Oleme koduõppeosakonnas otsinud ja leidnud loomulikke viise ainete nt  kirjandusõpetuse ja eesti keele õpetuse ulatuslikuks ja tõhusaks lõimimiseks. Kasutame sellist lõimimisviisi oma juhendatud koduõppe õpilastega ja soovitame jagada oma kogemust ka iseseisvate koduõppeperedega. Järgnevalt mõned ideed ja juhised.

 

Koduõppes on võimalus ja vabadus horisontaalseks st ainetevaheliseks lõiminguks. See muudab õppimise efektiivseks, eluliseks ning hoiab aega kokku. 

Ka koolides on saadud aru eesti keele ja kirjanduse õpetuse lõimingu vajadusest,kuid selle muudab sisuliselt võimatuks asjaolu, et eesti keele õpetuse keskmes on keeleteadmiste omandamine keele struktuurist lähtuva lineaarse õppimisviisi tõttu. 

Selle asemel, et ainekeskse st traditsioonilise eesti keele õpetuse stiilis õppida ja harjutada iga keeleoskust eraldi, soovitame võtta eesmärgiks  suhtluspädevuse saavutamise ning märgata, et erinevate tekstide puhul on aktuaalsemad ühed või teised keeleteadmised ning neid vastavalt vajadusele õppida. Näiteks, kui ülesandeks on kirjutada tegevuskava või fantaasiatekst, siis on põhjust kinnistada /õppida tingivat kõneviisi, kui-lause kirjavahemärgistamist; eeskirja või üleskutse kirjutamisel aga saab kinnistada käskivat kõneviisi ning ütet ja selle kirjavahemärgistamist.

Mõned ideed ülesanneteks ja nende raames kinnistatavad keeleteadmised:

Kõige lihtsam ja efektiivsem on lõimida eesti keel ja kirjandus, seejuures kasutada disainõpet, probleemõpet.  2.kooliastme puhul on eesti keele ja kirjanduse lõiming lihtsaim järgmistes kokkupuutepunktides e õppetegevustes: lugemisoskuse arendamine, kuulamisoskuse arendamine, ümberjutustamine, pilttekstide (foto, karikatuur) tõlgendamine, küsimustele vastamine, arvamuse avaldamine, arutlemine, vestlus, diskussioon, probleemi käsitlemine (nt teose probleemistik), sõnavara rikastamine, kirjeldamine, jutustamine. Õpitulemusi kõrvutades on näha, et eesmärgid on enamjaolt kattuvad: sisukava või kokkuvõtte koostamine, arutlemine, oma arvamuse avaldamine, küsimuste koostamine ja neile vastamine, lugemisvara valimine, jutustamisoskuse arendamine, esinemisoskuse, kirjeldava ja jutustava teksti loomine (2.kooliastme ühised õpieesmärgid eesti keele s ja kirjanduses; tabelid ja lisainfo: https://www.hm.ee/sites/default/files/l6imingukogumik.pdf. 

Selline lõiming võimaldab keeleteadmised efektiivsemalt rakendada praktiliste oskuste arendamise teenistusse. Õppevaldkondade lõimimine eesti keele õpetuse sees nõuab põhimõtteliselt uudse õppevara väljaarendamist, kus keeleteadmised ei oleks esitatud lineaarselt keele struktuuri loogikast lähtudes vaid vastavalt sellele, milliseid funktsionaalseid pädevusi parasjagu arendatakse. Kuigi uudne emakeeleõpetuse jaoks, on selline metoodika laialdaselt kasutusel võõrkeeleõpetuses ja on ennast seal täielikult õigustanud.

Soovitan tasuta e-raamatut sel teemal: https://www.meis.ee/kasiraamat-loimitud-aine-ja-keeleope.

Lapsevanema roll distantsõppes ja koduõppes.

Eriolukorrast tingitud distantsõpe on toonud teravalt esile küsimuse vanema rollist laste hariduse osas. Raadiosaates https://vikerraadio.err.ee/1074315/uudis-mirko-ojakivi/1039488 tehtud intervjuus Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor Margus Pedastega mainiti, et kahjuks on mõnes koolis distantsõppe rakendamisel jäänud vastutus sobilikul viisil võtmata ja nii on mitmed lapsed jäetud mitte distantsõppele, vaid koduõppele, pannes laste vanemad ootamatult õpetajarolli, milleks nad ei pea ega saagi väidetavalt valmis olla. Selliste üldistuste tegemine on ohtlik, kui me ei lisa siia juurde, et distantsõpe, mida korraldab kool, ei ole võrreldav olukorraga, kus laps on vanema soovil koduõppel. Eestis nagu kogu maailmas on olemas ja kasvamas koduõppekogukond, kus pered on teinud oma aastate jooksul kujunenud väärtuste ja  võimete  alusel kaalutletud otsuse võtta ise vastutus oma laste haridustee ja õpikeskkonna kujundamise eest, on seejuures õnnelikud ja tulevad võetud vastutuse ja vabaduse kandmisega suurepäraselt toime. Oluline on meeles pidada, et vanemate pädevus ja võimalused, laste vajadused ja ennastjuhtivuse oskused on erinevad, mistõttu peaksime tervitama mitmekesisust haridusmaastikul. Koduõppijate seas tunnustatud Tartu Luterliku Peetri Kooli kiirelt kasvava koduõppeosakonna väärtused võib kokku võtta märksõnadena “teadlikkus, looming, paindlikkus ja koostöisus” ning need avavad hästi koduõppe ja distantsõppe erinevusi.

Teadlikkus ja paindlikkus

Eestis leidub üksikuid koole, kes on ülevalpool I kooliastet suutelised õppimist toetama viisidel, millest on Grete Arro ja Kriste Talving rääkinud oma live-koolitundides või Triin Noorkõiv oma külalistega HITSA iseseisva õppe veebiseminaridel. Distantsõpe on toonud selgelt välja suure osa koolide puudujäägid õppetöö teadlikus ja paindlikus planeerimises. Pedaste rääkis ülalmainitud raadiosaates, kuidas distantsõppes oleks kooli roll algusest peale pidanud olema saata teadlikult ja lõimitult koostatud õpiülesanded, mida õppija saaks paindlikult nädalale jaotada ja iseseisvalt nendega tegeleda.  Kolmefaasilisest õppimisest (tegevusele eelnev häälestamine, mõtestamine ja tegevusele järgnev refleksioon, tagasisidestamine), mis ka distantsõppes raskusteta rakendatav oleks, ei ole viimase kuu jooksul erinevates sotsiaalmeedia tugigruppides, veebikoolitustel ja eravestlustes just palju juttu olnud.  

Koduõppijate vanemad seevastu juhinduvad eelkõige neile seadusega pandud kohustusest järgida Eesti riiklikku õppekava ja seal toodud õpieesmärke. See tähendab, et neil on töövihikutest nina kõrgemale tõstes palju paindlikumad võimalused jaotada nende eesmärkide saavutamine terve kalendriaasta peale, näiteks planeerida elusloodusega seonduv kevade- ja suvekuudesse või läbida ühe ainevaldkonna õppeained moodulina. Samuti on neil palju vabamad käed muuta õppetegevuste olemust, kui juhtub midagi ootamatut nagu hamstri surm või eriolukord. Koduõppeperede seas on väga levinud hoiak väärtustada ja kasvatada ennastjuhtivat õppijat, nii erineb ka koduõppija ise distantsõppijast – teda ei ole vaja sel määral väliselt motiveerida ning ta on harjunud seadma endale eesmärke ning nende saavutamiseks pingutama.

Looming ja koostöisus

Teravalt joonistus distantsõppel levinud praktikaid (nt nädala jooksul mitu referaati eri ainetes ja juhuslikuna mõjuvad ülesanded aineõpetajatelt) jälgides välja koolide vähene koostöö- ja lõimisvõimekus. Koostööd võiks rohkem näha ka kooli ja vanema vahel. Kuigi tänapäeva haridusteadus räägib palju konstruktivistlikust vaatest õppimisele ja tähenduse loomise olulisusest teadmiste omandamisel, oleme koolisüsteemina siiski veel kaugel sellest, et õpilasele (ja soovi korral ka perele) oleks antud võimalust ja aega selles protsessis aktiivselt osaleda. Kardetavasti on paljudes kodudes olukord tänaseks hull ja pinged kasvanud ülepea seetõttu, et lastel on veelgi piiratumad võimalused oma vajadustest märku anda ning vanemad on surutud lihtsalt läbiviija rolli olukorras, kus kodu ja vanema ülesandeks oleks pidanud jääma vaid see, mis puudutab õpikeskkonna loomist – rutiinide tagamine, iseseisvaks õppeks vajalikud vahendid, samuti ka aeg puhkamiseks, majapidamistöödes kaasa löömiseks ja perega suhtlemiseks. Koostöisusest rääkides tuleks võtta luubi alla ka laste omavahelised suhted – koolikiusamist kogenud distantsõppuritele ei ole kuuldavasti kiusamine kuhugi kadunud, on lihtsalt vormi muutnud ja veelgi raskemini käsitletavaks muutunud. 

Koduõppesse on aga loominguline ja koostöine õppimine juba sisse kirjutatud. Vastupidiselt levinud müüdile, et koduõpe kultiveerib isolatsiooni ja eraklust, on koduõppijal märksa rohkem võimalusi suhelda oma pereliikmete ja sugulastega, reisida ning kõiki neid tegevusi õpieesmärke teenima panna. Sotsialiseerumisest on oma koduõppeteemalises magistritöös kirjutanud ka Kärt Kao, kes viitab mitmel korral asjaolule, et terviklikuma ja ühiskonna ülesehitusele vastava sotsialiseerumiskogemuse saab laps, kellel on tasakaaluks samaealiste konkurentsiõhkkonnale võimalik turvaliselt suhelda koostöös erinevatest põlvkondadest inimestega. Ka koduõppija haridus on seotud mitmete õpetajate ja juhendajatega väljaspool kodu – huviringijuhendajad, treenerid, pilliõpetajad, koosõppegrupid, laagrid jne. Praegune eriolukord mõjutab seega ka koduõppeperesid – kuigi juhendajad teevad veebitunde ja saadavad videosid, mille järgi iseseisvalt kodus harjutada, on ka koduõppija jaoks suhtlemine kaaslastega ja iseseisev liiklemine piiratud, nädala- ja päevarutiinid häiritud, kõik päevad on harjumatult ühetaolised. Kuid vähemalt ei lisandu sellele õppimisestressi, sest koduõppija jaoks loodud õpikeskkonnas on valdavalt tegevused, milles ta tunneb end pädevana, mis on tema jaoks mõtestatud ja milles ta pole üksi. Need kolm aspekti on motivatsiooni käivitumiseks võtmetähtsusega.

Kas vanemale saab loota?

Loomulikult on ka edaspidi vajalik usaldusväärne traditsiooniline koolisüsteem, millele peab saama loota see pere, kes seda soovib ja vajab. Nõustume Margus Pedastega, et ei saa kõigilt vanematelt oodata, et nad suudaks olla oma lastele pädevad mentorid ja juhendajad, sest meie põlvkonda ei ole selliselt õpetatud, nagu kaasaegses õpikäsituses kajastuvatele arusaamadele kohaselt soovime näha oma laste haridust. Nõustume ka sellega, et õpetamine ei ole ainult teadmise ja oskuse edastamine, vaid õppija motivatsiooni sütitamine, hoiakute kujundamine ja õppija juhendamine õppimisoskuste arendamisel. Kui vanemal ei ole oskusi ega huvi nimetatud pädevusi, uskumusi ja oskusi endas arendada, siis on kuritegelik talle panna koduõppekohustus. Siinkohal tuleb aga kibedusega tõdeda, et selles osas pandud lootused koolisüsteemile on samuti pettumustvalmistavad ja distantsõppe täidesaatvaks jõuks määratud lapsevanemad näevad nüüd kodudes ise, kui kehv on lugu laste ennastjuhtivuse ja iseseisva õppimisoskusega, õpiülesannete eesmärgistamise ja reflekteerimisoskusega. Selle artikli eesmärk oli tutvustada avalikkusele koduõppevanemaid, kel on sügav huvi ja motivatsioon oma lapse kasvatamise ja õpetamise vastu. Isegi, kui neil ei ole kraadi pedagoogikas, on tänapäeval võimalik läbida mitmekesiseid psühholoogia- ja pedagoogikateemalisi kursusi, et olla teadlikum täiskasvanu, vanem, mentor oma lapsele. Olla ise see muutus hariduses, mida oleme oodanud.

Kirjuta meile koduope@luterlik.edu.ee.

Kadi Künnapuu, Irja Toots

Mul on suur rõõm, et koostöös Avatud Meele Instituudiga on valmis saanud  uus kursus mu lemmikteemal – kursus _Koduõpe_2020!

Huvi koduõppe vastu on Eestis ja Euroopas üldiselt viimastel aastatel kasvanud. Järjest enam on peresid, kes teevad valiku võtta ise vastutus enda lapse haridustee kujundamise eest.

Koduõpe on hea viis, kuidas toetada lapse arengut just enda pere väärtustest lähtuvalt, võimaldades õppimisel piisavalt tuge, iseseisvust ja ruumi individuaalsete eripärade avaldumiseks.

Vanema jaoks on see ka täiesti uue rolliga kohanemine ja paras väljakutse. Millest siis ikkagi alustada? Kuidas kujundada lapse huvidele, võimetele ja vajadustele vastavad õppetegevused? Kuidas analüüsida õppimise protsessi ja jälgida tulemusi?

Märtsis saab Tartus alguse just lapsevanematele suunatud kursus, et nende teemadega tegeleda. KODUÕPPE ALUSED LAPSEVANEMALE – vabadus, vastutus ja võimalus toimub kord kuus laupäeviti: 14.märtsil, 18.aprillil, 16.mail ja 13.juunil 2020.

Küsimuste korral võta minuga julgelt ühendust!
Uuri lisa ja registreeri koolitusele: bit.ly/koduõppealused

Kohtumiseni!

Kadi

Oskus märgata oma abilisi ja taustajõude, õpetajaid ja juhendajaid ning julgus väljendada neile tänu – imetlusväärne, kaunis.

Kirjutasin täna oma õpetajale õnnitluskirja ja tundsin tänulikkust, panin selle kirja ja soojem hakkas :).

Laupäeval tegin Hiiumaal esimest korda iseseisvalt psühhodraamalavastuse. No eks ma olin neid ennegi iseseisvalt teinud, kuid esimest kordaei olnud õpetajate toetavat, jälgivat ja tunnustavat pilku mind saatmas. Lõpuks oli veidi kummaline tunne, nagu ei olekski seda kõike imelist toimunud, sest ei olnud õpetajat, kes oleks õlale patsutanud või nõu andnud, kuidas paremini saaks. Jällegi tundsin tänulikkust õpetajate suunas. Jagasin seda nendega ja sain armastust vastu 🙂

Eile sain sellise armsa tänukirja oma kunagiselt kliendilt, kes tuli oma hääldust korrigeerima, et olla parem eeskuju oma kasvavale tütrele. Tema loal kleebin selle siia:

Tere! Käisin vahelduva eduga Teie vastuvõtul 2013-2014. aastal oma põriseva R-ga. Seoses pisipere juurdekasvuga jäid kontakttunnid küll ära, kuid omas tempos harjutasin Teie õpetatu najal edasi. Nüüdseks pole mu põrisevast R-tähest peaagu jälgegi järel, enamasti unustan selle kunagise olemasolu üldse ära. Räägin vabalt ja tõenäoliselt väga puhta ja eeskujuliku R-ga. Muide, ka töökaaslasest logopeed tegi väga suured silmad, kui ütlesin, et mõned aastad tagasi põristasin tugevasti – ta kinnitas, et poleks seda mu kõnest küll osanud välja lugeda. Ja mu tütar, kelle pärast ma seda teekonda alustasin, on samuti ema eeskujul väga kena ja puhtakõlalise R-ga 🙂 Tuhat tänu Teie kannatliku toetuse ja oskuslike õpetuste eest! Olen selle eest Teile väga tänulik!

No on ju imeline!

Tänulikult

Kadi

Kui koduõppe koordinaatorid mõtisklevad koduste ülesannete vajalikkusest, siis võib olla tulemuseks sellised “kastist väljas” soovitused nagu TLPK koduõppe koordinaatori Irja Tootsi järgnev kirjapandu. Kas ta pole imeline?

> -…-…-…-…-…-…-…-<

Kodused ülesanded tunduvad koolis käiva lapse jaoks olevat midagi eluliselt olulist, ilma milleta haridust omandada ei saagi. Koduõppija on vaba koolitaolisest kellast kellani ja aja peale õppimisest, samas aga on tema õpe üks katkematu koduste ülesannete jada. Või kas ikka on…? Tasub meeles pidada, et laps õpib kõige paremini elust, mis tema ümber on. Seega tasub lapsel lasta kokku puutuda erinevate tegevustega.

Kunsti- ja käsitöötegevused

• Kudumine, heegeldamine, õmblemine, viltimine, vaipade kudumine, tikkimine, ehtekunst, maalimine, joonistamine, voolimine, keraamika – võib käia näitustel, üritustel, töötubades ja/või laenutada raamatuid erinevate tehnikatega tutvumiseks, võib õppida veebivideote abil või proovida kopeerida mõnd olemasolevat eset/pilti/fotot/maali;;
• Ehitamine ja parandamine: tarad, aedikud, kuudid, puurid, jalgratta hoidja, kaldtee või vigursõidurada, raamaturiiul, pink – koos täiskasvanuga tegutsedes saavad selgeks tööriistad, nende otstarve ja töövõtted;
• Fotograafia, videokunst: näitustel käimine, ajakirjade (nt National Geographic) vaatamine, veebiotsingud aitavad kaasa huvi tekkimisele, laps võib koostada oma eriteemalise fotonäituse, teha lühifilmi pere igapäevaelust või väljasõidust;
• Muusikainstrumentide mängimine, laulmine, tantsimine: lapsele võib tutvustada nii eesti rahvamuusikat ja -pille kui ka muuilmamuusikat, erinevaid stiile, ajastuid;
• Muuseumides käies võib kaasas olla joonistusplokk, kaamera, fotokas, mille abil pärast oma lugu kokku panna;
• Unistamine.

Keel ja kirjandus

• Raamatukogude ja raamatupoodide külastamine, eakohase ilu- ja teabekirjanduse uurimine, otsimine, laenutamine, raamatukoguüritustel osalemine;
• Ajalehe või uudiskirja välja andmine koos kõige juurdekuuluvaga (uuriv ajakirjandus, reporteritöö, kirjutamine, fotod);
• Omaloomingulise kirjatöödega konkursitel osalemine, ristsõnavastuste saatmine;
• Juttude vestmine, koos perega lugemine, üksteisele ette lugemine, kuuldemängu lavastamine;
• Päeviku pidamine ise või koos terve perega;
• Rahustava muusika saatel kalligraafiliselt kirjutamine;
• Kirjade kirjutamine (ja postiga saatmine);
• Nähtud filmide/teatrietenduste põhjal arvamuslugude, ümberjutustuste kirjutamine;

Matemaatika

• Poes käimine: poenimekirja koostamine, hindade kokkuarvutamine, soodsaima kilohinnaga toote leidmine, pere eelarve pidamine;
• Statistika kogumine ja statistiliste andmete esitamine: magamamineku kellaajad, loetud lehekülgede arv, kulutatud raha/vesi/elekter, läbitud vahemaad, tehtud sammud, erinevate ilmastikunähtuste esinemine  jne;
• Ümbruskonnas asuvate esemete mõõtmine, pindala ja/või ruumala arvutamine;
• Male/kirimale mängimine
• Arvutusülesannete koostamine teistele

Loodus, taimed, loomad

• Lemmikloomade pidamine, nende eest hoolitsemine (tarviliku info kogumine);
• Loomaparkide, loomaaedade, loodusmuuseumide külastamine;
• Üritustel osalemine (laagrid, matkad, talgud);
• Enne reisi sihtkoha ilmastiku, taimede ja loomade kohta lugemine, teadmiste rakendamine koha peal;
• Koduaia, -pargi, -metsa kohta herbaariumi koostamine, linnuvaatluspäeviku pidamine;
• Koos perega metsas jalutamas, marjul, seenel käimine;
• Kivide, merekarpide ja muu looduses leiduva kogumine.

Ajalugu, geograafia

• Perereisi planeerimine: info kogumine sihtkoha ajaloo, tähtsamate vaatamisväärsuste, kultuuri ja eluolu kohta, reisi kavandamine kaardil;
• Kaardi koostamine oma toast, majast, aiast;
• Maailmausundite uurimine;
• Erinevate ajaloosündmuste uurimine, ajateljel kujutamine;
• Oma sugupuu koostamine, visuaalne kujutamine;
• Vanavanemate või teiste eakamate inimeste intervjueerimine, mälestuste raamatu koostamine;
• Erinevate riikide kohta uurimine ja postrite kujundamine: tähtsamad ajaloosündmused, vaatamisväärsused, linnad, põllumajandus, tööstusharud, usud, pühad, valitsemisviis, kuulsad teadlased/kunstnikud/kirjanikud, seotus Eestiga.

Loodusained

• Teaduskatsete juhendraamatute laenutamine, koduste katsete läbiviimine;
• Teadusasutuste ja -ürituste külastamine;
• Veebimaterjalide uurimine, veebikursustel osalemine.

Kehaline kasvatus ja terviseõpetus

• Regulaarselt mõnes trennis käimine või iseseisvalt mõne spordialaga tegelemine;
• Erinevate füüsiliste tegevuste tegemine (matkamine, rattasõit, ujumine, kõndimine, võimlemine, pallimängud);
• Värskes õhus viibimine;
• Tervisliku toitumise kohta uurimine, oma toitumispäeviku pidamine

Kodundus

• Vastutuse võtmine mõnede kodutööde eest, uute oskuste õppimine (laua katmine, nõude koristamine laualt, prügi väljaviimine, nõude pesemine/kuivatamine/masina tühjendamine/käivitamine, pesumasina kasutamine);
• Kokkamine kood perega;
• Vastutamine mõne toidukorra eest nädalas: planeerimine, poes käimine, toidu valmistamine.

Ja mõistagi on see nimekiri ainult kübeke neist tegevusist, millesse lapsi suunata. 

Irja Toots

TLPK koduõppe koordinaator

Eestis on tegus Montessori pedagoogika kogukond, soovitan tutvuda Eesti Montessori Ühingu kodulehega https://www.montessorieesti.ee/et/.

Suvepäevadel selgus, et lasteaaiaeas lastega on Eestis juba palju nn monntessori-koduõppeperesid.

Mul on hea meel, et jõudsime vestlusringis tõdemuseni, et vanema soovil koduõpe on hea viis, kuidas Montessori pedagoogikat oma lastega tulemuslikult edasi teha ka koolieas. Vanema soovil koduõpet saab teha edukalt ka Montessori põhimõtetest lähtuvalt (õppekava nõudmised isegi ületavad meie riikliku õppekava nõudmised). Esialgu on see parim viis, sest Eestis puudub Montessori kool.

Ühine koduõppel ja Montessori pedagoogikal on individuaalne õppekava/ individuaalne lähenemine õppijale ning õpetamisstiil st lapse ennastjuhtiv õppimine ning täiskasvanu mentori roll. Sellest tulenevalt säilib lapsel õpihuvi ja kasvab sisemine motivatsioon, mistõtt uka õppimine saab olla efektiivne. Koduõpe võimaldab jälgida last ja tema vajadusi ning teha vastavaid kohandusi päevakavas või suhtlemisvõimaluste pakkumise intensiivsuses. Koduõppe imed peituvad võimaluses anda endale ja õppijale aega – täiskasvanul on aega olla rahulik, rahulolev mentor ning lapsel on aega olla iseseisev ennastjuhtiv õppija.Ole ise see muutus, mida soovid näha hariduses!

Vaata rohkem pilte FB @LogopeedKadi. Koduõppe kohta saad infot https://www.luterlik.edu.ee/koduope/