1. Loe üks eesmärk.

2. Mõtle, kas oled selle juba saavutanud sel trimestril või varem?

3. Kui oled, siis lõika ja kleebi pealkirja alla “Saavutatud eesmärgid”

4. Pane õpimappi midagi, mis meenutab sulle selle eesmärgi saavutamist (pilt, tekst, märksõna, mille abil saad mulle jutustada, kuidas Sa selle eesmärgi saavutasid).

5. Kui Sa arvad, et ei ole veel saavutanud seda eesmärki, siis lõika ja kleebi see pealkirja alla “Harjutamist vajavad eesmärgid”

6. Vali 1-2 eesmärki, mida tahad harjutada järgmisel trimestril. Kirjuta see ka õpimappi ja lisa mõni mõte, kuidas sa saaksid selle eesmärgi kevadeks täita nii, et see oleks sinu jaoks huvitav.

7. Mõtle, mida sa võiks teha, et ka ülejäänud eesmärgid 3.klassi lõpuks täita.

I kooliastmes  taotletavad üldpädevused:

• näitan oma pereliikmetele sõnade ja tegudega, et pean lugu oma perest; annan ja täidan lubadusi;

• kuulan ja tunnustan kaaslast; räägin, miks ei tohi narrida kedagi;

• tunnen rõõmu õppimisest nii üksi ja ka koos 1 kaaslasega või mitmega. Ma sean oma õppimisele eesmärke; püüan olla õppimises iseseisev, aga julgen abi küsida vajadusel; harjutan oma oskusi iga päev; ma ei jäta alustatut ja kokkulepitut pooleli.

• Ma tuletan meelde vajadusel oma rahvuse ja eesti sümboleid; oskan rääkida Eestimaast.

• Koostan päevakava endale püüdes jaotada oma aega koduste kohustuste, õppimise, oma huviala ning vaba mängu vahel. Ma järgin seda kava.

• Leian tekstist info ja oskan seda kaaslasele jutustada või lühijutu kirjutada sellest.

• Õpin võõrkeelt ja kasutan lihtsamaid lauseid ja väljendeid selles keeles.

• Arvutan või mõõdan midagi iga päev.

• Võrdlen ja rühmitan asju ja püüan rääkida nende erinevustest ja sarnasustest.

• Leian vastused küsimustele vaadeldes lihtsat plaani, tabelit, diagrammi ja kaarti;

• Jutustan sellest, mida olen looduses märganud ja kuidas olen püüdnud loodust kaitsta ja hoida.

• Kasutan arvutiprogramme ja tehnikat vajadusel.

• Tunnen rõõmu kunstist ja liikumisest, meisterdan ja märkan ilu enda ümber. räägin kaaslasele, mida olen märganud või loonud.

• Hoian puhtust ja korda kodus ja mujal. Hoolitsen oma välimuse ja tervise eest. Ma tahan olla terve.

• Olen tänaval ettevaatlik.  Vajadusel julgen pöörduda kiirabi, politsei, tuletõrje poole helistades 112

Saavutatud üldpädevused:

Kinnistamist vajavad üldpädevused:

Mitte ainult psüühikahäirega õpilaste õpetajad ei pea õpilasega suheldes oma emotsioone reguleerima, oma häält ja kehakeelt tuleb valitseda kõigil meil.

Siiski on ühes suhtlussituatsioonis olukord plahvatusohtlikum kui teises.

Õpilase ebakohasele käitumisele reageerides on oluline, et me ei provotseeri noorukit võitlusse või kaitsesse asumisele.  Seetõttu mõned soovitused (T.Gordoni raamatute põhjal):

Väldi kohutmõistvaid sõnumeid nt

• Sa käitud ebaküpselt!
• Sa räägid nagu istumajääjast logard.
• Kool ei meeldi Sulle, sest sa  ei viitsi pingutada.
• Sa oled ju muidu nii tubli ja hea õpilane, kuidas siis nüüd nii?

Miks? No kuidas sa ise ennast tunneks, kui Sind kritiseeritakse, sildistatakse, analüüsitakse, meelitatakse – enesehinnang langeb, tekib süü, viha. Nooruk tunneb ebaõiglust, mittemõistmist, hoolimatust. Vaenulikkus suureneb ja ta vastab samaga.

Selle asemel

• pea pausi, hinga
• kirjelda nooruki käitumist hinnanguvabalt,
• vajadusel väljenda oma mõtteid ja tundeid ja kahju, mida saad tema käitumisest.
• Et selline mina-sõnum kohale jõuaks on muidugi eelduseks hea suhte olemasolu eelnevalt.

Väldi lahendustpakkuvaid sõnumeid nt

• Ei tule kõne allagi!
• Kui sa kooli pooleli jätad, siis…
• Õppimine on kõige rahuldustpakkuvam tegevus üldse.
• Sa võiks endale päevaplaani teha, kuidas kiiresti oma asjad ära õppida.

Miks? Kas Sulle meeldib kui Sind kamandatakse, ähvardatakse, moraali loetakse ja soovimatute nõuannetega üle külvatakse  – lähed ju samuti trotsi täis, tekib soov klatšida ja valetada. Nooruk tunneb, et sa ei usu tema iseseisvusse ja pädevusse, et tema vajadused on Sinu silmis tühised.

Selle asemel

• püüa jahutada nooruki emotsioone neid peegeldades.
• Aita tal mõista ja sõnastada tema enda vajadus, positiivne kavatsus, eesmärk mis on ebakohase käitumise taga peidus.
• Juhata ta leidma mitte kala vaid õng – parem viis enda vajaduse rahuldamiseks.

Väldi ignoreerivaid sõnumeid nt

• Ei taha kooli? Räägi parem, kuidas Sul trennis läks!
• Õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega.
• Lõputunnistusega hakkad rohkem raha teenima.
• Usu, gümnaasiumis on juba hulga lihtsam.

Miks? Sa ei paista väga veenev, kui juhid jutu kõrvale. Suurendad lootusetust ja teie vahelist emotsionaalset kaugust,  paistad hoolimatu, kui üritad loogiliselt argumenteerida või tema tundeid pisendada.

Selle asemel

• pea pausi,
• peegelda tema mõtteid ja tundeid,
• väljenda oma tundeid ja kahju, mida saad tema käitumisest.

See eeldab empaatiavõimet, aga see Sul ju on?

Väldi irooniat ja sarkasmi. Autistlik inimene ei mõista seda, aga see pole siiski eetiline. Kõik suhted saavad sellest kahjustatud.

Vaatasin peeglisse. Olen mitmed kursiivis laused enda elust maha kirjutanud… aga eks me kõik oleme luust ja lihast ja emotsioonidest tehtud.

Pai!

😉

https://koduope990152138.wordpress.com/seadus-statistika/

Ma otsin häid viise, kuidas kaasaegses õpikäsitluse prismas võiks toimuda võõrkeele õpetamine 2.kooliastmes.

Tundub, et selleks võib olla esitluse koostamine, infovoldiku kokkupanek, rühmatööna ajalehe väljaandmine jm ülesanne, kus õppurid saavad kohe ka õpitut demonstreerida nt teha videoülesandeid või ühiselt dokumente ja esitlusi koostada. Töö käigus õpitakse nii koostööd ja üksteise arvamusega arvestamist, videotöötlust kui ka uusi fakte, aga ka sõnavara. Sõnade omandamise kontrollimiseks saab õpetaja koostada testi Socrative.com keskkonnas, mis võimaldab õpilastel sisestada vastused oma telefonis ning annab kohest tagasisidet. Hea on ka Quizlet sõnavara õppimiseks.

Kasutada saab audioraamatuid.  Videode otsimine antud teemal nt TED Talk, aga ka koos filmi või dok.filmi vaatamine – olulisim  kujundatav õpioskus filmide vaatamise juures on uue sõnavara märkamine ja õppimine.

Rollimäng või lauamäng sobib ka grammatika nt ajavormide kordamiseks või kinnistamiseks. Väitlus – nii suuline kui ka kirjalik –  õpetab lisaks refereerimisele ja keeleaspektidele ka ajaplaneerimist ning koostööd. Kui teha selline ülesanne nädala jooksul neljaliikmelistes meeskondades, siis peab iga õpilane esitama oma argumendid kindlaks kuupäevaks, et teised meeskonnaliikmed saaksid ka tähtajaks oma mõtted esitada.

Kahoot.it keskkonnas õpilaste loodud kordamisülesanded (nii sõnavara, keelendite kui ka näiteks ajalugu puudutavate faktide kordamiseks), kuid ka võistlused (nii meeskondades kui ka individuaalselt).

Mida Sina oled proovinud ja soovitaksid? Kirjuta mulle

Kadi

Kasutatud:

Keeleõpe muutunud õpikäsituse prismas

TALIS 2013 uuringust ilmnes, et Eesti õpetajatele on iseloomulik tugev juhendamine ja väiksem autonoomsuse toetamine ehk ollakse enam suunatud õppetulemuste kontrollile ning aktiveerivat praktikat ja õppe diferentseerimist kasutatakse tagasihoidlikult. Kui õpetaja uskumus on, et hea õpetaja mõõdupuuks on pelgalt head testi- ja eksamitulemused, siis kalduvad õpetajad kasutama ka enam kontrollivat juhendamisstiili. Samuti mõjutavad õpetaja käitumist lapsevanemate ootused – nimelt peavad lapsevanemad tihti heaks õpetajaks just ranget ja kontrollivat õpetajat.

Isemääramisteooria (self-determination theory) järgi ning uuringute põhjal aga õppijate motivatsioon ja seega kaasatus suurenevad keskkonnas, kus õpetajad leiavad optimaalsed tingimused

• autonoomsuse (iseseisvusvajaduse), mille vastandiks on tugev kontroll) ja
• struktureerituse (kompetentsusvajaduse), mille vastandiks on kaos) toetamiseks.
• Seotusvajaduse rahuldamise seisukohalt on omakorda olulised inimestevahelised suhted klassiruumis

Õpetajate tegevused õpilaste autonoomia e iseseisvuse ja kaasatuse toetamisel võib jagada nelja rühma :

1. Sisemiste motivatsiooniallikate eest hoolitsemine. Õpetaja pakutavad õppeülesanded ja tegevused lähtuvad õpilaste huvidest, eelistustest, isiklikest eesmärkidest ja pädevustest. Õppeprotsess pakub võimalust valida ja initsiatiivi üles näidata.

2. Informatiivse, mittekontrolliva keele kasutamine. Klassiruumi reeglitest ja õppimisele seatud ootustest kõneldakse viisil, mis on pigem informatiivne ja paindlik kui kontrolliv ja karm. Informatiivne kõnelemisviis on täpne, võimaldades õpilastele selgitada, miks neil läheb hästi või miks nad on teinud edusamme. Mittekontrolliv kõnelemisviis tähendab, et kõneldes ei suruta õpilastele peale oma arvamust.

3. Õppe sisu väärtuslikkuse selgitamine ja õpilastelt oodatava käitumise põhjendamine. See on oluline, sest klassiruumis paluvad õpetajad tihti teha õpilastel seda, millest õpilased ei ole sisemiselt huvitatud või mis tundub neile vastumeelne. Õpetajad toetavad õpilaste motivatsiooni, kui selgitavad, miks konkreetne tegevus on kasulik, rõhutades tegevuste ja ülesannete praktilisust, väärtust, tähtsust või vajalikkust.

4. Õpilaste negatiivsete tunnete aktsepteerimine. Klassiruumis kehtivad reeglid ja nõudmised on teinekord vastuolus õpilaste eelistustega, samuti tekib konflikte ja seega negatiivseid emotsioone ning vastupanu siis, kui õpetaja soovitud tegevused ei ühti õpilaste enda soovidega. Kui õpetajad aktsepteerivad sellistes situatsioonides negatiivseid tundeid, mitte ei ignoreeri neid ega suru neid alla, siis õpilased tajuvad, et õpetajad mõistavad neid. Autonoomsust toetavad õpetajad aktsepteerivad õpilaste negatiivseid tundeid ning vajaduse korral algatavad diskussioone, et aidata õppijatel näha õpitava väärtust. Kontrollivad õpetajad aga reageerivad õpilaste negatiivsetele tunnetele tõrjuvalt, väites, et selline suhtumine ei ole aktsepteeritav ning õpilased peavad muutma oma käitumist.

Õpetajate hästi struktureeritud käitumist tunnis iseloomustavad järgmised tegevused 

1. Õpetajad annavad selgeid, täpseid ja detailseid tööjuhiseid, väljendades selgelt ootusi õpilaste käitumise suhtes ja kirjeldades õpilastele mooduseid, kuidas õpitegevustega hakkama saada.

2. Õpetajad juhendavad pidevalt õpilaste tegevust. Kui õpetaja pakub toetavaid ja selgeid juhiseid tunni ajal, siis see õpetab lastele, kuidas pingutada ning püsivalt töötada, et saavutada oma sihte ja õpieesmärke.

3. Struktureeritust toetavad õpetajad annavad konstruktiivset tagasisidet, aidates õpilastel diagnoosida ja täiustada oma oskusi ja võimeid. Sellisel moel saavad õpetajad õpilastele näidata ja aidata neil mõista, mis oskusi tuleb arendada. Tunni struktureeritus on oluline, sest see aitab suurendada õppija kontrolli oma tulemuste üle ning toetab piiride seadmist ja tunnis stabiilse õpikeskkonna loomist. Õppeprotsessi struktureeritus on oluline, et õppija saaks keskenduda õppeülesannetele, suudaks oma käitumist reguleerida ning vältida kaose tekkimist ühelt tegevuselt teisele üleminekul. Seega toetab struktureeritus õpilaste tegutsemistahet 

Kokkuvõtteks,

Uuringud on näidanud, et õpilased on motiveeritumad, teevad tunnis rohkem kaasa ja õpivad paremini, kui neile pakutakse valikuvabadust, sõnaõigust ja initsiatiivi struktureeritud moel. Struktureeritus tähendab seda, et õpetajad väljendavad selgeid ootusi õpilaste tulemuste suhtes, juhendavad asjatundlikult ja pakuvad tõhusat tagasisidet. Pärssivalt mõjuvad kaasatusele karistused ja tasud ning samas ka kaos või vähe piiranguid ja ootusi (sel juhul puuduvad õpilastel vähe huvipakkuvate tegevuste jaoks efektiivsed strateegiad).

Ja selleks, et õpilased oleks kaasatud, peaks õpetaja

• toetuma mitte välistele vaid sisemistele või integreeritud  motivatsiooniallikatele
• kasutama mitte kontrollivat vaid informatiivset keelt ja
• selle asemel, et allasuruda või ignoreerida õpilaste negatiivset suhtumist on vajalik selle suhtumise teadvustamine ja aktsepteerimine 
• tunni sissejuhatuses pakkuma selge, arusaadava, konkreetse, detailse tööjuhendi;
• tunni ajal ei peaks õpetaja  juhendamine olema tugev vaid jätma ruumi iseseisvusele ja oautonoomsusele
• tunni järgselt peaks õpetaja pakkuma oskusi arendavat ja õpetlikku tagasisidet.

Võtame siis iga tundi ja nö väljakutsuvat õpilast kui võimalust harjutada oma autonoomsust toetavat juhendamisstiili – kuidas toetada motivatsiooni, kasutada informatiivset keelt, põhjendada ja selgitada esitatavaid nõudeid, tunnustada ning aktsepteerida negatiivseid tundeid.

Jõudu!

Kadi

Kasutatud kirjandus:

“Õpetajate juhendamispraktika seosed õpilaste kaasatusega õppimisse”

KATRIN POOM-VALICKIS, ANNA-LIISA JÕGI, INGE TIMOŠTŠUK, ANNIKA OJA  

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut 2016

HEV terminit kasutame laste kohta, kes vajavad tõhustatud tuge – see on uus termin nende laste teenuste jaoks, kellele on koolivälise nõustamiskeskuse poolt diagnoositud käitumishäire, rasked somaatilised haigused, püsiv õpiraskus, düsleksia, düsgraafia, kõnepuue, lihtsustatud õppe vajadus. Nende laste õppe jätkamiseks tavakoolis on võimalik (selleks on ettenähtud lisaraha koolile):

• võtta abiõpetaja tavaklassi,
• moodustada 12 õpilasest klassi 
• Pidev tugispetsialistide teenus
• individuaalne õppekava ühes või mitmes aines;
• Kohandatud õpe või erinev õppekava – vajadusel saab rakendada lihtsustatud õppekava
• Individuaalne tugiisik klassis toimuva õppetöö ajal;
• Osaajaline õpe individuaalselt või rühmas.

HEV terminit kasutame ka  nende laste teenuste kohta, kes vajavad erituge – (varem käisid väikeklassis või individuaalõppes, neil on diagnoositud liitpuue, toimetuleku või hooldusõpe, käitumishäire, kasvatusraskus, sõltuvushäired, kuulmis- ja nägemispuue). Nende laste õppe jätkamiseks tavakoolis on võimalik (selleks on ettenähtud lisaraha koolile):

•  Eriklassis viia õpet läbi kuni kuue õpilasega.
• puudespetsiifiline õppekorraldus, suured ümberkorraldused õppes (õppekeskkond, -metoodika, -vahendid)
• Pidev tugispetsialistide teenus lõimituna sotsiaal- või tervishoiuteenustega või mõlemaga;
• Osaajaline õpe individuaalselt või rühmas;
• Pidev individuaalne tugi (sh abiõpetaja) klassis.

Kokkuvõtlikult – haridusliku erivajadusega õpilane on õpilane, kes saab tõhustatud või erituge, selle rakendamise võimaldamiseks on vaja näidata, et kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi.

Eriklass on kõigi eriõppeklasside üldnimetus HEV õpilaste rühma ja klassitüübid on kaotatud ei sildistata (õpiraskustega jne). Kas väikeklassi terminit ei tohi kah enam kasutada? Ilmselt küll.

Üldtuge puudutavast jääb mulje, et õppe diferentseerimine toimub pigem rühmades mitte enam individuaalselt ja pigem väljaspool õppetunde, mitte klassitunnis. IÕK e individuaalne õppekava asemel eeldatakse, et ÕIK-s piisab fikseerimistest ja kokkulepete nimetamisest (arengukaardil); ulatuslikumad muudatused tuleks endiselt fikseerida IÕK-s.

Rahastamine on minu jaoks veel segaseks jäänud, aga saan aru, et tõhustatud tuge vajava lapse puhul korrutatakse koefitsiendiga 1,0 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0.  st võttes aluseks 2017 a. tegevuskulu piirmäära on tegevuskulu toetus: 88 eurot (keskmine tegevuskulu piirmäär kuus) *12 kuud *4,0 koefitsient= 4 224 eurot õpilase kohta aastas. Riigieelarvest antakse kohalikele omavalitsustele ja erakoolide pidajatele hariduslike erivajadusega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks lisavahendeid ca 22 miljonit eurot aastas. Ah jaa, kui kooli pidaja ei täida toe pakkumise kohustuse rikkumisega seotud ettekirjutust selles märgitud tähtaja jooksul, on sunniraha ülemmäär 10 000 eurot (enne oli 640.-) või on õigus tunnistada koolitusluba kehtetuks.

Selline süsteem siis hetkel.

Aga õpetajate palgad pidavat tõusma 🙂

Jõudu!

Kadi

Väike värskendav info :)!

Sellest aastast jõustuv PGS muudatus on veidi muutnud HEV õpilaste õppekorralduse sisu, rahastust ja mõisteid.

Kui varem me rääkisime I tasandi abi st klassitasandil toetamisest ja II tasandi abist, siis nüüd nimetame seda terminiga üldtugi. Me ei sildista enam haridusliku erivajadusega lapsi vaid uus termin üldtuge vajav laps (keda on igas koolis u 20%) võtab kokku seega:

• ajutise käitumisprobleemidega, sotsiaalse ja kergema psüühilise probleemiga lapse, kes vajab nn klassivälist teenust, õpe õpiabirühmas, eripedagoogi, logopeedi ja koolipsühholoogi teenus
• endise õpiraskustega õpilaste klassi õpilase, kes nüüd on liidetud tavaklassiga.

Ilmselt on eeldatud, et klassis hakatakse õpet korraldama tasemerühmades, osalise ajaga õpiabirühmades ja vajadusel eriklassides (pedagoogilis-psühholoogilise hindamise teinud eripedagoogi soovitusel saab seda kool korraldada nn pearaha vahenditega).

Kui varem oli tugispetsialisti teenus juba 2.tasandi teenus, siis nüüd hõlmab üldtugi nii õpetaja pakutava individuaalse lisajuhendamise, tugispetsialistide teenuse kättesaadavuse kui ka vajaduse korral õpiabitundide korraldamine individuaalselt või rühmas.

Põhiline dokument, kus üldtugi kajastub on endiselt ÕIK e õpilase individuaalse arengu jälgimise kaart, kuhu kantakse hindamise, testimise ja uuringute tulemused (ilma delikaatse infota nt diagnoos), samuti õpetajate tähelepanekud, tugispetsialistide ning koolivälise nõustamismeeskonna antud soovitused, rakendatud teenused ja tugi ning hinnang nende tulemuslikkuse kohta. Kaart on vajalik õpetajate koostöö koordineerimiseks, mil moel ühiselt lapsele õpet kohandada. SO nagu lapse kasutusjuhend, millest peavad kõik täiskasvanud ühtmoodi aru saama ja kokkuleppima sh lapsevanemad, kellele peaks samuti ÕIK olema nähtav.  Kord aastas (varem oli 2 korda) st aasta lõpus on seaduse muudatuse järgi vajalik analüüsida lapse arengut (millest on/oleks/ei olnud abi, mida on teinud/proovinud teha/vajavad vanemad ja pere).

O

Vaatasin lastega koos üht vahvat eestikeelset videot pärmseentest… Videos tutvustatakse tegelikult uurimusliku õppe mudelit, milles eristatakse viis etappi:

1. suunaseadmine – teksti või video või arutluse abil tekitatakse lastes huvi mingi teema või probleemi vastu. Lapsed peavad oma sõnadega võtma kokku teema ja sõnastama probleemküsimuse – Miks ühe lapse taigen kerkis kiiremini? Kuidas taigen panna kiiremini kerkima?
2. küsimuste sõnastamine ja hüpoteeside püstitamine – peale arutlemist, lisainfo kogumist  ja võimalike põhjuste pakkumist tuleb sõnastada täpsem uurimusküsimus: Kuidas sõltub taigna kerkimine suhkru kogusest? ning püstitada hüpotees e vastus uurimusküsimusele: Mida rohkem suhkrut, seda rohkem kerkib.
3. uurimine – katsed ja muu lõbu 🙂
4. järeldamine ja
5. arutlemine – lapsed esitlevad teistele oma tulemusi. Arutlevad, mida nad teeksid teinekord teistmoodi, mis oli keeruline, mida peaks veel harjutama.

On ju toredam sel moel õppida, kui õpikust lugeda? Õppijad  ise lõid omale uue teadmise ja see jääb rohkem meelde. Samal ajal me õppisime olulisi õpioskusi ja teistega koos töötamise oskusi. Laste motivatsioon oli laes, neil oliendal võimalus määrata õppimise eesmärk ja viis selleni jõudmiseks.

Muide, kas olete äädikat ja küpsetuspulbrit plastkotis kokku seganud, koti sulgenud ja jälginud, mis juhtub? Kuidas see on seotud taigna kerkimisega?

Vaat, uuri järgi! Juurin välja selle vajaduse ÕIGE VASTUS ilma pikemata kätte anda, siis lõpeb asja arutamine ja lõpeb ka õpilase mõtlemine. Võimalik, et jääb vähem aega uue materjali läbivõtmiseks. Võidan aga kindlasti õpilaste huvis ja selles, kui palju ainest aru saadakse. Pealegi ei õpi ta ainult minu käest – kui tal on huvi ja arusaamine, saab ta iseseisvalt edasi uurida ja õppida kõikjalt ja kõigilt. Aine mõistmine tähendab just seda, et nähakse infokildude omavahelisi seoseid: kui ühte asja ei tea, panen selle kokku teistest teadaolevatest ja leian lahenduse selle baasil. Minu jaoks ei ole vähem tähtis, et lapsel tekib kindlus ja julgus ise loovalt mõtelda.

Taigen kerkib,

kiika kööki!