Sotsiaalne lugu: Kodused ülesanded; Arsti juures.

Sotsiaalne lugu on meetod, mis aitab suhtlemisraskusega lapsel mõista ja väljendada suhtlusolukorras, mis tema jaoks on keeruline.

Sotsiaalne lugu on tööriist tööks autistlike inimestega, mille eesmärgiks on suurendada autistliku inimese arusaama teatud olukordadest.
Sotsiaalset lugu on hea kasutada ka teiste õpilaste puhul, kui probleemiks on, et õpilane ei otsi kontakti ning väldib suhtlemist, aga samas vajab kindlaid juhiseid ja meeldetuletusi ülesannete täitmiseks.

Sotsiaalse loo tegemisel kasutatakse teatud põhimõtteid ja lausete järjekorda.

Näiteks, delikaatne koduste ülesannete meeldetuletus kirjutuslaua kohal või desktopil arvutis:

sotslugu koduylesanded

Või näiteks, eesootavast arstivisiidist rääkimine.

Eriti autismiga inimeste ja ülitundlikkusega laste puhul esineb sel puhul keerulisi olukordi nii nende endi, nende pereliikmete kui ka med.töötajate jaoks. Sotsiaalne lugu  tutvustab lastele aitab sõnastada,mis ootab ees,mis emotsioone see kaasa toob ja kuidas takistustest üle saada. Kui sa soovid loo juurde pilte, võta minuga ühendust. Alati on aga vahvam joonistada pildid koos lapsega ise.

Mõnikord pean ma arsti juurde minema. Vahel pean arsti juurde minema siis, kui olen haige. Tavaliselt lähen arsti juurde, et näidata, kui hästi olen kasvanud ja kui tugev ma olen. Arst ja õde mõõdavad mind ja näevad, kui suur ma olen.Ma võtan kingad ära ja astun kaalule.

Vahel arst laseb valgust mu kõrva või ninna või silma. Siis ta näeb, kas ma olen terve. Vahel arst koputab mu põlve või varvast. Siis mu jalg liigutab end naljakalt.

Arstil on stetoskoop. Ta kuulab sellega minu hingamist. Mõnikord lubab ta ka minul kuulata.

Ma olen nii vapper arsti juures Mu pere on minu üle väga uhke.

Arstil on hea meel, et ma viisakalt käitusin tema juures. Vahel annab ta mulle preemiaks väikese üllatuse. Mu ema kallistab mind ja ütleb, et olin väga tubli väike patsient.

Ma lähen hea meelega arsti juurde, et näidata, kui tubli ja terve ma olen.

Sotsiaalse loo saab teha ka video või helifailina, raamatuna.

Hetkel olen koostamas üht nimeraamatut, mille teises osas on ka üks sotsiaalne lugu.

Mis on nimeraamat? Vaata https://kadikynnapuu.wordpress.com/tooted/

Läbi raskuste tähtede poole!

Oskuste õpe.

Olen läbinud motiveeriva intervjueerimise (MI) algkursuse ja Ben Furmani Oskuste õppe (OÕ) kursuse. Mulle tundub, et need kaks nn abivahendit psüühikahäire puhul on sarnased, samuti leidsin teatud ühisosa Thomas Gordoni suhtlemisõpetusega, aga ka Dr. Ross Greene,  meetodiga  Collaborative & Proactive Solutions (CPS). Tegemist on pereteraapia ja lahenduskeskse teraapia valdkonda kuuluva meetodiga. Kiitmise ja karistamise asemel on fookus lapse sisemise motivatsiooni (lapse soov on muuta oma käitumist) kujunemisel, mistõttu rõhutatakse positiivset, sisendatakse eneseusku ning probleemidest rääkides kasutatakse mõistet: oskus, mida lapsel on vaja õppida. Olen sarnast mõtteviisi kohanud inglisekeelses kirjanduses (growth mindset) ja see on ainuõige viis raskustes lapsega suhtlemisel.

Otsustasin proovida OÕ meie pere laste peal. Mulle ei tundunud vajalik OÕ etappe ükshaaval läbida, sest peamine eesmärk on ka selle tehnika juures saavutada lapsega kontakt, kuulata aktiivselt ja empaatiliselt tema probleemi tõstatust, aidata sõnastada probleem st õpitav oskus, toetada last lahenduste pakkumisel ning sõlmida kokkulepe, kuidas lahendus ellu viiakse ning lõpuks hinnatakse koos probleemi lahendust/tähistatakse õnnestunud õpitud oskust.

Meie peres tegi tol ajal so u poolteist aastat tagasi kõige enam muret koduste koolitööde teema. Mõistsin, et edu saladus põhineb ajastuses ning õigete küsimuste küsimisel. Seega valisin vestluseks aja, mil leidsin koolitöö ees mossitava lapse ja küsisin: “Ma näen, Sul on raske praegu ja sa oled nõutu. Millist oskust Sa tahaks õppida, et Sul oleks kergem sellises olukorras?” Kuna probleemikeskne mõtlemine on nii sisse vajutatud, siis on lapselt tihti vastus sõnastatud mitte-ootuspäraselt Nt ütles laps:”Ma lähen närvi, kui mul harjutuses viga tuleb!”. Järgmine ümbersõnastav küsimus oli minu poolt: “Sa tahad öelda, et Sa tahaksid õppida, kuidas rahulikuks jääda, kui Sul viga tuleb?” See aitab lapsel võtta vastutust ja leida sisemine motivatsioon probleemiga tegemiseks. Samal ajal ei räägi me nn probleemist vaid sisendame lapsele eneseusku rääkides oskusest, mis vajab harjutamist.

Seejärel läksime konkreetsemaks ühise lahenduste otsimisega. Seejuures püüan olla suunav ja toetav, anda lapsele võimalikult palju initsiatiivi ja vastutust. Küsisin: “Mida sa võiksid järgmine kord teha, kui sa närvi lähed?” Laps pakkus hingamisharjutusi, mida oleme ennegi proovinud. Ma leian, et seejuures on abistav lapse jaoks lahendused võimalusel ka läbi proovida Nt ütlen:” Näita mulle, kuidas sa teed hingamisharjutust! Näita veel! Näitame ja selgitame seda nüüd ka teistele, et kui sa lähed närvi, siis sa saad end sel moel rahustada.” Sel moel harjutatakse oskust ja kaasatakse kaaslased, õpetajad, pere). Meie tegime ka ühe rollimängu, kuidas laps saab oma uut oskust rakendades end rahustada.

Kui lapse motivatsioon lahendust leida oleks olnud madalam, siis oleksin kasutanud motivatsiooni tõstavaid küsimusi: “Kas/miks see oskus võiks sulle oluline olla?”, “Kas Sul on selles osas juba midagi õnnestunud õppida?”, “Kas/miks Su sõprade/pere jaoks võiks see sinu uus oskus oluline olla?”, “Kes võiks sind aidata oskuse õppimisel?”, “Kuidas võiksime tähistada, kui see oskus on õpitud?”

Võib öelda, et lahendus toimis mõnel korral, kuid üldiselt tundus see lahendus liialt lihtsakoeline “plaaster” suuremale probleemile. Tundlik laps on lihtsalt õhtuste koolitööde ajaks liialt väsinud ja ülestimuleeritud,  et end kokku võtta ja, olgem ausad, üsna igavate ülesannete lahendamist ette võtta, kui sisemine soov oleks hoopis millegi meeldivamaga tegeleda. Siiski proovisime mõne aja pärast samal teemal uut OÕ-stiilis lahendust. Laps nimetas õpitava oskuse nn Sipelgaoskuseks. See on oskus teha oma kodused koolitööd iga päev rõõmsalt ära.   Koostasime postri:

screen-shot-2017-02-23-at-11-57-13-am

Arutasime, et see on hea oskus, sest harjutades saab osavamaks, koolis on kergem ja oma tööde eest on hea võtta ise vastutus, et teised ei peaks muretsema. Laste ülesandeks jäi ka oma edusammude märkamine – kui nad olid teinud oma tööd rõõmsalt ilma torisemata ja venitamata, siis võisid nad panna nn kiidupurki 3,2 või 1 pärlit vastavalt sellele, kuidas nad hindasid oma toimetulekut – kas oli vingumist, venitamist või pigem mitte. Kui purk täitub, pidime minema Ahhaa-keskusse tähistama perega. Purk täitus väga aeglaselt ja vahepeal võtsin initsiatiivi enda kätte – jagasin ise pärleid purki, et hoogu anda.

Pean tunnistama, et see punktide jagamine on minu jaoks võõristav ja seostub ikkagi vastumeelse hinnagute andmisega, karistamise ja kiitmisega. Kiitmine sel kujul on suhtlustõke, lihtsalt ümberpööratud karistamine. Eelistan kiitmist kasutada siiras vestluses minasõnumina ja ei soovi kasutada kiidupurke ega kleepse lapse väliselt motiveerimiseks. Suhtlemisel lapsega sean eesmärgiks pigem lapse empaatilise ja aktiivse kuulamise. See õpetaja/vanemapoolne punktide jagamine tundub olevat vastuolus ka OÕ filosoofiaga, mis peaks olema see, et kiitmise ja karistamise asemel on fookus  lapse sisemise motivatsiooni (lapse soov on muuta oma käitumist) kujunemisel.

Arvan, et aeg oskuse harjutamiseks ja õppimiseks peab olema piisav, et saavutada eduelamus ja piisavalt lühike, et mitte tüdineda – u 2 nädalat. Meie igatahes 2 nädala pärast tüdinesime ja otsustasime, et purk oli liiga suur ja läksime siiski tähistama Ahhaasse 🙂 Koduste koolitööde osas virisemised ja venitamised ei kadunud selle tulemusena. Küll aga leidsime hoopis paremad lahendused sellele probleemile põhjalikult ümber korraldades õpikeskkonna (lapsed on koduõppel), aga see on teine teema.

Tuleb tõdeda, et mul oli raskusi kodus isiklike lastega sobiva probleemi leidmisega selle Oskuste õppe harjutuse jaoks. Kuidagi loomulikum tundub lihtsalt kasutada MI või CPS või T.Gordoni tehnikaid kui üldse midagi, sest lastega vestlemisel olen juba harjunud olema empaatiline aktiivne kuulaja ja andma vastutust ja initsiatiivi lastele. Oskuste õppe abil saab küll lahendusi leida, aga need on sellised teatud tüüpi probleemid ja teatud tüüpi lahendused. Näiteks, kujutan ette, et kui laps tahab loobuda sõrmeküünte närimisest, siis OÕ abil alustuseks valib ta ühe sõrme küüne ja hakkab seda kasvatama, iga päev veidi viilib seda äärt siledamaks, lõpuks tähistatakse aga õpitud oskust piduliku küünelõikamisega. Sedasorti probleemidel on samas jälle sügavamad põhjused enamasti (ärevus jms), mistõttu ei ole ma pidanud õigeks isiklike laste puhul OÕ analoogsetel juhtudel kasutada.

Otsustasin, et pigem kasutan OÕ oma töös 1-1 õpilasega, kellega ma kohtun harva nt 1 kord nädalas ja mul on keeruline luua suhet sel määral, kui õpilastega, kellega kohtun iga päev ja isiklike lastega kodus. Seejuures ilmnes positiivseid külgi OÕ juures, mis varem oli varju jäänud:

  1. Ben Furmani oskuste õpe on hea viis hoida efektiivset konstruktiivset suhtlust täiskasvanute vahel, kes last ümbritsevad – puudub süüdistamine ja kaeblemine lapse halva käitumise ümber.  Näide süüdistamisest ja kaeblemisest: Õpetaja:“Juss tukub tihti tunni ajal!” Ema: “Jah, ta isa on samasugune uimerdis!” või “Huvitav, kodus meil küll sellist probleemi ei ole!” OÕ võimaldab õpetaja ja vanema vajhelises suhtluses olukorda, kus räägitakse konkreetsetest sammudest ja edusammudest Nt:“Juss on palju õppinud. Üks oluline asi, mida nüüd õppida on parem kohalolek tunni ajal.”
  2. Kui oskuste õpe toimub klassis või rühmas, siis on see hea viis, kuidas vanemad saavad ka omavahel üksteist toetada (rühma seintel on laste portfooliod õpitavate oskustega (illustreeritud jõulooma jms piltidega: “Mis oskust sinu laps õpib? Kas saaksime teha koostööd?”
  3. Ka lapsed saavad üksteist toetada ja väheneb kaebamine, tülitsemine.
  4. Harjutasin 1-1 tundides lastega OÕ kasutades, et oluline on teha delikaatselt kokkulepped viisis, kuidas võin lapsele meelde tuletada õpitud oskust või uut lahendusviisi, kui on näha, et see on tal meelest läinud (kas 2 nädala jooksul harjutamise ajal või ka kuid peale seda) – nt käemärk (“Räägi selgelt hääldades!”), ese (mängumikrofon), märgusõna (Avatud suu!) vms. Näiteks, leppisime kokku, et ärritumise korral saab laps korraks eemalduda koostegevusest ja minna kokkulepitud ajaks (abiks taimer, aega mõned minutid) rahunemiseks puslega mängima ja siis tuleb tagasi õppetegevuse juurde rahunenult. Kui laps ärritub, saab talle näidates puslekarpi tuletada meelde kokkulepitud rahunemisviisi.
  5. Leiutasin uusi delikaatseid viise õpitud oskust hiljem meelde tuletada –  teha lapsele ettepanek oma oskust ka teistele õpetada. Pole ju saladus, et teisi õpetades õpime ka ise ;). Veel üks võimalus on teha 1-1 tunnis koos lapsega video lapse heast oskuse kasutamisest ja saata see tänukirjaga  (“Tänan, et aitasid mul seda oskust harjutada!”)oma toetajatele nt vanemale.
  6. OÕ aitab kaasa hea koostöö kujunemisele õpetaja, lapsevanema ja lapse vahel.Nt eelmainitud video vaatamine ja positiivsete arengute märkamine ja jagamine täiskasvanute vahel.

Kokkuvõtteks, soovitaksin kasutada OÕ õpetajatel koolieelses eas lastega ja rõhutaksin seejuures võimalusi heaks koostööks õpetaja, lapsevanema ja lapse vahel.

Soovitan Ben Furmani raamatuid (ja telefoniäppi :D):

“Oskuste õpe”,

“Oskuste õppe käsiraamat”,

“Minu armas marakratt”,

“Põngerjaõpetus”,

“Kunagi pole hilja saada õnnelik lapsepõlv”.

 

Kas eelistad meeleolukamat videoesitlust? Palun:

Läbi raskuste ikka tähtede poole 😉

 

Väikesed värvilised ampsud: ülesanded osaülesanneteks!

Logopeed on eripedagoog, kes on spetsialiseerunud kõne-ja suhtlemishäirete ennetamisele ja korrigeerimisele, kuid viimasel ajal on mul üsna tihti vaja konsulteerida ka matemaatikaoskustega kimpus olevate laste vanemaid ja ma teen seda hea meelega ja pean seda väga oluliseks osaks eripedagoogi tööst. Kurdetakse enamasti, et laps ei suuda, numbreid õigetesse kohtadesse paigutada; unustab (pinnapealselt) õpitud oskusi; ei mõista (sisuliselt) matemaatiliste mõistete tähendusi; esineb suuri raskusi ajas orienteerumisel ja rahaga arveldamisel.

Põhimõtted on ikka samad:

  1. alustada tuleb sealt, kus on lapse tase hetkel e siis leida lähima arengu tsoon ja valida ülesanded, mis on lapsele jõukohased väikese lisaabiga, et saada eduelamust;
  2. kiita ohtralt iga püüdluse ja ponnistuse eest, aga mitte niivõrd tulemuse eest. Kõik teavad, et lugemisoskus, kirjutamisoskus kui ka arvutamisoskus on oluline ja seeläbi on igale lapsele varakult selge, et puudujäägid neis oskustes on midagi häbiväärset – see uskumus aga on õppimisele suur takistus. Nii kaob lapse loomulik soov ja huvi õppida,  uusi väljakutseid vastu võtta, lapsel tekib ärevus, et ta võib läbi kukkuda. Tee lapsele selgeks, et vead ei tähenda läbikukkumist;
  3. enne spetsiifiliste ülesannete juurde asumist ärata terve aju st aktiviseeri ajukeskusi erinevates piirkondades ja püüa keskenduda sellele osale, milles laps on eriti nõrk hetkel. Kirjutan sellest teinekord pikemalt, kuid ajutasakaalustavad koordinatsiooniharjutused on osaliselt lahtiseletatud nt siin.

Spetsiifiliste matemaatikaülesannete puhul on tihti abiks kui:

  • samal ajal kui verbaalselt seletad lapsele ülesandes esinevaid osaoperatsioone, püüa eri värvidega näidata erinevaid osaülesandeid st markeerida sammud värviga, et laps mõistaks vebraalset seletust paremini – värvuste kasutamine aktiveerib ka parema poolkera ja vasak poolkera saab paremini tööd teha arvutamisel (suurepärane neljavärviline pastapliiats on näiteks  koos värvilise algoritmiga kirjaliku jagamise osaülesannetest postituse all fotol). Lase lapsel mitu korda värvilise näidise järgi toimetada samal ajal valjuhäälselt oma tegevust kommenteerides (nagu sa enne ette näitasid), kuni osaoperatsioonid kinnistuvad ;
  • toeta visuaal-ruumilist taju ja jälgi ülesande ruumilist paigutust paberil – siin tuleb olla täpne nt kirjaliku jagamise puhul, aga ka tavaliste arvutustehete ridade paigutamisel. Eelista suure ruuduga paberit, aga vahel on parem loobuda ruudulisest paberist ja asendada valgega, et oleks võimalik teha nii suured numbrid ja numbrivahed kui laps vajab;

img_2794

treening eesmärgiga äratada TERVE aju.

Autism Movement Therapy® ehk AMT tantsuteraapia treening on välja töötatud eesmärgiga ÄRATADA TERVE AJU. AMT tantsuteraapia loojaks on Joanne Lara, eripedagoogika magister, tantsija ja autistide hariduse ekspert Ameerika Ühendriikides.

Tartus on jälle suurepärane võimalus saada osa AMT tantsuteraapia tundidest – tund koosneb harjutuste kombinatsioonidest, mille ühine eesmärk on üheaegselt aktiveerida aju erinevaid piirkondi. Muusika kuulamine, rütmi tajumine ja oma keha liikumise sobitamine sellesse, tantsuliigutuste nägemine, meeldejätmine ja jäljendamine oma kehaga, kiikuvate liigutuste tegemine, mis nõuab tasakaalu pidevat taasleidmist, osades harjutustes ka liigutustega samaaegselt häälitsuste tegemine või sõnade lausumine – need kõik stimuleerivad üheaegselt erinevaid aju piirkondi. See sunnib kasutama mõlemat ajupoolkera ja regulaarse stimuleerimise tulemusena tekivad aju erinevate osade vahel nö sissekäidud rajad, mida mööda info hakkab aja jooksul järjest hõlpsamini liikuma. Võta ühendust treener Gerdaga (vajuta linki) või küsi minult lisainfot.

Autism Movement Therapy®

Vahtramäe Emil

Karel kirjutab:”Ma tahaksin teile tutvustada üht lõbusat raamatut, mida ma olen lugenud.

Astrid Lindgren kirjutas selle raamatu siis, kui ta lapse-laps oli kolme aastane. See laps Karl Johan jonnis tihti ja ükskord tahtis Astrid Lindgren, et ta lihtsalt tasa oleks ja kuulaks. Siis ta küsis lapse käest: “Kas tead, mida Vahtramäe Emil kord tegi?” Karl johan lõpetas kohe jonni ja soovis teada, mida Emil oli teinud.

Raamatu peategelane Emil oli siniste silmadega väike ja jonnakas poisiklutt. Ta elas Rootsis, Smålandi maakonnas Vahtramäe külas Kassisalu talus koos isa Antoni, ema Alma, õde Ida, sulase Alfredi ja tüdruk Liinaga. Emil satub ühtelugu pahandustesse. Ta ei ole pahatahtlik, ta lihtsalt ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Näiteks kord, kui väike Ida tahtis hästi kaugele näha, oli Emil abivalmis ja tõmbas õe lipuvarda tippu. Teine kord mängisid lapsed, et Emil on arst ja Ida haige, ning et Ida haige moodi välja näeks, värvis Emil tal näo tindiga siniseks.
Alati, kui Emil pahandust tegi, pani isa ta tislerivärkstuppa luku taha. Emilile aga meeldis tisleritöötoas – iga kord, kui ta mõne vembu pärast seal istus, vestis ta endale ümberringi vedelevatest puutükkidest ja lauajuppidest mõne kena pisikese puukuju. Lõpuks oli tal neid puukujusid 369 tükki. Kui te ei ole veel seda lugenud, siis soovitan kindlasti seda lugeda või vaadake vähemalt filmi. See raamat on ka loetud audioraamatuks plaadile.”

KOLM PÕRSAKEST

Ma harjutan mõne õpilasega hetkel nii lugemisoskust algtasemel kui ka lause moodustamist/ jutustamisoskust. Appi tuleb vana hea laste lemmik – muinasjutt!

Kõige pealt laps loeb lihtsad sõnad(keerulisemad loen ette):

screen-shot-2017-01-19-at-8-06-20-pm

Seejärel treenime häälikanalüüsi ja kirjutamist. Olen teinud ka vastupidises järjekorras – annan ilma tekstita piktogrammid ja häälin sõna ette, laps kirjutab, vajadusel on abiks kriipsud või osaliselt ettekirjutatud sõnad.

Näide: talu pidi juures on iga tähe jaoks kriips: _ _ _ _, me häälime sõna koos kriipsudele osutades ja siis laps kirjutab tähed.

screen-shot-2017-01-19-at-8-23-30-pmSiis hakkame lauseid moodustama piktogrammide abil. Pabriruudukestel piktogramme järjestades. Vahel on tekst pildi all abiks, aga teinekord segab, siis saab selle alla murda.Panen siia koos tekstiga, et näitest paremini aru saaksite. Pane tähele, et punasega on toodud pöördelõpud jms.

Mõni tublikene on juba suuteline piktogrammide järgi jutustama!

screen-shot-2017-01-19-at-7-48-03-pm

Pictogrammide autor: Sergio Palao: ARASAAC (http://arasaac.org): CC (BY-NC-SA): Aragon Goberment

MAALIDES LUGEMA

Parafraseerides häid viimasel ajal ilmunud harjutustikke”Kirjutamas kirjutama”, “Kuulates lugema” jms (Studium), soovitan algajale lugejale tasuta interaktiivset prograami :”Maailides lugema!”. Maalimisega on siiski siin just niipalju tegemist, kuivõrd  lihtne graafikaprogramm Paint (või Paintbrush) seda võimaldab. Miks mitte teha sarnaseid harjutusi ka päris pintsli või kriidiga, proovi!

Paint-sarnane programm  on kaasnenud kõigi seniste operatsioonisüsteemi Microsoft Windows või Mac versioonidega.  Ka püsimatu ja lootuse kaotanud rübliku silmad lähevad särama, kui ta saab valida värve, lohistada tähti, trükkida erinevas šriftis ja suuruses, kleepida pilte, neid kustutada jne.

Proovi näiteks nii:

Lohista punased tähed kahe sinise vahele. Võid ka lohistada nii, et üks sinine jääb ainult nähtavale. Kõige lihtsamad silbid lugemiseks: MAA, AAL, MAAL…

lugemisharjutus-m3

Proovi ka nii:

Tekitage koos häälikutele kodusid – pikem häälik vajab suuremat kodu. Hääldage (mõni häälik võib kõlada rõhutatultpikemalt) ja häälige (kõik häälikud on ühepikkuseks venitatud). Ajage kodud segamini, siis jälle lohistage kokku. Pildil on moon ja tamm. Kirjutage lemmikvärvidega, võib ka naljakates šriftides.lugemisharjutus-m

Kui oli liiga lihtne, proovi veel nii:

Kleebi pilt või foto ja tee koomiks. Vali sulghäälikuta 1-2-silbilised sõnad. Kirjutage koos, lugege kahekõne.

lugemisharjutus-m1

Painti saab kerge vaevaga kleepida pilte ja neid muuta, lohistada. Üks hea viis on nt lohistada pilt loetud lause juurde. Kasuta lihtsaid lühikesi lauseid, nt:

m-laused

Läbi raskuste ikka tähtede poole ;)!

LUGEMISPÄEVIK: “RASMUS, PONTUS JA LONTU”

KUI SA SOOVID, ET MA LISAKS SIIA LUGEMISPÄEVIKUSSE SINU KIRJA VÕI PILDI, SIIS SAADA MULLE SEE E-KIRJAGA: LOGOPEEDKADI@GMAIL.COM.

TÄNA SAIN MA KIRJA KARELILT. TA KÄIB 4.KLASSIS. KAREL KIRJUTAS:

rasmus-pontus-ja-lontu“Ema soovitas mul lugeda raamatut “Rasmus, Pontus ja Lontu”. Ta ütles, et see on raamat, kus saab nalja. Rasmus ja Pontus on kaks poissi, nad on sõbrad. Koos koer Lontuga püüavad nad kinni hõbedavargad. See on detektiivilugu nagu “Lasse ja Maia detektiivibüroo” raamatud. Ema soovitas sellepärast, et see raamat ei ole väga paks, aga põnev ja naljakas. Praegu olen ma lugenud ainult ühe peatüki sellest, kuidas poisid kohtusid mõõganeelajaga. Mul on plaanis see raamat laenutada. Selle autor on kuulus Astrid Lindgren. “

Individuaalne õppekava

 Oma töös kooli logopeedina puutun igapäevaselt kokku IÕK koostamise ja õpetajate nõustamisega sel alal. See postitus on aga loodetavasti abiks koduõppel olevate laste vanematele, sest ka koduõppele jäävale lapsele on vaja koostada individuaalne õppekava (IÕK). Järgnev jutt ei ole kindlasti lapsevanema heidutamiseks mõeldud. Vastupidi, tahan julgustada ja toetada Sinu püüdu luua oma lapsele just tema jaoks parim ja sobivaim õpikeskkond koduõppe näol. Mõnes mõttes oled just Sina lapsevanemana oma lapse ekspert. Minu suur palve on: tee see valik  vastutustundlikult, eesmärgistatult, läbimõeldult.

Kuigi IÕK saab koostada tuginedes kooli õppekavale, mille leiad kooli (kus laps on nimekirjas) kodulehelt, siis on ju selge, et koopia klassi õppekavast ei ole IÕK Sinu lapsele. IÕK mõte selles ongi, et lähenetakse individuaalselt – natuke sarnane erinevus on rätsepaülikonnal ja õmblusvabriku tootel. Üks näide klassiõppekava ja IÕK erinevustest on oppekava.innove lehel selline: io%cc%83k-na%cc%88ide

Samuti tundub tark koostada IÕK, millest oleks ka Sulle endale kasu lapse õpikeskkonna loomisel, mitte ainult vormitäiteks. IÕK võib koostada terveks aastaks, poolaastaks, veerandiks, kuidas Sinu lapse ja elustiili puhul tundub mõttekas ette planeerida. Kokkuvõtvalt hindama peab õpetaja (koolis, kus laps on nimekirjas) vähemalt kord poolaastas. Oluline on vältida olukorda, kus näiteks IÕK eesmärgid on koostatud 3 aastaks, kuid teise aasta lõpus avastame, et esimese kooliastme lõpuks seatud eesmärkidest ei ole pooltki saavutatud, kuid magus aeg ja võimalused lapse huvi ja uudishimu rakendada on möödas. Soovitan IÕK koostamisel võtta aluseks  riikliku õppekava oodatavad  õpitulemused, need on nii igaks aastaks st klassiti ja ka  õppeaineti toodud lehel oppekava.innove.ee, nt siin:

http://oppekava.innove.ee/pohiharidus/keel-ja-kirjandus/eesti-keel/

On täiesti arusaadav, et haridusvaldkonnas mittetegeva lapsevanemana võid esmalt kohkuda sellisest mahust ja keerukast sõnastusest. Lisaks ei pruugi Sa kohe alguses olla pädev hindama,  millised oodatavad õpitulemused on Su lapsel juba olemas – neid ei ole mõttekas IÕK-sse siis eesmärgina kirjutada. Kava on ikka selleks, et seada eesmärgid, mis on väärt ka täitmist. Samuti on kindlasti keeruline leida vastuseid küsimusele kuidas?, milliste abivahenditega?, milliste õppematerjalidega need eesmärgid täita? jne. Mõnel juhul on vaja IÕK-s seada kas suuremad või väiksemad oodatud õpitulemused st eesmärgid, kui klassiõppekavas.

Kui Sul on IÕK koostamisel minu abi vaja, siis võta minuga ühendust!

Soovin edu!