Kui käes on jälle aeg jagada ja saada hinnanguid, tõusevad minus iga-aastased küsimused: Mida räägib see “5” või “3”? Üldse, kas sellest piisab, kui õppija omandab õpetaja seatud eesmärgid, teadmised või oskused?
Õpetaja ja juhendajana on vaja väärtustada mitte ainult “viiele” õpitut vaid ka õpiprotsessi. Õppijat tuleb õpetada õppima – infot otsima, probleeme märkama ja lahendusi leidma. Tähtis on ka, et õpilane on adekvaatne hinnates oma töö tulemust, märkab oma edusamme. Väga oluline on õppija oskus end motiveerida ka keerulisemates ja vähem huvitavates õpiprotsessi osades – õpetaja saab juhendada sellega toimetulemist.
Kuidas õpilane ise seda tunnistust vaatab – on see saavutus talle üldse oluline? Kui teda ei huvitagi, mis seal kirjas on, siis on miski ilmselt algusest peale nihu läinud. Vastutus õppimise eest peaks lasuma õppijal. Õpetaja korraldab vaid õpikeskkonda viisil, mis võimestaks teda ise eesmärke seadma ja lahendusi leidma. Kui õpilane loeb tunnistust ja tajub omaenda eesmärkide saavutamist, siis ei ole ta kindlasti nii ükskõikse pilguga.
Kas piisab, kui suuname õpilasi infot ja fakte meeldejätma? Parem õpetada neid teaduslikult mõtlema ja tegutsema. Uurimusliku õppe käigus tuleb õppijatel püstitada hüpoteese, disainida ja viia läbi eksperimente ja vaatlusi ning saadud tulemusi tõlgendada.
Kelle “5” on priskem? Kas ikka pingeridu sai piisavalt tehtud? Aga ehk on olulisem õppida koostööd? Näidata õpilastele, kuidas me kõik oleme teineteisega seotud ja eesmärkide saavutamiseks on vaja teha koostööd. Nii kasvab ka vastutustunne – ei saa vedada kaaslasi alt, kõik peavad oma panuse andma. Töö tulemuse hindamise kõrval tuleks alati suunata õpilasi hindama ka koostöö efektiivsust ja sellest õppida, et edaspidi oleks koostöö parem – nii arendame ka sotsiaalseid oskusi ning toetame positiivsete suhete kujunemist rühmas.
Hinnakem vähemalt kaunist suveilma 😀
Päikest!
Ole muutus, mida oled oodanud :) 