Hirmud koduõppega alustades

Vahel juhtub, et kuigi plaan oli hea, siis koduõpe katkestatakse esimeste tagasilöökide juures või ei julgeta isegi esimesi samme astuda, et koduõppeni reaalselt jõuda. Põhjuseks on enamasti vanema hirmud või siis korralduslikud probleemid. Enamasti on siiski mõlemad lahendatavad, kuigi loomulikult on ka juhuseid, kus koduõpe ei sobigi perele ja selle katkestamine on igati lapse huvides.

Mitmed koduõppevanemad on väljendanud raskusi toimetulekus koduõppe läbiviijana:

  • koduõppe tulemuste jälgimine ja analüüs – stressi ja pingetega toimetulek, enesejuhtimine,
  • tugivõrgustiku ja kogukonna loomine, suhted kooliga;
  • eelkõige aga igapäevase õpikeskkonna kujundamisel.

Pea kõigil vanematel on esinenud kahtlusehetki, mil nad tundsid, et koduõpe võib laste tulevikku silmas pidades piiravaks teguriks osutuda. Hirmude allikaks võib olla

  • laste võrdlemine kooliskäivate eakaaslastega.
  • Teinekord tekitab muremõtteid vestlused tuttavate ja sugulastega, kes ei ole koduõppega sisuliselt kursis.
  • Kui on ootused õpetajale kui kõiketeadvale elavale wikipeediale, siis võib tekkida hirm, et seda rolli ei suuda koduõppevanemana küll täita.
  • Kindlasti on koduõppevanemaid sarnaselt koolilaste vanematega tabanud ka abstraktsemat laadi himud – kas nende lapsed saavad elus üldiselt hakkama, kas leiavad tööd ja oskavad luua tähenduslikke inimsuhteid.

Sellised mõtted on teatud määrel kasulikud, sest ajendavad tegema vajadusel kasulike muutusi ja täiendusi, kuid kehvasti on siis, kui hirmud halvavad ja tegevusi ei järgne, koduõpe katkestatakse. Viimasel ajal on mul olnud koduõppe teemadel rohkelt vestlusi. Varasemast rohkem peresid Eestis kaalub sügisest alustada koduõpet, kuid nad on siiski veidi murelikud, sest ikka leidub mõni “heasoovlik tuttav”, kes neisse kahtlusi süstib mõne järgneva müüdiga hirmutama tulles.

Hirm number 1: Ma ei ole õpetaja…olen lihtsalt lapsevanem…õpetaja teab, kuidas last kõige paremini õpetada.

See on tõest kõige kaugemal. Lapse vanemad tunnevad oma last kõige paremini, mistõttu on neil pühendumise korral isegi lihtsam organiseerida tõhus õpikeskkond. Jah, see eeldab nuputamist, kuidas laps kõige paremini õpib, millised on tema nõrkused ja tugevused ning mida laps vajab, et olla edukas.

Lapsevanemad ei pea oma lapse õpetamiseks õpetajakoolitusse minema – seal keskendutatakse ikkagi pigem suurte klassikollektiivide õpiprotsessi juhtimise õppimisele. Kui laps on võimeline materjali õppima, siis on ka lapsevanem, isegi kui see tähendab õppimist koos temaga. Muide, kuidas vastaksid sina, kui su koduõppija küsib: “Kui üks õpetaja ei suuda koolis kõiki aineid õpetada, siis kuidas üks õpilane peab suutma kõiki aineid õppida?” 😀

Küll aga on tõsi, et vanem peab olema teadlik õpikäsitusest, õpiprotsessi kujundamisest. Õnneks on veebis ja kirjastustelt võimalik erinevaid materjale saada, samuti on sotsiaalmeedias ja koduõppeosakondades tugigruppe, abvalmis kogemusnõustajaid, kes toetavad ja jagavad oma materjale, õpikuid, kogemusi. Ka meie veebiseminaridelt leiad loodetavasti häid ideid ja saad teiste perede kogemustest õppida. Loe näiteks seda postitust: Vanema roll koduõppes.

Hirm number 2: Lapsed peavad koolis käima, et regulaarselt suhelda. Koduõppelapsed ei saa hakkama hiljem, sest ei oska suhelda, käituda.

See hirm lahustub kiirelt, kui oled näinud mõnda koduõppijat. Tegelikkuses on koduõppija enamasti suurepäraste sotsiaalsete oskustega, sest:

  • tal on rohkem nn pärissuhtlusvõimalusi kui kooliskäijal – rohkem aega sõprade, huviringide jmt jaoks.
  • Koduõppijate vanemad enamasti ka otsivad teadlikult ja rohkem võimalusi suhtluse edendamiseks. Nad teavad, et pikaajalistes gruppides osalemine on oluline suhtlemisoskuste arengule ja aitavad tõsta/hoida motivatsiooni õppimises. Mitmed koolid pakuvad koduõppijatele võimalust üritustel ja huviringides osaleda.
  • Koduõpe annab võimaluse soovi korral ka mõneks ajaks suhtlemisest puhkust saada ja endale ja oma huvidele keskenduda, ka see on mõnes eluetapis hea ja vajalik.
  • Mõelgem, kui palju suhtlemist lapsed klassiruumis tegelikult saavad. Kui lapsed kooli jõuavad, võib neil olla paar minutit, et sõbraga vestelda ja siis on aeg individuaalset või frontaalset tööd alustada – grupitöid on minimaalselt. Suurema osa koolipäevast ei tohi lapsed omavahel rääkida, kui õpetaja neile luba ei anna. Tihtipeale kiirustatakse lõuna ajal sööma enne, kui aeg otsa saab, mis ei jäta liiga palju aega rääkimiseks ja sotsialiseerimiseks.
  • Kahjuks on hoolimata kiusuvastasest võitlusest koolides palju vägivalda. See on probleem ülitundlikele ja neuroerilistele noortele, kes ei talu lärmi, ebaõiglust või jäävad kiusajatele silma oma erineva maailmataju tõttu. Kiusatud ja hirmu all koolis käivad lapsed ei saa õppimisele keskenduda ja kool ei saa olla positiivne kogemus, kui kiusamine on pildis. Koduõppevanematel on sõna otseses mõttes võim paigutada noored positiivsesse keskkonda ja hoida eemal pidevast pingest, sealhulgas olukordadest, kus neid võidakse kiusata. Mõned nimetavad seda ülekaitsvaks vanemluseks, kuid teiste arvates on see lihtsalt hea viis kasvatada noortes enesehinnangut ja enesekindlust, nii et nad oleksid paremini varustatud edaspidi selliste olukordadega toime tulema, kus keegi käitub agressiivselt, ilma et see nende vaimset tervist halvendaks. Kas see nõuab vanematelt rohkem pingutust? Absoluutselt, aga see on seda väärt.
  • Ka pere on grupp, kus õppida suhtlemist, õpioskusi, empaatiat. Tuleb välja, et enamasti lausa ideaalses suuruses grupp, sest teadus teab, et optimaalne õpigrupp on 4 inimest.
  • Isevalitud grupis on lihtsam jõuda koostööfaasi. Nagu igas grupis, tuleks ka koduõppeperes liikuda koostöisuse suunas ja nagu igas grupis, tuleb selleks läbida mitu grupi arengufaasi (koduõppe arengufaaside kohta loe siit). Alati on läbitavate seas ka vastupanufaas. Soovitan: jää loomulikuks, tekita vestlus, tee koduõppija uudishimulikuks. Kui see vestlus ei vii kuskile, siis on ilmselt juba väike mõra suhtes ja usalduses tekkinud, kuid jätka vestlust siiski – nt saate sellest rääkida, miks ta ei taha rääkida, jne.
  • Koduõppes toimub enamasti õppimine läbi suhtlemise, vestluse. Kumb kujutluspilt sul tuleb, kui mõtled õppimisest ja mis on täiskasvanu roll: kas oled õpetajana tahvli ees jutlustamas või nendega diivanil kõrvuti vestlemas? Kas tahad, et laps ise otsib raamatust vastused ja saate koos arutada edasi sel teemal, või see, et loed talle õpikut ette? Vestluse kaudu õppimine võib olla aeglasem, aga on u 5 korda sügavam kui loengu kuulamine, vaata seda skeemi: :

Mida arvad sina koduõppijate suhtlemisoskusest ja -võimalustest? On sul mõni koduõppehirm? Tule, vaatame hirmudele otse silma veebiseminaris üheskoos.
Loe ka siit:

Kust leida julgus võtta laps koduõppele?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s