Õppimise erinevad viisid (1)

Õppida saab väga erineval viisil, mõned viisid on efektiivsemad. Teadlased on üldistanud, et omandame u50% sellest, mida oleme nii näinud, kuulnud kui ka lugenud (st kui on ainult üks meel olnud seotud, siis veelgi vähem), kuid kuni 90% omandame sellest, mida oleme kogenud või mida me oleme arutanud kaaslastega. Kõige paremini omandame me aga seda, mida teistele oleme püüdnud selgitada või õpetanud (ja see on ka põhjus, miks ma blogi pean :D)

Õppimise erinevaid viise/õpikeskkondi on ikka paigutatud  teljestikku, nt arvestades (a) kui suunav või range juhendamisega see protsess/õpetaja on (vs kui palju on vastutust ja vabadust õppijal enesel) ning (b) kui struktureeritud/ettevalmistatud on õppekava (või kui palju lähtutakse lapse huvidest, inspiratsioonipuhangust). 

Erinevat liiki õppimised saavad olla erineval moel väärtuslikud ja siiski on igas viisis ka omad ohud. 

Tavapärase e konventsionaalse õppimisena oleme harjunud koolis nägema õpetajat klassi ees õpetamas õpiku ja töövihiku toel klassi. Ülesanneteks on nt: Loe ja vasta küsimustele või Täida lüngad. Minu taust eripedagoogina on andnud mulle ettevalmistuse tegutseda nn ülal paremal nurgas st eripedagoogiliselt ettevalmistatud koolitunnis on enamasti väga selged täpsed ootused, mis on küll lapse eeldatavatele võimetele vägagi vastavaks timmitud, kuid vähe on arvestatud lapse huvisid ja ootusi, parimal juhul saab laps nn preemiaks oma meelistegevusega tegeleda peale ette nähtud struktureeritud harjutuste lõpetamist. Selles teljestiku kastis on üsna vähe sisemist motivatsiooni, valikuvabadust, avastamisrõõmu, inspiratsiooni ja seda tunnetab miinusena tegelikult nii õpilane kui ka õpetaja. Siia kasti kuulub peale tavakooli ka alternatiivkoole nt Waldorfkoolid. Tavamõistes e-õpe/veebiõpe kuulub samuti siia kasti, sest kuigi laps ei osale klassiõppes, siis kaasnevad  enamasti struktureeritud, ettemääratud ülesanded, tähtajad. Kuid ka mitteformaalne õpe saab olla konventsionaalne nt balletiõpingud, pilliõpingud, mis on kindlasti väga väärtuslikud ja efektiivsed õppetunnid, kuni õppija on ise valinud seal osaleda. Mis puutub koduõppesse, siis seda saab teha ka konventsionaalselt ja nii see ka mitmel pool kuuldavasti toimub, sest teisiti ei saakski see olla sellises koolis nimekirjas olles,  kus koduõppijale on pandud kohustus käia oma vanusele vastava klassi õpetajate juures iganädalaselt vastamas, jälgida e-koolis vastava klassi materjali. Sellisel juhul on koduõpe “nagu kool kodus” st õpilane õpib kodus täpselt sama programmi samade vahenditega, mis klassikaaslased, aga kodus ja enamasti eraõpetaja või vanema rangel juhendamisel. TLPK vanema soovil koduõppe korraldus võimaldab sellest erinevat koduõpet, sest arvestame vanema vastutust ja vabadust õppeprotsessi koos õppijaga suunata vastavalt vajadusele st praktiseerida koduõpet nö “mis iganes ülaltoodud teljestiku punktis”. Seejuures on vaja siiski EV seaduste järgi jälgida riikliku õppekava oodatavate õpitulemuste täitmist, mida kontrollime kaks korda aastas arenguvestlusel.  Mis puudutab TLKP juhendatud koduõppe korraldust (vt siit täpsemalt), siis see toimub veebipõhiselt, kuid erineb tavapärasest e-õppest. Eeldame, et koduõppija õpib oma igapäevaste tegevuste käigus olles aktiivne oma peres ja kogukonnas ja tegeledes oma huvialadega (vt täpsemalt siit). Koordinaator suunab õpilase ja pere tähelepanu (läbi iganädalase suhtlemise), kuidas selline õppimine vastab riikliku õppekava õpitulemustele ning sel moel järgitakse koostatud individuaalset õppekava. Suhtlemine õppijaga üles ehitatud sellisel moel, et ta seab endale ise eesmärgid ind.õppekava raamides ning koordinaator mentorina suunab teda järjest rohkem võtma vastutust ja leidma motivatsiooni oma igapäevastes tegemistes õpitut kasutada, reflekteerida.

Lapsekeskne õppimine on eelmisest väga erinev õppimise viis all vasakul on kastis (nimetan selle inspiratsiooniruuduks). Enamasti liiguvad koduõppepered aja möödudes ja kogemuse lisandudes selle ruudu suunas teljestikus. Märksõnadeks on siin inspiratsioon, sisemine motivatsioon, koosloomine. Sellist õppimist näeme nt kogukonnaga koostööpäevadel, ka sõpruskonnaga/üksi mängimine, iseseisev uurimine, avastamine, oma hobiga tegelemine on ennastjuhtiva ja huvikeskse õppimise näited. Tuleb möönda, et sedasorti õppimine nõuab juhendajalt/täiskasvanult äärmiselt palju teadlikkust, usaldust õppija ning õppeprotsessi õnnestumise suhtes. Samas on see õnnestumise korral väärtuslik kogemus õppijale ning nauditav protsess. 

Minu isiklikul arenguteel koduõppevanemana on tulnud ette sel diagonaalil liikumist. Kõige rohkem naudin olukorda, kus meil on koduõppes mõnus turvaline rutiin nii päeva kui ka nädala, kuu ja aasta lõikes, mis annab mulle rahu ja  teadmise, et (a) meil on aega, et lapsed saaks harjutada iseseisvalt igapäevatoimingutega pusimist nn eluõppes (ma mõtlen majapidamistöödes vastutuse võtmist); (b) et see, mis on kirjas riiklikus õppekavas, saab kaetud; (c) meil aega haarata kinni igast inspiratsioonipuhangust, imelisest võimalusest õppida hüpata nn jäneseurgu ja süveneda mingisse eriti põnevasse teemasse nt vaadates dokumetaalfilmi, minna õppekäigule, reisile, külla perele, kes peab talu või appi perele, kes ehitab parve või kanakuuti,  haarata pilli või pintsli või raamatu just siis, kui selleks tekkis sisemine vajadus. Ja kui inspiratsiooni-ingel on meid energiast tühjaks raputanud, oleme tänulikud oma rutiinile, mis meid turvalisse igapäevaellu aitab naasta ja taastuda ja peagi uut inspiratsiooni-inglit ootama suunab.

Julgustan proovima erinevaid nn maitseid õpikeskkonna loomisel. Koduõpet on võimalik teha väga mitmel erineval viisil ja luua just sobivaim õpikeskkond pere lastele ja see võib olla veidi sarnane kokkamisega – võime osta kiirtoidukohast pizza/ 5.kl ajaloo õpiku ja töövihiku või siis osta talumehelt jahu, mitut sorti juustu, tomateid jm maitsemeelepärast ja teha mõnusas seltskonnas ühiselt parimad pizzad. Vahel võid sa eelistada üht katet ja siis jälle teist –  koduõppes on võimalik proovida, mis just meie pere elustiiliks ja õpikeskkonnaks on parim valik. Aga võib ka vahel teha ise ja siis jälle käia kiirtoidukohas – mis just hetkel on võimalik ja vajalik. Põhiline on silmas pidada mitte seda, et õppekava saaks läbitud vaid et toimuks päriselt õppimine ja see ei tuleks enestunde või tervise või suhete arvelt.

Alustamine on kõige raskem. Nii kokkamises kui koduõppes. Tasapisi tuleb mõlemasse nauding, sest mõlemad on ju nauditavad protsessina – nii oma lastega koos elamine-suhtlemine-õppimine kui ühised kokkamised-söömaajad. No vähemalt võiks ju olla 😉

10.08.2019 toimus augustikuine TLPK koduõppevanemate vestlusring, kus arutasime teemal: “Millisel viisil koduõpe on Eestis võimalik ja mis on parim õpikeskkond just minu perele”. Toatäis vapraid inimesi ja häid mõtteid viis meid vajaduseni kohtuda taas 14.septembril ja võtta teemaks juba konkreetsemate ainevaldkondade õppimise viisid ja võimalused koduõppes. See postitus on kokkuvõte meie vestlusringist ja jätkub siin.

Ole ise see muutus, mida soovid hariduses näha!

Pai.

Kadi