TALIS 2013 uuringust ilmnes, et Eesti õpetajatele on iseloomulik tugev juhendamine ja väiksem autonoomsuse toetamine ehk ollakse enam suunatud õppetulemuste kontrollile ning aktiveerivat praktikat ja õppe diferentseerimist kasutatakse tagasihoidlikult. Kui õpetaja uskumus on, et hea õpetaja mõõdupuuks on pelgalt head testi- ja eksamitulemused, siis kalduvad õpetajad kasutama ka enam kontrollivat juhendamisstiili. Samuti mõjutavad õpetaja käitumist lapsevanemate ootused – nimelt peavad lapsevanemad tihti heaks õpetajaks just ranget ja kontrollivat õpetajat.
Isemääramisteooria (self-determination theory) järgi ning uuringute põhjal aga õppijate motivatsioon ja seega kaasatus suurenevad keskkonnas, kus õpetajad leiavad optimaalsed tingimused
- autonoomsuse (iseseisvusvajaduse), mille vastandiks on tugev kontroll) ja
- struktureerituse (kompetentsusvajaduse), mille vastandiks on kaos) toetamiseks.
- Seotusvajaduse rahuldamise seisukohalt on omakorda olulised inimestevahelised suhted klassiruumis
Õpetajate tegevused õpilaste autonoomia e iseseisvuse ja kaasatuse toetamisel võib jagada nelja rühma :
1. Sisemiste motivatsiooniallikate eest hoolitsemine. Õpetaja pakutavad õppeülesanded ja tegevused lähtuvad õpilaste huvidest, eelistustest, isiklikest eesmärkidest ja pädevustest. Õppeprotsess pakub võimalust valida ja initsiatiivi üles näidata.
2. Informatiivse, mittekontrolliva keele kasutamine. Klassiruumi reeglitest ja õppimisele seatud ootustest kõneldakse viisil, mis on pigem informatiivne ja paindlik kui kontrolliv ja karm. Informatiivne kõnelemisviis on täpne, võimaldades õpilastele selgitada, miks neil läheb hästi või miks nad on teinud edusamme. Mittekontrolliv kõnelemisviis tähendab, et kõneldes ei suruta õpilastele peale oma arvamust.
3. Õppe sisu väärtuslikkuse selgitamine ja õpilastelt oodatava käitumise põhjendamine. See on oluline, sest klassiruumis paluvad õpetajad tihti teha õpilastel seda, millest õpilased ei ole sisemiselt huvitatud või mis tundub neile vastumeelne. Õpetajad toetavad õpilaste motivatsiooni, kui selgitavad, miks konkreetne tegevus on kasulik, rõhutades tegevuste ja ülesannete praktilisust, väärtust, tähtsust või vajalikkust.
4. Õpilaste negatiivsete tunnete aktsepteerimine. Klassiruumis kehtivad reeglid ja nõudmised on teinekord vastuolus õpilaste eelistustega, samuti tekib konflikte ja seega negatiivseid emotsioone ning vastupanu siis, kui õpetaja soovitud tegevused ei ühti õpilaste enda soovidega. Kui õpetajad aktsepteerivad sellistes situatsioonides negatiivseid tundeid, mitte ei ignoreeri neid ega suru neid alla, siis õpilased tajuvad, et õpetajad mõistavad neid. Autonoomsust toetavad õpetajad aktsepteerivad õpilaste negatiivseid tundeid ning vajaduse korral algatavad diskussioone, et aidata õppijatel näha õpitava väärtust. Kontrollivad õpetajad aga reageerivad õpilaste negatiivsetele tunnetele tõrjuvalt, väites, et selline suhtumine ei ole aktsepteeritav ning õpilased peavad muutma oma käitumist.
Õpetajate hästi struktureeritud käitumist tunnis iseloomustavad järgmised tegevused
1. Õpetajad annavad selgeid, täpseid ja detailseid tööjuhiseid, väljendades selgelt ootusi õpilaste käitumise suhtes ja kirjeldades õpilastele mooduseid, kuidas õpitegevustega hakkama saada.
2. Õpetajad juhendavad pidevalt õpilaste tegevust. Kui õpetaja pakub toetavaid ja selgeid juhiseid tunni ajal, siis see õpetab lastele, kuidas pingutada ning püsivalt töötada, et saavutada oma sihte ja õpieesmärke.
3. Struktureeritust toetavad õpetajad annavad konstruktiivset tagasisidet, aidates õpilastel diagnoosida ja täiustada oma oskusi ja võimeid. Sellisel moel saavad õpetajad õpilastele näidata ja aidata neil mõista, mis oskusi tuleb arendada. Tunni struktureeritus on oluline, sest see aitab suurendada õppija kontrolli oma tulemuste üle ning toetab piiride seadmist ja tunnis stabiilse õpikeskkonna loomist. Õppeprotsessi struktureeritus on oluline, et õppija saaks keskenduda õppeülesannetele, suudaks oma käitumist reguleerida ning vältida kaose tekkimist ühelt tegevuselt teisele üleminekul. Seega toetab struktureeritus õpilaste tegutsemistahet
Kokkuvõtteks,
Uuringud on näidanud, et õpilased on motiveeritumad, teevad tunnis rohkem kaasa ja õpivad paremini, kui neile pakutakse valikuvabadust, sõnaõigust ja initsiatiivi struktureeritud moel. Struktureeritus tähendab seda, et õpetajad väljendavad selgeid ootusi õpilaste tulemuste suhtes, juhendavad asjatundlikult ja pakuvad tõhusat tagasisidet. Pärssivalt mõjuvad kaasatusele karistused ja tasud ning samas ka kaos või vähe piiranguid ja ootusi (sel juhul puuduvad õpilastel vähe huvipakkuvate tegevuste jaoks efektiivsed strateegiad).
Ja selleks, et õpilased oleks kaasatud, peaks õpetaja
- toetuma mitte välistele vaid sisemistele või integreeritud motivatsiooniallikatele
- kasutama mitte kontrollivat vaid informatiivset keelt ja
- selle asemel, et allasuruda või ignoreerida õpilaste negatiivset suhtumist on vajalik selle suhtumise teadvustamine ja aktsepteerimine
- tunni sissejuhatuses pakkuma selge, arusaadava, konkreetse, detailse tööjuhendi;
- tunni ajal ei peaks õpetaja juhendamine olema tugev vaid jätma ruumi iseseisvusele ja oautonoomsusele
- tunni järgselt peaks õpetaja pakkuma oskusi arendavat ja õpetlikku tagasisidet.
Võtame siis iga tundi ja nö väljakutsuvat õpilast kui võimalust harjutada oma autonoomsust toetavat juhendamisstiili – kuidas toetada motivatsiooni, kasutada informatiivset keelt, põhjendada ja selgitada esitatavaid nõudeid, tunnustada ning aktsepteerida negatiivseid tundeid.
Jõudu!
Kadi
Kasutatud kirjandus:
“Õpetajate juhendamispraktika seosed õpilaste kaasatusega õppimisse”
KATRIN POOM-VALICKIS, ANNA-LIISA JÕGI, INGE TIMOŠTŠUK, ANNIKA OJA
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut 2016
Ole muutus, mida oled oodanud :) 