Category Archives: Uncategorized

HEV terminit kasutame laste kohta, kes vajavad tõhustatud tuge – see on uus termin nende laste teenuste jaoks, kellele on koolivälise nõustamiskeskuse poolt diagnoositud käitumishäire, rasked somaatilised haigused, püsiv õpiraskus, düsleksia, düsgraafia, kõnepuue, lihtsustatud õppe vajadus. Nende laste õppe jätkamiseks tavakoolis on võimalik (selleks on ettenähtud lisaraha koolile):

• võtta abiõpetaja tavaklassi,
• moodustada 12 õpilasest klassi 
• Pidev tugispetsialistide teenus
• individuaalne õppekava ühes või mitmes aines;
• Kohandatud õpe või erinev õppekava – vajadusel saab rakendada lihtsustatud õppekava
• Individuaalne tugiisik klassis toimuva õppetöö ajal;
• Osaajaline õpe individuaalselt või rühmas.

HEV terminit kasutame ka  nende laste teenuste kohta, kes vajavad erituge – (varem käisid väikeklassis või individuaalõppes, neil on diagnoositud liitpuue, toimetuleku või hooldusõpe, käitumishäire, kasvatusraskus, sõltuvushäired, kuulmis- ja nägemispuue). Nende laste õppe jätkamiseks tavakoolis on võimalik (selleks on ettenähtud lisaraha koolile):

•  Eriklassis viia õpet läbi kuni kuue õpilasega.
• puudespetsiifiline õppekorraldus, suured ümberkorraldused õppes (õppekeskkond, -metoodika, -vahendid)
• Pidev tugispetsialistide teenus lõimituna sotsiaal- või tervishoiuteenustega või mõlemaga;
• Osaajaline õpe individuaalselt või rühmas;
• Pidev individuaalne tugi (sh abiõpetaja) klassis.

Kokkuvõtlikult – haridusliku erivajadusega õpilane on õpilane, kes saab tõhustatud või erituge, selle rakendamise võimaldamiseks on vaja näidata, et kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi.

Eriklass on kõigi eriõppeklasside üldnimetus HEV õpilaste rühma ja klassitüübid on kaotatud ei sildistata (õpiraskustega jne). Kas väikeklassi terminit ei tohi kah enam kasutada? Ilmselt küll.

Üldtuge puudutavast jääb mulje, et õppe diferentseerimine toimub pigem rühmades mitte enam individuaalselt ja pigem väljaspool õppetunde, mitte klassitunnis. IÕK e individuaalne õppekava asemel eeldatakse, et ÕIK-s piisab fikseerimistest ja kokkulepete nimetamisest (arengukaardil); ulatuslikumad muudatused tuleks endiselt fikseerida IÕK-s.

Rahastamine on minu jaoks veel segaseks jäänud, aga saan aru, et tõhustatud tuge vajava lapse puhul korrutatakse koefitsiendiga 1,0 ja eritoe puhul koefitsiendiga 4,0.  st võttes aluseks 2017 a. tegevuskulu piirmäära on tegevuskulu toetus: 88 eurot (keskmine tegevuskulu piirmäär kuus) *12 kuud *4,0 koefitsient= 4 224 eurot õpilase kohta aastas. Riigieelarvest antakse kohalikele omavalitsustele ja erakoolide pidajatele hariduslike erivajadusega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks lisavahendeid ca 22 miljonit eurot aastas. Ah jaa, kui kooli pidaja ei täida toe pakkumise kohustuse rikkumisega seotud ettekirjutust selles märgitud tähtaja jooksul, on sunniraha ülemmäär 10 000 eurot (enne oli 640.-) või on õigus tunnistada koolitusluba kehtetuks.

Selline süsteem siis hetkel.

Aga õpetajate palgad pidavat tõusma 🙂

Jõudu!

Kadi

Väike värskendav info :)!

Sellest aastast jõustuv PGS muudatus on veidi muutnud HEV õpilaste õppekorralduse sisu, rahastust ja mõisteid.

Kui varem me rääkisime I tasandi abi st klassitasandil toetamisest ja II tasandi abist, siis nüüd nimetame seda terminiga üldtugi. Me ei sildista enam haridusliku erivajadusega lapsi vaid uus termin üldtuge vajav laps (keda on igas koolis u 20%) võtab kokku seega:

• ajutise käitumisprobleemidega, sotsiaalse ja kergema psüühilise probleemiga lapse, kes vajab nn klassivälist teenust, õpe õpiabirühmas, eripedagoogi, logopeedi ja koolipsühholoogi teenus
• endise õpiraskustega õpilaste klassi õpilase, kes nüüd on liidetud tavaklassiga.

Ilmselt on eeldatud, et klassis hakatakse õpet korraldama tasemerühmades, osalise ajaga õpiabirühmades ja vajadusel eriklassides (pedagoogilis-psühholoogilise hindamise teinud eripedagoogi soovitusel saab seda kool korraldada nn pearaha vahenditega).

Kui varem oli tugispetsialisti teenus juba 2.tasandi teenus, siis nüüd hõlmab üldtugi nii õpetaja pakutava individuaalse lisajuhendamise, tugispetsialistide teenuse kättesaadavuse kui ka vajaduse korral õpiabitundide korraldamine individuaalselt või rühmas.

Põhiline dokument, kus üldtugi kajastub on endiselt ÕIK e õpilase individuaalse arengu jälgimise kaart, kuhu kantakse hindamise, testimise ja uuringute tulemused (ilma delikaatse infota nt diagnoos), samuti õpetajate tähelepanekud, tugispetsialistide ning koolivälise nõustamismeeskonna antud soovitused, rakendatud teenused ja tugi ning hinnang nende tulemuslikkuse kohta. Kaart on vajalik õpetajate koostöö koordineerimiseks, mil moel ühiselt lapsele õpet kohandada. SO nagu lapse kasutusjuhend, millest peavad kõik täiskasvanud ühtmoodi aru saama ja kokkuleppima sh lapsevanemad, kellele peaks samuti ÕIK olema nähtav.  Kord aastas (varem oli 2 korda) st aasta lõpus on seaduse muudatuse järgi vajalik analüüsida lapse arengut (millest on/oleks/ei olnud abi, mida on teinud/proovinud teha/vajavad vanemad ja pere).

O

Vaatasin lastega koos üht vahvat eestikeelset videot pärmseentest… Videos tutvustatakse tegelikult uurimusliku õppe mudelit, milles eristatakse viis etappi:

1. suunaseadmine – teksti või video või arutluse abil tekitatakse lastes huvi mingi teema või probleemi vastu. Lapsed peavad oma sõnadega võtma kokku teema ja sõnastama probleemküsimuse – Miks ühe lapse taigen kerkis kiiremini? Kuidas taigen panna kiiremini kerkima?
2. küsimuste sõnastamine ja hüpoteeside püstitamine – peale arutlemist, lisainfo kogumist  ja võimalike põhjuste pakkumist tuleb sõnastada täpsem uurimusküsimus: Kuidas sõltub taigna kerkimine suhkru kogusest? ning püstitada hüpotees e vastus uurimusküsimusele: Mida rohkem suhkrut, seda rohkem kerkib.
3. uurimine – katsed ja muu lõbu 🙂
4. järeldamine ja
5. arutlemine – lapsed esitlevad teistele oma tulemusi. Arutlevad, mida nad teeksid teinekord teistmoodi, mis oli keeruline, mida peaks veel harjutama.

On ju toredam sel moel õppida, kui õpikust lugeda? Õppijad  ise lõid omale uue teadmise ja see jääb rohkem meelde. Samal ajal me õppisime olulisi õpioskusi ja teistega koos töötamise oskusi. Laste motivatsioon oli laes, neil oliendal võimalus määrata õppimise eesmärk ja viis selleni jõudmiseks.

Muide, kas olete äädikat ja küpsetuspulbrit plastkotis kokku seganud, koti sulgenud ja jälginud, mis juhtub? Kuidas see on seotud taigna kerkimisega?

Vaat, uuri järgi! Juurin välja selle vajaduse ÕIGE VASTUS ilma pikemata kätte anda, siis lõpeb asja arutamine ja lõpeb ka õpilase mõtlemine. Võimalik, et jääb vähem aega uue materjali läbivõtmiseks. Võidan aga kindlasti õpilaste huvis ja selles, kui palju ainest aru saadakse. Pealegi ei õpi ta ainult minu käest – kui tal on huvi ja arusaamine, saab ta iseseisvalt edasi uurida ja õppida kõikjalt ja kõigilt. Aine mõistmine tähendab just seda, et nähakse infokildude omavahelisi seoseid: kui ühte asja ei tea, panen selle kokku teistest teadaolevatest ja leian lahenduse selle baasil. Minu jaoks ei ole vähem tähtis, et lapsel tekib kindlus ja julgus ise loovalt mõtelda.

Taigen kerkib,

kiika kööki!

Soovite midagi ette võtta koolieelikute lugemiseelduste ja lugemishuvi tõstmiseks?

Lugemisseiklus tuleb lasteaeda!

Lugemisseikluse huviring toimub 1 kord nädalas. Igal kohtumisel (45 minutit) sünnib lugemisseiklust, mille inspiratsiooniks on osalevate laste nimetähed. Lapsed kuulavad lugu, vaatavad ja joonistavad pilti loo põhjal, jutustavad pildi ja küsimuste abil kuuldud loo, mängivad selle etendusena läbi, laovad tähtedest sõnu ja leiavad sõnadest tähti/häälikuid, meisterdavad oma nimevihiku, kirjutavad/meisterdavad tähti.

Soovitan logopeedina huviringi lugemise õppimiseks ja harjutamiseks, kõne, peenmotoorika ning loovuse arendamiseks.

Lugemisseikluste kuutasu on 10.-

Mõned näited ühest lugemisseiklusest nimega “Väike prints”.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks sellele, et olen koduõppe-koordinaator ja oma lastele koduõpetaja, ma töötan eripedagoogina (logopeed on eripedagoog) koolis, kus on õpilaste seas tähelepanuhäire, käitumishäirega ja ka autistlikke lapsi. Selle kohta, mida eripedagoog teeb, saab lugeda siit postitusest, aga tegelikult pean oma kõige suuremaks tööülesandeks suurendada arusaamatuste ja tülide vahendamise ning lahendamise oskusi, eesmärgistamise ja õpioskusi, tõsta lapse teadlikkust iseendast, enda nägemist optimistlikus võtmes, enesereguleerimise suutlikkust, kuulamise ja kõnelemise oskusi, et oleks võimalik ennast esitleda just sellisena, nagu on sel hetkel keskkonnas kohane.

Koostöö oskuseid õpetades pean olema hea eeskuju. Tugispetsialistina ja kuulun võrgustikku, mis on punutud abivajava lapse jaoks, umbes nagu turvavõrk seikluspargis 🙂 Sinna kuuluvad klassijuhataja, aineõpetajad, sotsiaalpedagoog, psühholoog, eripedagoog, laps ja tema klassikaaslased, tema pere ja lähikond. Koostöö eelduseks on teadlikkus, et kõik võrgustiku osad elavad justkui omas maailmas ning ei suuda meelde jätta palju “võõrkeelset” infot. Selleks, et tekkiks mõistmine on vaja ennast treenida mõistma ka näiteks inimeste tahtejõuetust, erinevaid eluväärtusi, teistsugust loogikat ning õppida aktiivselt kasutama kuulamisoskusi, eelkõige teise inimese emotsioonide empaatilist tagasipeegeldamist. Kõike seda olen saanud harjutada ka oma isiklike laste peal 🙂 püüdes olla ka neile hea eeskuju koostöösse puutuvas.

Olen rohkem nö koduõppe-usku kui kooli-usku, minu arvates kool ei saa last tema võrgustikust ja perekonnast eraldada ja teda nö väljast korda teha. Samas saab kool tegelda lapse lähivõrgustiku toetamise või käivitamisega, et see lähivõrgustik saaks toetada lapse pädevuste arendamist nendes oludes, kus laps viibib – kuidas sellele aitavad kaasa sõpruskond, nende vanemad, huviringi kaaslased ja juhendajad, naabruskond ning ka sugulased.  

Samuti on koostöö eeldus, et vastutus on jagatud mõistlikult. Üle lapse pea ei ole väga mõistlik teha otsuseid/kokkuleppeid, nii ei hakkagi ta võtma vastutust oma hariduse ja elu eest. Samuti peab jääma selgus, et vanemad oma lapse eksperdid ja spetsialistidel, õpetajatel on vaid heasoovliku nõustaja roll.

Minu jaoks on väga oluline, et vestlust ümbritseks hoolivuse ja austuse aura. Isegi siis, kui üht osa võrgustikust nt last ja pere ei ole kohal , siis juhtumiga tegeledes vesteldakse nii, nagu nad siiski oleks sealsamas juures. Olen märganud, et lapsega kahekesi vesteldes vahel kui on oht, et laskume suhtlustasandite mõttes laps-täiskasvanu tasandile, siis ma kujutlen tema selja taga tema vanemaid. Sellega annan oma kujutluses lapsele juurde autoriteeti, et saaksime suhelda võrdsetel tasanditel.

Kes nüüd keegi imestab, et huvitav, mismoodi siis lapsega täiskasvanu tasandil suhtlemine käib, siis selle kohta on suurepärane raamat Thomas Gordonilt “Kuidas arendada lapses vastutustunnet. Millist last tahate teie?” Kahjuks meie enam-mitte-nii-hilja autokraatliku korra alt vabanenud ühiskonnas valitsevad ikka veel autokraatlikud arusaamad laps-lapsevanema/õpetaja suhetest, mida on minu arvates viimane aeg muuta teineteist austavaks ja arvestavaks. 

Soovin, et õpetaksime oma lastele koostöö tõelist olemust olles heaks eeskujuks selles osas ise. Ärme jääme lootma, et meie vajaduste eest seisab omavalitsus, riik, kool. Julgustan Sind nägema mitmekesiseid võimalusi. Julgustan Sind leidma ja looma oma võrgustik, oma turvavõrk selles seikluspargis 🙂

Kui soovid minuga koostööd teha, siis siin ma olen 🙂

https://kadikynnapuu.wordpress.com/about/

Soovitan lugeda:

Thomas Gordon “Kuidas arendada lapses vastutustunnet. Millist last tahate teie?”

Ene Kulasalu artiklid (http://www.ami.ee/leht/wp-content/uploads/2015/05/veebiv%C3%A4ljaanne_uus.compressed.pdf)

Johan Klefbeck ja Terje Ogden “Laps ja võrgustikutöö”.

Marju Selg. Võrgustikutöö, juhtumikorraldus ja supervisioon – kolm päästvat ideed Eesti lastekaitse erialadiskursuses. (http://oeiax4.nw.eenet.ee/esso4/40601.pdf)

Laste puhul, kellel on alles loomupärane õpihuvi,  kelle õpistiil on valdavalt auditiivne e kuulmismeelel põhinev (sest tavakoolisüsteem põhineb sellel), kelle lähim arengutsoon ühildub sisu ja tempoga, mida õppekava ja ainekava ette annab – nende jaoks ei ole tavakoolis enamasti kohandusi vaja. Et õpilaste võimekus on erinev, siis on oluline õppetöö läbi viia selliselt, et tagatakse arenguvõimalused kõigile õpilastele.

Seejuures on tugimeetmed jaotatud kolmeks tasandiks.

I tasandi  individuaalse arengu toetamise võimalusteks koolis on näha siit 1.+2.+3.tasand  valgetes kastides märgituna

I tasandil kogutud andmed kajastuvad ÕIK-s (õpilase individuaalsuse kaardis) selliselt: 1.tasandi ankeet

Juhul, kui I tasandi tegevused ei ole olnud piisavad, siis on võimalik koolis toetada last 2. tasandi meetmetega (vt postitust) ja seejärel 3.tasandi meetmetega (vt postitust) väljaspool kooli. 

Et õpilaste võimekus on erinev, siis on oluline õppetöö koolis läbi viia selliselt, et tagatakse arenguvõimalused kõigile õpilastele. Seejuures on tugimeetmed jaotatud kolmeks tasandiks. I tasandi  vastavatest tugimeetmetest oli juttu siin postituses.

II tasandi tegevused e tegevused arenguliste ja hariduslike erivajadustega (sh andekaid) lastega kooli tasandil rakendatavad tugiteenused on

• õppe korraldamine eriklassis nt väikeklassis
  
• Teadmiste kontrollimisel tehtavad mööndused: lisaaeg,ind.vastamine, test valikvastustega, teksti / tööjuhise lihtsustamine, abimaterjalide kasutamine, düsgraafia puhul trükkimine õigekirjakontrolliga.
  
• individuaalne õppekava, ainekava, töökava
  
• Lisaõppe võimalus kõne- ravirühmas /parandusõppes
  
• käitumise tugikava, tunnirahuklassis viibimine
  
• tugiisiku/abiõpetaja olemasolu

II tasandil kogutud andmed kajastuvad õpilase individuaalse kaardis (ÕIK) selliselt: 2. tasandi ankeet ja IÕK vormid.  Tunnetusprotsesside uurimisest on siin blogis pikemalt juttu olnud, vt postitust. Hea abistav materjal õpilase õpioskuste ja tunnetusprotsesside hindamiseks on siin:  

http://www.curriculum.ut.ee/sites/default/files/sh/i6k_lisad.pdf

Individuaalse õppekava (IÕK) koostamine on II tasandi tugimeede. IÕK tase võib olla võrreldes klassi õppekavaga  kõrgendatud (IÕK1)  või vähendatud (IÕK2) nõuetega. Nõustamiskomisjoni soovitusel saab õpitulemusi vähendada (IÕK 3 ja IÕK4; nt. 6.kl õpilane teeb 3.kl matemaatikat), asendada või kohustuslikust ainest vabastada. Kindlasti on oluline arvestada, et õppija peab saama IÕK puhul motiveeritud õppimise korral positiivse hinnangu.

IÕK olulisimaks osaks on töökava, mis lähtub tugispetsialistide uuringu abil välja selgitatud õpilase ainealastest eeloskustest st reaalsest arengutsoonist ja loob eeldused töötamiseks lähimas arengutsoonis. Selle vorm oleneb erivajadusest:

a) õpilase õppe ühisosa klassiga on olemas ja erisus ei ole suur, võib kirjeldada erinevust klassi töökava üldosas ja lisalahtrina.

b) Töökava võib kajastada korraga mitme aine õpet nt kui on otstarbekas kirjeldada konkreetse oskuse (nt kõne arendamine) kujundamist läbi ainete. Sel moel saavad aineõpetajad ja tugispetsialistid (eripedagoog, logopeed) oma töös kasutatavad võtted ühtlustada. Üks näidis lapse ÕIK 2.tasandi ja IÕK töökavast  on siin.

c) Kui õpet ei ole otstarbekas viia läbi klassi töökavaga sama metoodikat või temaatikat kasutades või on vaja lisaruumi, abiõpetajat, abivahendeid, siis on vajalik põhjalik ja detailne individuaalne töökava. Seejuures on vaja eeldatavad õpitulemused iga teema ulatuses lahti kirjutada nii konkreetselt ja lihtsalt, et see oleks eesmärgina üheselt mõistetav ka õpilasele. Üks näide klassiõppekava ja IÕK rakendamisest on oppekava.innove lehel selline: io%cc%83k-na%cc%88ide. 

Click to access IOK_oppekava-veebi-v.pdf