Koostöö

Lisaks sellele, et olen koduõppe-koordinaator ja oma lastele koduõpetaja, ma töötan eripedagoogina (logopeed on eripedagoog) koolis, kus on õpilaste seas tähelepanuhäire, käitumishäirega ja ka autistlikke lapsi. Selle kohta, mida eripedagoog teeb, saab lugeda siit postitusest, aga tegelikult pean oma kõige suuremaks tööülesandeks suurendada arusaamatuste ja tülide vahendamise ning lahendamise oskusi, eesmärgistamise ja õpioskusi, tõsta lapse teadlikkust iseendast, enda nägemist optimistlikus võtmes, enesereguleerimise suutlikkust, kuulamise ja kõnelemise oskusi, et oleks võimalik ennast esitleda just sellisena, nagu on sel hetkel keskkonnas kohane.

Koostöö oskuseid õpetades pean olema hea eeskuju. Tugispetsialistina ja kuulun võrgustikku, mis on punutud abivajava lapse jaoks, umbes nagu turvavõrk seikluspargis 🙂 Sinna kuuluvad klassijuhataja, aineõpetajad, sotsiaalpedagoog, psühholoog, eripedagoog, laps ja tema klassikaaslased, tema pere ja lähikond. Koostöö eelduseks on teadlikkus, et kõik võrgustiku osad elavad justkui omas maailmas ning ei suuda meelde jätta palju “võõrkeelset” infot. Selleks, et tekkiks mõistmine on vaja ennast treenida mõistma ka näiteks inimeste tahtejõuetust, erinevaid eluväärtusi, teistsugust loogikat ning õppida aktiivselt kasutama kuulamisoskusi, eelkõige teise inimese emotsioonide empaatilist tagasipeegeldamist. Kõike seda olen saanud harjutada ka oma isiklike laste peal 🙂 püüdes olla ka neile hea eeskuju koostöösse puutuvas.

Olen rohkem nö koduõppe-usku kui kooli-usku, minu arvates kool ei saa last tema võrgustikust ja perekonnast eraldada ja teda nö väljast korda teha. Samas saab kool tegelda lapse lähivõrgustiku toetamise või käivitamisega, et see lähivõrgustik saaks toetada lapse pädevuste arendamist nendes oludes, kus laps viibib – kuidas sellele aitavad kaasa sõpruskond, nende vanemad, huviringi kaaslased ja juhendajad, naabruskond ning ka sugulased.  

Samuti on koostöö eeldus, et vastutus on jagatud mõistlikult. Üle lapse pea ei ole väga mõistlik teha otsuseid/kokkuleppeid, nii ei hakkagi ta võtma vastutust oma hariduse ja elu eest. Samuti peab jääma selgus, et vanemad oma lapse eksperdid ja spetsialistidel, õpetajatel on vaid heasoovliku nõustaja roll.

Minu jaoks on väga oluline, et vestlust ümbritseks hoolivuse ja austuse aura. Isegi siis, kui üht osa võrgustikust nt last ja pere ei ole kohal , siis juhtumiga tegeledes vesteldakse nii, nagu nad siiski oleks sealsamas juures. Olen märganud, et lapsega kahekesi vesteldes vahel kui on oht, et laskume suhtlustasandite mõttes laps-täiskasvanu tasandile, siis ma kujutlen tema selja taga tema vanemaid. Sellega annan oma kujutluses lapsele juurde autoriteeti, et saaksime suhelda võrdsetel tasanditel.

Kes nüüd keegi imestab, et huvitav, mismoodi siis lapsega täiskasvanu tasandil suhtlemine käib, siis selle kohta on suurepärane raamat Thomas Gordonilt “Kuidas arendada lapses vastutustunnet. Millist last tahate teie?” Kahjuks meie enam-mitte-nii-hilja autokraatliku korra alt vabanenud ühiskonnas valitsevad ikka veel autokraatlikud arusaamad laps-lapsevanema/õpetaja suhetest, mida on minu arvates viimane aeg muuta teineteist austavaks ja arvestavaks. 

Soovin, et õpetaksime oma lastele koostöö tõelist olemust olles heaks eeskujuks selles osas ise. Ärme jääme lootma, et meie vajaduste eest seisab omavalitsus, riik, kool. Julgustan Sind nägema mitmekesiseid võimalusi. Julgustan Sind leidma ja looma oma võrgustik, oma turvavõrk selles seikluspargis 🙂

Kui soovid minuga koostööd teha, siis siin ma olen 🙂

https://kadikynnapuu.wordpress.com/about/

Soovitan lugeda:

Thomas Gordon “Kuidas arendada lapses vastutustunnet. Millist last tahate teie?”

Ene Kulasalu artiklid (http://www.ami.ee/leht/wp-content/uploads/2015/05/veebiv%C3%A4ljaanne_uus.compressed.pdf)

Johan Klefbeck ja Terje Ogden “Laps ja võrgustikutöö”.

Marju Selg. Võrgustikutöö, juhtumikorraldus ja supervisioon – kolm päästvat ideed Eesti lastekaitse erialadiskursuses. (http://oeiax4.nw.eenet.ee/esso4/40601.pdf)