kirikus traditsioonilisel aktusel.
Jõulupeod peame igas kodus eraldi, kuid meie töökas tiim sai sel aastal ka koos jõulumeeleolu nautida TLPK asutuse jõulupeol (pildilt puudu Piia). Sel aastal tunnustati meie tiimi hõbedase ja 3 pronksja staazimärgiga.
Sel aastal oleme püüdnud TLPK vapraid koduõppevanemaid igati toetada. Näiteks, neil oli võimalus koostöiselt õppida positiivse koduõppevanemluse ja õpioskuste kohta veebipõhisel tasuta kursusel Seesaw õpikeskkonnas. Kursusel esitatud küsimustest inspireeritud vestlusring toimus kevadisel perepäeval ja muidugi tuleb iga-aastane koolitus-retriit koduõppevanematele augusti lõpus.
Samuti toetasime oma peresid igakuisete tasuta KIK toetatud õppekäikude korraldamisega(vt keskkonnaharidus.ee). Sügisest õppekäikude hooaega alustasime lodjaretkega „Kuidas elad, Emajõgi?“ Sõitsime mööda Emajõge ja nautisime heade mõtete linna sügisest hurma. Enne retke algust selgitati ka turvalisuse ja laeval käitumise reegleid.
Õppekäigud jätkusid loodusmajas, kus nooremad tutvusid “Taimede ja loomade talvenippidega” (programm toodi meile nö koju kätte koolimajja) ja vanematele koduõppijatele sai selgeks “Kahe mulla keemiline analüüs ja võrdlus” e mullaproovide võtmine teaduslikul meetodil, mulla ekstraheerimine, erinevate ühendite mõõtmine reaktiivide abil, saadud tulemuste kogumine ja analüüs.
Maikuus orienteerusid koduõppijad Toomemäel ja muudes vabaõhulistes kohtades õppekäigu “Mõõtmised ja kaart” raames, et saada praktilisi kogemusi kaardiga ja reljeefiga seotud teemadest orienteerumisel.
“Pargiprogramm” Tartu Ülikooli botaanikaaias said nooremad koduõppijad proovida kompassi käsitsemist, õppida tundma mõningaid pargis esinevaid liike ja pärast programmi on võimalus botaanikaaia kasvuhoonetes ringi vaadata.
Igal aastal on meil Sügisene Liikumispäev koos põhikooliga ja seekord toimus see orienteerumise vormis Tartus Tähtvere pargis Euroopa keeltepäeval, seega pidi igas punktis vastama ka keelteteemalistele küsimustele. Kevadine spordipäev toimus Tartu Tamme staadionil ja nagu ikka oli kavas: kaugushüpe, pallivise, 60m jooks, 400m jooks. Muidugi näitasid end sportlikust ja koostöisest küljest ka vanemad, kes tulid appi rühmatööd korraldama ja tulemusi üles kirjutama.
Alati on põnev minna sinna, kuhu niisama lihtsalt ei pääse ja teatrikuu märts on parim aeg külastada Vanemuise teatri lavataguseid ruume. Saime ülevaate Eesti vanima teatri ajaloost, lavastuse valmimise protsessist, külastasime teatri töökodasid ja butafoorse koogi töötoas valmis hõrgu välimusega koogilõik, mille iga valmistaja sai endaga koju kaasa võtta.
Selleks, et harjutada õppimist ja ka oma teadmiste näitamist erinevates keskkondades, said koduõppijad oma teadmisi proovile panna koolimajas toimuvatel proovieksamitel ja ka Kängurul, mis on maailma populaarseim matemaatikavõistlus eesmärgiga mänguliste ülesannete kaudu populariseerida matemaatikat.
Tartu Ülikooli muuseumi TÄHETORNis saime käia sel õppeaastal kaks korda. “Päikesesüsteemi” programmis saime teadmisi kõigist kaheksast planeedist meie päikesesüsteemis ja Päikesest endast. Õppekäigul “Vulkaanid ja maavärinad” Tartu Ülikooli muuseumi TÄHETORNis tutvusime erinevate maailma vulkaanidega ning nende asupaikadega kasutades selleks maailma vulkaane tutvustavaid kaarte ja laamade puslet. Tähetorni ekspositsioonis olevalt arvutiekraanilt saime näha maailmas viimase nelja päeva jooksul toimunud maavärinaid, tutvusime seismograadi ja maavärinate skaaladega.
Lisaks õppekäikudele on meil traditsiooniks saanud korraldada perepäevi. Koduõppe Avapauk septembri alguses, Koduõppe Sügispäev on olnud igal aastal oktoobri lõpus (avatud kogu Eesti koduõppijatele, selle ürituse kohta leiad pildi ja teksti siit) ja Koduõppe Kevadpäev (perepäev aprillis TLPK koduõppeperedele ja selle kohta leiad postituse siit) ning lõpuks Koduõppe Lõpupauk juuni alguses.
Sel aastal oli lõpupaugul kohal u 70 inimest ja kogunesime Karolini Kooli aias ja ruumides.
Pered said mängida toas lauamänge ja õues õuemänge ning külastada koduõppepere Jairuse õuekohvikut, suhelda vanade ja uute sõpradega, aga aega jagus ka toredate töötubade külastuseks. Töötuba teemal “Usundiõpetus – miks ja kuidas?” juhtisid koolijuht Rein ja koordinaator Irja “Koduõppeaasta särvaimad hetked” nimelist vestlusringi aga mina st õppesuunajuht.
“Vanema ja lapse treening” koduõppevanem Krista ja koduõppija Rosana Jasminega oli juhendatud treening koduõppevanemast treeneri eestvedamisel, mille fookuses oli koostegutsemine, lõbus liikumine ja positiivne kehakogemus kogu perele.
Suši töötuba koduõppija Hettiga võimaldas ise käed külge panna ning sushi valmistamise protsessi praktiliselt kogeda.
Ühistöö kooli sünnipäevaks
Koordinaatorite Janeti ja Ingridiga sai meisterdada ümbriku, mis täideti suvise meeleoluga detailidega, sai panna oma mõtted ja ootused suveks paberile.
Sel õppeaastal juba teist hooaega said 3.kooliastme koduõppijad osaleda kord kuus Eesti Psühhodraama Instituudi juhendajate korraldatud suhtlusgrupis inimeseõpetuse õpieesmärkide saavutamiseks ja koostöiseks õppimiseks. Grupiga saab liituda uuel hooajal. Uuri
Pikaaegne koostööpartner OÜ Viisakas (VÕK programm) kostitas koordinaatoreid õhtusöögi ja kontserdiga Luke mõisas ja see on märk saabuvast suvepuhkusest.
Kui tahad rohkem teada meie koduõppesuunast ja selle inimestest, siis vaata intervjuusid siit. Video on osa saatesarjast “Tarkuse algus”, kus tutvustati Eesti erinevaid kristlikke erakoole ning meie koduõppesuunda tutvustav osa algab u20.minuti juurest. Sõna saavad nii õppesuunajuht, lapsevanem kui ka koduõppijad (fotodel).
Ole muutus, mida oled oodanud :) 