motivatsioon – Ole muutus, mida oled oodanud :)

Õppimise erinevad viisid (2)

10.08.2019 toimus augustikuine TLPK koduõppevanemate vestlusring, kus arutasime teemal: “Millisel viisil koduõpe on Eestis võimalik ja mis on parim õpikeskkond just minu perele”. Toatäis vapraid inimesi ja häid mõtteid viis meid vajaduseni kohtuda taas 14.septembril ja võtta teemaks juba konkreetsemate ainevaldkondade õppimise viisid ja võimalused koduõppes.

teljestik õppimine Sellel postitusel on ka 1.osa, vt siit, kus liikusime vestluses diagonaalis ülevalt paremalt alla vasakule nn inspiratsiooni ruutu ja tõdesime, et erinevat liiki õpikeskkonnad saavad olla erineval moel väärtuslikud ja siiski on vaja olla teadlik, et igas nn ruudus on ka omad ohud. /…/ Ja kui inspiratsiooni-ingel on meid energiast tühjaks raputanud, oleme tänulikud oma rutiinile, mis meid turvalisse igapäevaellu aitab naasta ja taastuda ja peagi uut inspiratsiooni-inglit ootama suunab./…/

Selles postituses liigume vastasdiagonaali mööda e ülevalt vasakult alla paremale 😀

Nn projektipõhiseks õppimiseks oleme nimetanud õppimise, mis on küll täiskasvanu juhitav, kuid ettemääratud õppekava puudub või on õppekava raames sisend õppetegevuseks tulnud õppijatelt / rühmalt, nt on teema ette antud, kuid alateemasid on saanud valida või pakkuda ja üksi või grupis saab uurida just seda, mille suhtes sisemine huvi, eesmärgistatud olemas, mistõttu on see õppimine kindlasti efektiivsem kui tavapärane kool. Kui astuda sisse hästi toimivasse projektipõhisesse õppesse, siis kõrvaltvaatajale paistab esmapilgul kaos, kuid igas nurgas toimub väikestes rühmades tegelikult imeline õppimine ja ennastjuhtimine ning nii eneseväljenduse kui suhtlemisoskuste harjutamine. Struktureerimata õppimist on väga lihtne nö untsu keerata ja õnnestumine sõltub suures osas õpetaja meelestatusest. Väga vähe on õpetajaid, kes on valmis E-R igal hetkel kõigi õpilaste huvidega arvestama õppekorraldamisel ning rühmatööde juhtimine ei ole reeglina eesti õpetaja tugevaim külg, samuti vastuse jagamine õppijaga. Näide sellisest õppimisest on ka tehnikaring, kus antakse võimalus kasutada vahendeid ja juhendamist omavalitud projekti planeerimisel ja elluviimisel. Samuti sarnaneb individuaalõpe ja tervislikel põhjustel koduõppe võimalus sellise õppimisega, sest juba asjaolu, et õppetöö on korraldatud selliselt, et nädalas 8 tundi 30 tunni asemel on keskendunud formaalsele akadeemilisele õppetööle, lihtsalt jätab lapsele piisavalt aega tegeleda oma enesearengusse, huvialasse või projektidesse panustamiseks. Minu isiklik arusaam nn vabaõppest kuulub samuti selle inspiratsiooniruudu horisontaaltelje vasakule äärele, sest vabaõppevanemal näen suurt rolli mentorina ja eeskujuna ning reflekteerijana ja toetajana, oma lapse arengu jälgijana, seejuures teemade, meetodite ja valdkondade valikul on määrav õppija eripära ja samuti on rõhk õppija eesmärgistamine ja refleksioon õpitava osas. TLPK koduõppe osakonnas püüame luua kord kuus koduõppijatele võimaluse tulla projektipäevale koosõppimist kogema. Sellekohane info jookseb meie vanemate listides ja suletud gruppides sotsiaalmeedias. Mis puutub TLKP juhendatud koduõppe korraldusse , siis seame eesmärgiks samuti lapse sisemise motivatsiooni äratamise, sest juhendaja suhtleb individuaalselt iga õppijaga, kes seab endale ise eesmärgid riikliku õppekava raamides ning suunab teda reflekteerima oma tegevusi ja õppimist endavalitud teemadel ning märkama seoseid õppekavas nõutuga.

Liikudes nö alla paremale teljestikus leiame nn ettevalmistatud õppekeskkonna, mille näiteks võib tuua Montessori koolid või koduõppe Montessori stiilis st et kodu või klass on seatud selliselt, et õppija leiab kiirelt vajalikud materjalid ja vahendid, vajadusel ka juhendaja, et oma valitud teemal iseseisvalt õppida. Õppekava on seejuures teada täiskasvanule, kuid õppija jaoks on igal hetkel lubatud ja võimaldatud teha valikuid nii tempo kui vahendite osas. Sedasorti õppimine toimub ka minu Lugemisseikluste huviringis/töötoas: minu juurde on tulnud väike rühm erinevas vanuses erineva lugemisoskusega lapsi. Mul juhendajana/logpeedina on teadmised, kuhu peab iga laps järgmiseks etapiks jõudma ja loon tingimused, et laps jõuab sinna. Lapsel endal ei pea selleks liiga palju teadmist protsessi struktuurist olema, sest olen talle loonud ülesanded ja vahendid, mis on ligitõmbavad ja ta saab üsna iseseisvalt neid uurides vajalikud oskused ja teadmised. Sellist õppimist toetab täiskasvanu uskumus, et laps tahab õppida ja õpib igal hetkel. Samuti teadlikkustab täsikasvanu, et vastutuse andmisel arvestame lapse võimetega st mida rohkem laps näitab, et ta suudab vastutust võtta, seda rohkem saab ja peab täiskasvanu talle vabadust andma.

Julgustan Sind usaldama ja austama ennast ja oma last, imeliselt kirjutab sellest siin Sille Poola. Soovitan tutvuda mujal maailmas populaarsete koduõppe eriliikidega, et leida üles see õige: vt nt teemakeskne õpe e unit-study, Charlotte Mason stiilis koduõpe e väärtkirjandusel, loodusvaatlusel, kunstinautlemisel põhinev õppimine; Thomas Jefferson Education ; klassikaline haridus, unschooling e vabaõpe jpm.

Pai.

Kadi

Õppimise erinevad viisid (1)

Õppida saab väga erineval viisil, mõned viisid on efektiivsemad. Teadlased on üldistanud, et omandame u50% sellest, mida oleme nii näinud, kuulnud kui ka lugenud (st kui on ainult üks meel olnud seotud, siis veelgi vähem), kuid kuni 90% omandame sellest, mida oleme kogenud või mida me oleme arutanud kaaslastega. Kõige paremini omandame me aga seda, mida teistele oleme püüdnud selgitada või õpetanud (ja see on ka põhjus, miks ma blogi pean :D)

teljestik õppimine Õppimise erinevaid viise/õpikeskkondi on ikka paigutatud teljestikku, nt arvestades (a) kui suunav või range juhendamisega see protsess/õpetaja on (vs kui palju on vastutust ja vabadust õppijal enesel) ning (b) kui struktureeritud/ettevalmistatud on õppekava (või kui palju lähtutakse lapse huvidest, inspiratsioonipuhangust).

Erinevat liiki õppimised saavad olla erineval moel väärtuslikud ja siiski on igas viisis ka omad ohud.

Tavapärase e konventsionaalse õppimisena oleme harjunud koolis nägema õpetajat klassi ees õpetamas õpiku ja töövihiku toel klassi. Ülesanneteks on nt: Loe ja vasta küsimustele või Täida lüngad. Minu taust eripedagoogina on andnud mulle ettevalmistuse tegutseda nn ülal paremal nurgas st eripedagoogiliselt ettevalmistatud koolitunnis on enamasti väga selged täpsed ootused, mis on küll lapse eeldatavatele võimetele vägagi vastavaks timmitud, kuid vähe on arvestatud lapse huvisid ja ootusi, parimal juhul saab laps nn preemiaks oma meelistegevusega tegeleda peale ette nähtud struktureeritud harjutuste lõpetamist. Selles teljestiku kastis on üsna vähe sisemist motivatsiooni, valikuvabadust, avastamisrõõmu, inspiratsiooni ja seda tunnetab miinusena tegelikult nii õpilane kui ka õpetaja. Siia kasti kuulub peale tavakooli ka alternatiivkoole nt Waldorfkoolid. Tavamõistes e-õpe/veebiõpe kuulub samuti siia kasti, sest kuigi laps ei osale klassiõppes, siis kaasnevad enamasti struktureeritud, ettemääratud ülesanded, tähtajad. Kuid ka mitteformaalne õpe saab olla konventsionaalne nt balletiõpingud, pilliõpingud, mis on kindlasti väga väärtuslikud ja efektiivsed õppetunnid, kuni õppija on ise valinud seal osaleda. Mis puutub koduõppesse, siis seda saab teha ka konventsionaalselt ja nii see ka mitmel pool kuuldavasti toimub, sest teisiti ei saakski see olla sellises koolis nimekirjas olles, kus koduõppijale on pandud kohustus käia oma vanusele vastava klassi õpetajate juures iganädalaselt vastamas, jälgida e-koolis vastava klassi materjali. Sellisel juhul on koduõpe “nagu kool kodus” st õpilane õpib kodus täpselt sama programmi samade vahenditega, mis klassikaaslased, aga kodus ja enamasti eraõpetaja või vanema rangel juhendamisel. TLPK vanema soovil koduõppe korraldus võimaldab sellest erinevat koduõpet, sest arvestame vanema vastutust ja vabadust õppeprotsessi koos õppijaga suunata vastavalt vajadusele st praktiseerida koduõpet nö “mis iganes ülaltoodud teljestiku punktis”. Seejuures on vaja siiski EV seaduste järgi jälgida riikliku õppekava oodatavate õpitulemuste täitmist, mida kontrollime kaks korda aastas arenguvestlusel. Mis puudutab TLKP juhendatud koduõppe korraldust (vt siit täpsemalt), siis see toimub veebipõhiselt, kuid erineb tavapärasest e-õppest. Eeldame, et koduõppija õpib oma igapäevaste tegevuste käigus olles aktiivne oma peres ja kogukonnas ja tegeledes oma huvialadega (vt täpsemalt siit). Koordinaator suunab õpilase ja pere tähelepanu (läbi iganädalase suhtlemise), kuidas selline õppimine vastab riikliku õppekava õpitulemustele ning sel moel järgitakse koostatud individuaalset õppekava. Suhtlemine õppijaga üles ehitatud sellisel moel, et ta seab endale ise eesmärgid ind.õppekava raamides ning koordinaator mentorina suunab teda järjest rohkem võtma vastutust ja leidma motivatsiooni oma igapäevastes tegemistes õpitut kasutada, reflekteerida.

Lapsekeskne õppimine on eelmisest väga erinev õppimise viis all vasakul on kastis (nimetan selle inspiratsiooniruuduks). Enamasti liiguvad koduõppepered aja möödudes ja kogemuse lisandudes selle ruudu suunas teljestikus. Märksõnadeks on siin inspiratsioon, sisemine motivatsioon, koosloomine. Sellist õppimist näeme nt kogukonnaga koostööpäevadel, ka sõpruskonnaga/üksi mängimine, iseseisev uurimine, avastamine, oma hobiga tegelemine on ennastjuhtiva ja huvikeskse õppimise näited. Tuleb möönda, et sedasorti õppimine nõuab juhendajalt/täiskasvanult äärmiselt palju teadlikkust, usaldust õppija ning õppeprotsessi õnnestumise suhtes. Samas on see õnnestumise korral väärtuslik kogemus õppijale ning nauditav protsess.

Minu isiklikul arenguteel koduõppevanemana on tulnud ette sel diagonaalil liikumist. Kõige rohkem naudin olukorda, kus meil on koduõppes mõnus turvaline rutiin nii päeva kui ka nädala, kuu ja aasta lõikes, mis annab mulle rahu ja teadmise, et (a) meil on aega, et lapsed saaks harjutada iseseisvalt igapäevatoimingutega pusimist nn eluõppes (ma mõtlen majapidamistöödes vastutuse võtmist); (b) et see, mis on kirjas riiklikus õppekavas, saab kaetud; (c) meil aega haarata kinni igast inspiratsioonipuhangust, imelisest võimalusest õppida hüpata nn jäneseurgu ja süveneda mingisse eriti põnevasse teemasse nt vaadates dokumetaalfilmi, minna õppekäigule, reisile, külla perele, kes peab talu või appi perele, kes ehitab parve või kanakuuti, haarata pilli või pintsli või raamatu just siis, kui selleks tekkis sisemine vajadus. Ja kui inspiratsiooni-ingel on meid energiast tühjaks raputanud, oleme tänulikud oma rutiinile, mis meid turvalisse igapäevaellu aitab naasta ja taastuda ja peagi uut inspiratsiooni-inglit ootama suunab.

Julgustan proovima erinevaid nn maitseid õpikeskkonna loomisel. Koduõpet on võimalik teha väga mitmel erineval viisil ja luua just sobivaim õpikeskkond pere lastele ja see võib olla veidi sarnane kokkamisega – võime osta kiirtoidukohast pizza/ 5.kl ajaloo õpiku ja töövihiku või siis osta talumehelt jahu, mitut sorti juustu, tomateid jm maitsemeelepärast ja teha mõnusas seltskonnas ühiselt parimad pizzad. Vahel võid sa eelistada üht katet ja siis jälle teist – koduõppes on võimalik proovida, mis just meie pere elustiiliks ja õpikeskkonnaks on parim valik. Aga võib ka vahel teha ise ja siis jälle käia kiirtoidukohas – mis just hetkel on võimalik ja vajalik. Põhiline on silmas pidada mitte seda, et õppekava saaks läbitud vaid et toimuks päriselt õppimine ja see ei tuleks enestunde või tervise või suhete arvelt.

Alustamine on kõige raskem. Nii kokkamises kui koduõppes. Tasapisi tuleb mõlemasse nauding, sest mõlemad on ju nauditavad protsessina – nii oma lastega koos elamine-suhtlemine-õppimine kui ühised kokkamised-söömaajad. No vähemalt võiks ju olla 😉

Ole ise see muutus, mida soovid hariduses näha!

Pai.

Kadi

Eesmärgistamine, planeerimine, enesehindamine Padletis

Mis on õppimine ja millal see algab? Kui õppija on saanud oma iseseisvusvajadust täita, siis sellega on ta oma motivatsiooni käivitanud ja saab käivituda ka õppimisprotsess. Seetõttu ongi oluline kaasata õppija eesmärgistamisse, planeerimisse ja lõpuks ka (enese)hindamisse e refleksiooni.

Siin on üks võimalus selleks Padlet keskkonnas. NB! Enne muutmist tee endale koopia sellest padletist. Selleks vajuta ülal paremal REMAKE ja seejärel pane kõikidesse kastidesse linnuke st kopeeri nii vorm kui postitused. Kaste saad lohistade, sisu muuta ja lisada, värvi muuta. Saab lisada ka pilte jms.

Juhis:

Loe 1.tulbast 1 oodatav õpitulemus. Neid on kokku 20.
Mõtle, kas oskad seda juba? Siis lohista see viimasesse tulpa.
Mõtle, kas see eesmärk on Sinu jaoks hetkel liiga keeruline ja vajad väiksemaid samme sellel teekonnal? Lohista see 2.tulpa.
Kui kumbki eelmine pole tõsi ja see eesmärk on Sulle paras, siis lohista see 3. tulpa.
Millest alustad? Lohista 4.tulpa mõned eesmärgid, millega tahad sel trimestril tööle hakata. Mõtle välja mõned vahvad väjundid, kuidas saad neid eesmärke savautada, mida sa selleks teed. Üks näide on kollases kastis, saad selle sisu ja asukohta muuta.
Kui said eesmärgi täidetud, siis lohista ta viimasesse tulpa ja kirjuta, kuidas Sul enda arvates läks ja mis eriti meeldis, mis oli keerulisem. Üks näide on kollases kastis, saad selle sisu ja asukohta muuta.
Vahet pole, kas oled alles 7-või 11-aastane – kui Sul on kõik need 20 eesmärki täidetud, siis on Sul omandatud kõik oskused ja pädevused, mida oodatakse 3.klassi lõpetajalt eesti keele valdkonnas. Võid lisada uusi ja põnevaid eesmärke või lihvida olemasolevaid oskusi. Võid ka asuda 2.kooliastme eesmärkide juurde.

Jõudu!

Kadi

Kuidas õppida ja õpetada õppimist?

Kui käes on jälle aeg jagada ja saada hinnanguid, tõusevad minus iga-aastased küsimused: Mida räägib see “5” või “3”? Üldse, kas sellest piisab, kui õppija omandab õpetaja seatud eesmärgid, teadmised või oskused?

Õpetaja ja juhendajana on vaja väärtustada mitte ainult “viiele” õpitut vaid ka õpiprotsessi. Õppijat tuleb õpetada õppima – infot otsima, probleeme märkama ja lahendusi leidma. Tähtis on ka, et õpilane on adekvaatne hinnates oma töö tulemust, märkab oma edusamme. Väga oluline on õppija oskus end motiveerida ka keerulisemates ja vähem huvitavates õpiprotsessi osades – õpetaja saab juhendada sellega toimetulemist.

Kuidas õpilane ise seda tunnistust vaatab – on see saavutus talle üldse oluline? Kui teda ei huvitagi, mis seal kirjas on, siis on miski ilmselt algusest peale nihu läinud. Vastutus õppimise eest peaks lasuma õppijal. Õpetaja korraldab vaid õpikeskkonda viisil, mis võimestaks teda ise eesmärke seadma ja lahendusi leidma. Kui õpilane loeb tunnistust ja tajub omaenda eesmärkide saavutamist, siis ei ole ta kindlasti nii ükskõikse pilguga.

Kas piisab, kui suuname õpilasi infot ja fakte meeldejätma? Parem õpetada neid teaduslikult mõtlema ja tegutsema. Uurimusliku õppe käigus tuleb õppijatel püstitada hüpoteese, disainida ja viia läbi eksperimente ja vaatlusi ning saadud tulemusi tõlgendada.

Kelle “5” on priskem? Kas ikka pingeridu sai piisavalt tehtud? Aga ehk on olulisem õppida koostööd? Näidata õpilastele, kuidas me kõik oleme teineteisega seotud ja eesmärkide saavutamiseks on vaja teha koostööd. Nii kasvab ka vastutustunne – ei saa vedada kaaslasi alt, kõik peavad oma panuse andma. Töö tulemuse hindamise kõrval tuleks alati suunata õpilasi hindama ka koostöö efektiivsust ja sellest õppida, et edaspidi oleks koostöö parem – nii arendame ka sotsiaalseid oskusi ning toetame positiivsete suhete kujunemist rühmas.

Hinnakem vähemalt kaunist suveilma 😀

Päikest!

Mida saan õpetajana teha, et laps oleks motiveeritud õppima?

Õpetaja küsimus on tihti: Kuidas panna õpilane (…) tegema? Eripedagoogina sõnastaksin selle küsimuse: Kuidas õppija jaoks raamistada pingutus, et see oleks ka nauditav; kuidas pingutust mõistlikult tagasisidestada; kuidas õppijal aidata teadvustada, et paremaks saamine nõuab aega, pingutust.

Mind kurvastab, kui kuulen õpetaja suust suhtumist: Aga teda ei huvita see üldse, milleks siis pingutada; Õppimine peab olema lõbus, nii, et laps ei saa arugi, et ta õpib. Kahjuks kuulen õpilastelt neile sissevajutatud mõtteviisi: Ma olengi rumal, mul on halb mälu; minu jaoks on see liiga raske, ma ei ole lihtsalt musikaalne; jms arusaam, et pingutamisest pole kasu.

Motivatsioon. Mulle meeldivad sõnad ja nende varjatud tähendused või mitmetähenduslikkus. Näiteks, ladinakeelne sõna motere (liikumine) annab tüve sõnadele motiiv, motivatsioon ja emotsioon. Emotsioon paneb meid liikuma eesmärkide poole st toidavad meie motivatsiooni, seejuures motiivid juhivad meie mõtlemist ja tegevust.

Ülikooliajal biheivioristliku motivatsiooniteooria kohta loetut oma õpilastega sh neurodiversiteediga õpilastega rakendades (ATH, autism) olen märganud, et päris kõik ei pea paika. Näiteks, biheivioristide sõnul inimene liigub kiituse suunas ja karistusest eemale, kuid autistlikud õpilased on enamasti ükskõiksed nii kiituse kui karistuse suhtes ja enamasti on selline väline motiveerimine probleemne, kuna nad on väga häiritud nende arvates ebaõiglasest karistusest või reeglite rikkumisest. Kognitivistide sõnul on inimene suuteline ise omale eesmärke seada ja valida ning seda olen küll märganud õpilaste puhul – kui õppeesmärk siduda nende erihuviga, siis lähevad nad väga hoogu ja süvenevad teemasse vabast ajast, kuid nad vajavad olulisel määral abi aja, ruumi ja materjali süstematiseerimisel ja ja planeerimisel, struktureerimisel.

Olen võtnud oma töös eripedagoogina eesmärgiks õpilase sisemise motivatsiooni toetamise ja soovitan seda igale õpetajale ja lapsevanemale, sest see aitab õppijal võtta oma töö eest vastutust, avab tema loovuse ja ta ei oota tehtud töö eest muud tasu kui nauding tehtud tööst. Samas pean oluliseks mitte ainult õppija sisemisele motivatsioonile lootma jääda ja siin tuleb appi autonoomne motivatsioon – see sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi, mis on mõistlikul kujul väline motivatsioon.

Selle asemel, et püüda ainult õppija huvist ja sisemisest motivatsioonist (mis võib olla lisaks muule ebapüsiv) lähtuda, saan toetada autonoomse motivatsiooni kujunemist õppetööd mõtestades. Autonoomne motivatsioon sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi. Omaksvõetud või integreeritud regulatsiooni all mõeldakse tegevuse mõtestatust ja väärtustatust õppija enda perspektiivist st tegevus on õppija enda silmis talle tähtis ( teab, kuidas see tegevus läheb tema eesmärkidega kokku), kuid ei pruugi olla huvitav / nauditav. Seda kirjeldatakse enesemääratlemise teoorias (self-determination theory), mille on välja töötatud Edward L. Deci ja Richard M. Ryan (isiksuse ja motivatsiooniteooria, mis püüab ühendada nii inimese sisemisi kui väliseid põhjuseid motivatsiooni tekitajana)ja hea ülevaate teemast saab siit: http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:3fZXi_kvyMkJ:miksike.ee/docs/referaadid2007/enesemaaratlemise_teooria_riinseema.doc+&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee

Lühidalt, väline regulatsioon võib muutuda läbi inimestele iseloomulike arenguprotsesside, milledeks on internalisatsioon (internalization so aktiivne protsess, mille kaudu inimesed muundavad, ehk kujundavad ümber välise regulatsiooni protsessi sisemiseks regulatsiooniprotsessiks, sest see on vajalik edukaks kohanemiseks ja toimetulekuks sotsiaalses maailmas) ja integratsioon (integration ehk omandamine tähendab väärtuste ja regulatsiooniprotsesside muutmist inimese minaga üheks tervikuks), seesmiseks ning enam ennastmääratlevaks.

Saan olla ise eeskujuks ja näidata lapsele, kuidas pingutan töös ja kodustes toimingutes iga päev asjade kallal, mis on mulle olulised. Pingutus on normaalne ja vajalik. Saan näidata, et kui õppijad keskenduvad asjadele, mis on neile tähtsad siis ei ole pingutus neile probleemiks, isegi ja eriti siis kui keegi väline neile hinnanguid ei jaga. Saan rääkida õppijale, et kõik, mida me elus tegema ja õppima peame, ei saa olla huvitav. Ka väga huvitava asja selgeks saamise juures tuleb toime tulla ka osadega, mis ei ole nii põnevad, aga on vajalikud terviku seisukohast

Saan õpilastele kirjeldada aju tööpõhimõtteid ja kuidas see on seotud pingutusega. Ma räägin siin pingutusest, ilma milleta ajus muutus ei teki, sünapsid ei teki, närviühendused ei müeliniseeru. Seega õppimine võrdub pingutamine, eksimine, eri viisidel katsetamine ja selgitada, et see tunne, et lugemine on raske, on tegelikult tunne, et su aju saab on just sel hetkel saamas lugemises paremaks. Selleks saab inspiratsiooni siit: https://www.youtube.com/watch?v=WtKJrB5rOKs

Saan vältida õppija mõjutamisel välise regulatsiooni (external regulation) kasutamist, st olukordi, kus õppija tunneb, et ta on kontrollitud oodatatava tasu või karistuse poolt. Õpilane, ei tohiks õppida selleks, et saada õpetajalt häid hindeid, või selleks, et vältida vanematega vastuollu sattumist. Õppija peaks saama kogeda valikutunnet.

Saan vältida pealesurutud regulatsiooni (introjected regulation) st ma ei saa luua reegleid õppijale, mis ei ole tema jaoks tähenduslikud või olulised. Näiteks õpilane tuleb tundi õigel ajal vaid selleks, et ennast mitte tunda halva inimesena. Õigeks ajaks tundi tulemine on tinginud väline sundus, see ei ole tegelikult õpilase enda valik.

Saan rohkem esile kutsuda omaksvõetud regulatsiooni (identified regulation). Selline käitumine on enam vabatahtlik, kui käitumine, mis on reguleeritud väliste tingimuste, või pealesurutud regulatsiooni poolt. Näiteks õpilane lahendab matemaatikas vabatahtlikult ülesandeid rohkem kui vaja, kuna arvab, et see on oluline õppeaines edasi jõudmiseks. Õpilase motivatsioon on väline, sest ta sooritab tegevust peamiselt vajadusest olla matemaatikas edukas, mitte aga huvist õppimise vastu. Omaksvõetud regulatsiooni poolt mõjutatud käitumine on suhteliselt ennastmääratlev, sest tegevus on vabatahtlik ja lähtuv isiklikust otstarbest, mitte välisest survest.

Saan eesmärgiks seada mõjutamisel integreeritud regulatsiooni (integrated regulation), mis on arenguliselt kõige hilisem (ilmneb tavaliselt alles täiskasvanu arengustaadiumis) välise motivatsiooni vorm. Sel puhul on regulatsiooniprotsessid indiviidi minasse (sense of self) täielikult integreeritud st indiviidi väärtused, vajadused ja identiteetid on muutunud vastastikku kokkusobivateks. Integreeritud regulatsioon on sarnane sisemisele motivatsioonile, sest mõlemad eneseregulatsiooni vormid esindavad autonoomset käitumist. Sellegipoolest on sisemine motivatsioon ja integreeritud regulatsioon erinevad. Sisemine motivatsioon tähendab, et inimesel on mingi tegevuse vastu isiklik huvi, integreeritud regulatsioon aga seda, et tegevus on inimesele isiklikult tähtis soovitud tulemuse saavutamisel (Deci & Ryan, 2000).

Ma arvan (ja mu arvamust toetab enesemääratlemise teooria), et inimesed on arengule orienteeritud aktiivseid organismid, kel on soov otsida uudsust ja väljakutset, areneda ja õppida AGA /JA see saab avalduda, SIIS KUI keskkond võimaldab kaasasündinud psühholoogiliste vajaduste rahuldamist st õppijal on võimalik keskenduda huvitavale tegevusele või tähtsale eesmärgile, selle asemel, et tegeleda enda vajaduste rahuldamisega. Enesemääratlemise teooria keskendub kolmele seesmisele vajadusele – need on vajadus kompetentsustunde järele, seotuse vajadus ja autonoomia ehk enesemääratlemise vajadus. Pakkudes inimesele eelnimetatud psühholoogiliste vajaduste rahuldamise võimalusi, saab mõjutada inimese seesmise motivatsiooni avaldumist. Samas ei tohi unustada, et seesmine motivatsioon avaldub vaid tegevuste puhul, mille vastu on inimestel sisemine huvi, mis on nende jaoks väljakutsuvad, uudsed ja väärtuslikud. Õppimine ja töö pole aga alati ühtviisi seesmiselt motiveerivad. Väliselt motiveeritud tegevused ei ole tavaliselt huvipakkuvad, kuid läbi psühholoogiliste vajaduste rahuldamise toimub regulatsiooniprotsesside omaksvõtmine ja integreerimine edukamalt (Deci & Ryan, 2000).

Seega, saan õpetajana pakkuda õppijale võimalust olla kompetentne st võimeline saavutama tulemusi optimaalse väljakutse puhul. Selleks saan pakkuda talle sobilikku tempot ja õpistiili, õpetada teda lähimas arengutsoonis st leida paras raskusaste ülesannetes. Väikeste läbimõeldud aga järjepidevate sammudega edasi liikudes on edu võimalik. See on kõige efektiivsemalt teostatav IÕK e individuaalse õppekava kaudu, mistõttu pean elementaarseks õpetaja töökava ja individualiseerimise olemasolu klassiruumis, aga koduõppe tingimustes on see vältimatu ja loomulik.

Saan õpetajana pakkuda õppijale turvalise ja rahuldust pakkuva seotuse ümbritsevate inimestega. Tuleb tõdeda, et seda on kõige parem ja lihtsam saavutada koduõppe tingimustes, hoolimata erinevatest kiusamisvastastest meetmetest tänapäeva koolides. Tuleb jälgida, et sotsiaalse keskkonna mõjul ei tekiks vastuolu oma vajaduste rahuldamisel (Nt koolitüdruk võib uskuda, et kui ta on õppimises väga edukas, võivad teised teda narrima ja tõrjuma hakata). Vahel näib lihtsam tekitada ka lapse turvaline rahuldust pakkuv keskkond täiskasvanute ja eakate inimestega, sest ealistest iseärasustest tingitult ei ole lapse eakaaslased võimelised seda pakkuma. Väga hästi selgitab teemat raamat “Hold On to Your Kids: Why Parents Need to Matter More Than Peers” tunnustatud psühholoogidelt Gordon Neufeld ja Gabor Mate, vt video https://www.youtube.com/watch?v=p_akH6Cin6E

Saan õpetajana kaasata õpilase õppeprotsessi planeerimisse ja eesmärkide seadmisse, et suurendada õppija autonoomiatunnet see tähendab võimaldada valikute tegemist, enda tegudele pühendumist ja enese reguleerimist (Deci & Ryan, 1985a). Individuaalse õppekava koostamine on mõistlik võtta ette koostöös õppijaga. Tavakoolis jääb õppijale liiga tihti kahjuks saladuseks, mida ja miks on õppetöö eesmärgiks seatud.

Veel üks oluline märksõna on optimistlik eeskuju. Optimismi aluseks on enesetõhusus: see on usk, et inimene ise saab mõjutada oma elu sündmusi ja ettetulevatele väljakutsetele vastu astuda. Ma usun, et ma oskan ja saan hakkama ja ma tahan proovida – selline suhtumine on eelduseks õppimisele. Väikesel lapsel on see loomuses ja kui see on kaotsi lastud, siis on õpetaja /vanema peamine ülesanne uuesti leida need asjad, mis tekitavad eneseusku ja tahet õppida.Saan olla õpetajana ise eeskujuks arengule suunatud mõtteviisiga õppijast ja tuua ka näiteid edukatest sportlastest/ teadlastest, kes avalikult räägivad, kuidas nende teed edule on sillutanud eksimustest õppimine. Stanfordi Ülikooli psühholoogiaprofessor Carol Dweck ütleb, et andekus on tagajärg, mitte eeldus. Tema teooria keskne mõte on see, et on kaks erinevat mõtteviisi – fikseeritud ning arengule suunatud, mis vastavalt muutuvad isetäituvateks ennustusteks meie ülejäänud elu ja saavutuste osas. Fikseeritud mõtteviisiga inimene usub, et tema võimed ning intelligentsus on sünnipäraselt kaasa antud ja tema ise neid mõjutada ei saa. Arengule suunatud mõtteviisi kandja aga usub, et sinu sünnipärased omadused on lihtsalt lävepakk, kust end üles töötama asuda. Nad usuvad, et igaüks suudab end igas valdkonnas arendada ja ei võta seetõttu ebaõnnestumisi isiklikult, sest see on lihtsalt hetkeolukorra peegeldus, mitte isikliku väärtuse mõõdupuu. Selle asemel, et oma energiat raisata oma puudujääkide varjamisele, tegelevad nad väljakutsete ületamisega. Sellest saab lugeda raamatus: https://www.rahvaraamat.ee/p/m%C3%B5tteviis/1007674/et?isbn=9789949620050 ja siit: https://www.brainpickings.org/2014/01/29/carol-dweck-mindset/

Viited:

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). The General Causality Orientation Scale: Self- determination in Personality.Journal of Research in Personality, 19, 109-134.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). Intrinsic Motivation and Self-determination in Human Behavior. New York: Plenum.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (2000). The “ What” and “Why” of Goal Pursuits: Human Needs and the Self-determination of Behavior, Psychological Inquiry, Vol. 11(4), 227-269.