Individuaalse õppekava rakendamine koduõppe puhul

Milleks on vaja hästi läbimõeldud IÕK  koduõppe-õpilasele? Kuigi võib argumenteerida, et ka ka koduõppes mõnel juhul ei olegi vaja individuaalset õppekava, sest nt kuuldavasti vabaõpe (unschooling) töötab piisavalt hästi lastega/noortega, kellel on alles loomupärane õpihuvi ja pere on otsustanud anda lapsele täielik vabadus ja vastutus õpieesmärke endale seada, siis minu isiklik kogemus on veidi erinev.

Olen küll märganud, et kui õpilane on sisemiselt motiveeritud ja kui õppeesmärk siduda nende erihuviga, siis lähevad nad väga hoogu ja süvenevad teemasse vabast ajast, kuid nad vajavad siiski olulisel määral abi aja, ruumi ja materjali süstematiseerimisel ja ja planeerimisel, struktureerimisel, et see huvi ja motiveeritus püsiks ja nad tunneks pidevat eduelamust.

 

Muide, koduõppele saab lapse panna ükskõik, millise kooli nimekirja kaudu ja soovitan just Tartu Luterliku Peetri Kooli, sest selle kooli nimekirjas olevatele koduõppelastele on koduõppekoordinaatori teenused tasuta ning õppemaks puudub. 

IÕK aluseks võib võtta riikliku õppekava või selle kooli õppekava, kus koduõppelaps on nimekirjas (enamasti saadav kooli kodulehelt). IÕK võib koostada terveks aastaks, kuid mõistlik on seda teha trimestriks, et sellest oleks ka Sulle endale kasu lapse õpikeskkonna loomisel, mitte ainult vormitäiteks.

Koduõppe puhul toimub IÕK järgi lapse õpitulemuste hindamine koduõppekoordinaatori või  õpetaja poolt koolis, kus laps on nimekirjas. Ka seda oleks siis mõistlik teha kord trimestris koos uue trimesti IÕK koostamisega.

Koduõppelapsele IÕK koostamisel võib tulla ette meeldivaid üllatusi, et mõned ettenähtud õpitulemused on Su lapsel juba olemas – neid ei ole mõttekas IÕK-sse siis eesmärgina kirjutada. Kava on ikka selleks, et seada eesmärgid, mis on väärt ka täitmist. Mõnel juhul on mõttekas IÕK-s seada kas suuremad või väiksemad oodatud õpitulemused st eesmärgid, kui klassiõppekavas või need hoopis asendada millegi kasulikumaga. Näiteks, harjutusi, mis aitavad lapse eneseusku taastada või kasvatada, füüsilisi harjutusi tasakaalu arendamiseks (vaata siit postitusest võimalusi) – need  maandavad emotsionaalseid pingeid, aitavad saada tasakaalu, loovad hea meeleolu. 

Samuti võib olla IÕK osa õpingud muusikakoolis, trennis, robootikaringis, nii hoiame kokku lapse aega ja energiat.

Pean oluliseks mitte ainult õppija sisemisele motivatsioonile lootma jääda ja siin tuleb appi autonoomne motivatsioon – see sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi, mis on mõistlikul kujul väline motivatsioon. Omaksvõetud või integreeritud regulatsiooni all mõeldakse tegevuse mõtestatust ja väärtustatust õppija enda perspektiivist st tegevus on õppija enda silmis talle tähtis ( teab, kuidas see tegevus läheb tema eesmärkidega kokku), kuid ei pruugi olla huvitav / nauditav. Seetõttu pean IÕK koostamist koos õppijaga suurepäraseks autonoomse motivatsiooni kasvatamise võtteks – õppija mõtestab ja väärtustab ning eesmärgistab enda jaoks õppeprotsessi, võtab vastutuse (eeldab valikute tegemist, enda tegudele pühendumist ja enese reguleerimist.) Kindlasti ei tohiks jääda õppijale saladuseks, mida ja miks on õppetöö eesmärgiks seatud.

Minu kogemus on, et leides lapse tugevused ehk talle sobiv õpistiil ning õppekeskkonda vastavalt kohandades IÕK abil saab suurepäraseid tulemusi. Õppimine seisneb selles, et aju saab meelte kaudu infot ja püüab seda töödelda ning meelde jätta. Seejuures ei kasutata kõiki meeli võrdses mahus. Erinevatel inimestel on ülekaalus erinevad meeled ja seetõttu saab eristada erinevaid mälutüüpe ja neist tulenevalt ka õpistiile. Märka, kas laps võtab uut infot meelsasti vastu pigem visuaalselt, kuulmismeelega või hoopis kinesteetiliselt – kõik me töötleme saadud infot pisut erinevalt. Mõni kaldub olema osavam visuaalses infotöötluses, kuid jääb hätta auditoorses. Sel juhul ta näiteks ei suuda meelde jätta kuuldud sõnu või arve. Milline on õppija õpistiil ja kuidas seda teadmist õppimisel ära kasutada, saad uurida siit —>

IÕK abil saan õpetajana pakkuda õppijale sobilikku tempot ja õpetada teda lähimas arengutsoonis st leida paras raskusaste ülesannetes. Väikeste läbimõeldud aga järjepidevate sammudega edasi liikudes on võimalik toetada lapse õpihimu ja eneseusu kasvamist. Seetõttu pean elementaarseks õpetaja töökava ja individualiseerimise olemasolu klassiruumis, aga koduõppe tingimustes on see vältimatu ja loomulik.

Koduõppe IÕK töökavade puhul on erinevaid võimalusi nt saab kombineerida tsükliõpet või projektiõpet vms. Näiteks võib olla ühe lapse puhul hea teha päevas järjest minitunde u 20 pikkuseid, teisele lapsele mõjub aga paremini just pikem sisse-ja väljaelamisaeg ning nädalaks või päevaks pannakse rõhk ainult ühele ainele.

 

Mida saan õpetajana teha, et laps oleks motiveeritud õppima?

Õpetaja küsimus on tihti: Kuidas panna õpilane (…) tegema? Eripedagoogina sõnastaksin selle küsimuse: Kuidas  õppija jaoks raamistada pingutus, et see oleks ka nauditav; kuidas pingutust mõistlikult tagasisidestada; kuidas õppijal aidata teadvustada, et paremaks saamine nõuab aega, pingutust.
Mind  kurvastab, kui kuulen õpetaja suust suhtumist: Aga teda ei huvita see üldse, milleks siis pingutada; Õppimine peab olema lõbus, nii, et laps ei saa arugi, et ta õpib. Kahjuks kuulen õpilastelt neile sissevajutatud mõtteviisi: Ma olengi rumal, mul on halb mälu; minu jaoks on see liiga raske, ma ei ole lihtsalt musikaalne; jms arusaam, et pingutamisest pole kasu.
Motivatsioon. Mulle meeldivad sõnad ja nende varjatud tähendused või mitmetähenduslikkus. Näiteks, ladinakeelne sõna motere (liikumine) annab tüve sõnadele motiiv, motivatsioon ja emotsioon. Emotsioon paneb meid liikuma eesmärkide poole st toidavad meie motivatsiooni, seejuures motiivid juhivad meie mõtlemist ja tegevust.

Ülikooliajal biheivioristliku motivatsiooniteooria kohta loetut oma õpilastega sh neurodiversiteediga õpilastega rakendades (ATH, autism) olen märganud, et päris kõik ei pea paika. Näiteks, biheivioristide sõnul inimene liigub kiituse suunas ja karistusest eemale, kuid autistlikud õpilased on enamasti ükskõiksed nii kiituse kui karistuse suhtes ja enamasti on selline väline motiveerimine probleemne, kuna nad on väga häiritud nende arvates ebaõiglasest karistusest või reeglite rikkumisest. Kognitivistide sõnul on inimene suuteline ise omale eesmärke seada ja valida ning seda olen küll märganud õpilaste puhul – kui õppeesmärk siduda nende erihuviga, siis lähevad nad väga hoogu ja süvenevad teemasse vabast ajast, kuid nad vajavad olulisel määral abi aja, ruumi ja materjali süstematiseerimisel ja ja planeerimisel, struktureerimisel.

Olen võtnud oma töös eripedagoogina eesmärgiks õpilase sisemise motivatsiooni toetamise  ja soovitan seda igale õpetajale ja lapsevanemale, sest see aitab õppijal võtta oma töö eest vastutust, avab tema loovuse ja ta ei oota tehtud töö eest muud tasu kui nauding tehtud tööst. Samas pean oluliseks mitte ainult õppija sisemisele motivatsioonile lootma jääda ja siin tuleb appi autonoomne motivatsioon – see sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi, mis on mõistlikul kujul väline motivatsioon.

Selle asemel, et püüda ainult õppija huvist ja sisemisest motivatsioonist (mis võib olla lisaks muule ebapüsiv) lähtuda, saan toetada autonoomse motivatsiooni kujunemist õppetööd mõtestades. Autonoomne motivatsioon sisaldab nii sisemist motivatsiooni kui ka omaksvõetud regulatsioonitüüpi. Omaksvõetud või integreeritud regulatsiooni all mõeldakse tegevuse mõtestatust ja väärtustatust õppija enda perspektiivist st tegevus on õppija enda silmis talle tähtis ( teab, kuidas see tegevus läheb tema eesmärkidega kokku), kuid ei pruugi olla huvitav / nauditav. Seda kirjeldatakse enesemääratlemise teoorias (self-determination theory), mille on välja töötatud Edward L. Deci ja Richard M. Ryan (isiksuse ja motivatsiooniteooria, mis püüab ühendada nii inimese sisemisi kui väliseid põhjuseid motivatsiooni tekitajana)ja hea ülevaate teemast saab siit:  http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:3fZXi_kvyMkJ:miksike.ee/docs/referaadid2007/enesemaaratlemise_teooria_riinseema.doc+&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee
  Lühidalt, väline regulatsioon võib muutuda läbi inimestele iseloomulike arenguprotsesside, milledeks on internalisatsioon (internalization so aktiivne protsess, mille kaudu inimesed  muundavad, ehk kujundavad ümber välise regulatsiooni  protsessi sisemiseks regulatsiooniprotsessiks, sest see on vajalik edukaks kohanemiseks ja toimetulekuks sotsiaalses maailmas) ja integratsioon (integration ehk omandamine tähendab väärtuste ja regulatsiooniprotsesside muutmist inimese minaga üheks tervikuks), seesmiseks ning enam ennastmääratlevaks.
Saan olla ise eeskujuks ja näidata lapsele, kuidas pingutan töös ja kodustes toimingutes iga päev asjade kallal, mis on mulle olulised. Pingutus on normaalne ja vajalik. Saan näidata, et kui õppijad keskenduvad asjadele, mis on neile tähtsad siis ei ole pingutus neile probleemiks, isegi ja eriti siis kui keegi väline neile hinnanguid ei jaga. Saan rääkida õppijale, et kõik, mida me elus tegema ja õppima peame, ei saa olla huvitav. Ka väga huvitava asja selgeks saamise juures tuleb toime tulla ka osadega, mis ei ole nii põnevad, aga on vajalikud terviku seisukohast

Saan õpilastele kirjeldada aju tööpõhimõtteid ja kuidas see on seotud pingutusega. Ma räägin siin pingutusest, ilma milleta ajus muutus ei teki, sünapsid ei teki, närviühendused ei müeliniseeru. Seega õppimine võrdub pingutamine, eksimine, eri viisidel katsetamine ja selgitada, et see tunne, et lugemine on raske, on tegelikult tunne, et su aju saab on just sel hetkel saamas lugemises paremaks. Selleks saab inspiratsiooni siit:  https://www.youtube.com/watch?v=WtKJrB5rOKs

Saan vältida õppija mõjutamisel välise regulatsiooni (external regulation) kasutamist, st olukordi, kus õppija tunneb, et ta on kontrollitud oodatatava tasu või karistuse poolt. Õpilane, ei tohiks õppida selleks, et saada õpetajalt häid hindeid, või selleks, et vältida vanematega vastuollu sattumist. Õppija peaks saama kogeda valikutunnet.

Saan vältida pealesurutud regulatsiooni  (introjected regulation)  st ma ei saa luua reegleid õppijale, mis ei ole tema jaoks tähenduslikud või olulised. Näiteks õpilane tuleb tundi õigel ajal vaid selleks, et ennast mitte tunda halva inimesena. Õigeks ajaks tundi tulemine on tinginud väline sundus, see ei ole tegelikult õpilase enda valik. 

Saan rohkem esile kutsuda omaksvõetud regulatsiooni (identified regulation). Selline käitumine on enam vabatahtlik, kui käitumine, mis on reguleeritud väliste tingimuste, või pealesurutud regulatsiooni poolt. Näiteks õpilane lahendab matemaatikas vabatahtlikult ülesandeid rohkem kui vaja, kuna arvab, et see on oluline õppeaines edasi jõudmiseks. Õpilase motivatsioon on väline, sest ta sooritab tegevust peamiselt vajadusest olla matemaatikas edukas, mitte aga huvist õppimise vastu. Omaksvõetud regulatsiooni poolt mõjutatud käitumine on suhteliselt ennastmääratlev, sest tegevus on vabatahtlik ja lähtuv isiklikust otstarbest, mitte välisest survest.

Saan eesmärgiks seada mõjutamisel integreeritud regulatsiooni (integrated regulation), mis on arenguliselt kõige hilisem (ilmneb tavaliselt alles täiskasvanu arengustaadiumis) välise motivatsiooni vorm. Sel puhul on regulatsiooniprotsessid indiviidi minasse (sense of self) täielikult inte­greeritud st  indiviidi väärtused, vajadused ja identiteetid on muutunud vastastikku kokkusobivateks. Integreeritud regulatsioon on sarnane sisemisele motivatsioonile, sest mõlemad eneseregulatsiooni vormid esindavad autonoomset käitumist. Sellegipoolest on sisemine motivatsioon ja integreeritud regulatsioon erinevad. Sisemine motivatsioon tähendab, et inimesel on mingi tegevuse vastu isiklik huvi, integreeritud regulatsioon aga seda, et tegevus on inimesele isiklikult tähtis soovitud tulemuse saavutamisel (Deci & Ryan, 2000).

Ma arvan (ja mu arvamust toetab enesemääratlemise teooria), et inimesed on arengule orienteeritud aktiivseid organismid, kel on soov otsida uudsust ja väljakutset, areneda ja õppida AGA /JA see saab avalduda, SIIS KUI  keskkond võimaldab kaasasündinud psühholoogiliste vajaduste rahuldamist st õppijal on võimalik keskenduda huvitavale tegevusele või tähtsale eesmärgile, selle asemel, et tegeleda enda vajaduste rahuldamisega. Enesemääratlemise teooria keskendub kolmele seesmisele vajadusele – need on vajadus kompetentsustunde järele, seotuse vajadus ja autonoomia ehk enese­määratlemise vajadus. Pakkudes inimesele eelnimetatud psühholoogiliste vajaduste rahuldamise võimalusi, saab mõjutada inimese seesmise motivatsiooni avaldumist. Samas ei tohi unustada, et seesmine motivatsioon avaldub vaid tegevuste puhul, mille vastu on inimestel sisemine huvi, mis on nende jaoks väljakutsuvad, uudsed ja väärtuslikud. Õppimine ja töö pole aga alati ühtviisi seesmiselt motiveerivad. Väliselt motiveeritud tegevused ei ole tavaliselt huvipakkuvad, kuid läbi psühholoogiliste vajaduste rahuldamise toimub regulatsiooni­protsesside omaksvõtmine ja integreerimine edukamalt (Deci & Ryan, 2000).

Seega, saan õpetajana pakkuda õppijale võimalust olla kompetentne st  võimeline saavutama tulemusi optimaalse väljakutse puhul. Selleks saan pakkuda talle sobilikku tempot ja õpistiili, õpetada teda lähimas arengutsoonis st leida paras raskusaste ülesannetes. Väikeste läbimõeldud aga järjepidevate sammudega edasi liikudes on edu võimalik. See on kõige  efektiivsemalt teostatav IÕK e individuaalse õppekava kaudu, mistõttu pean elementaarseks õpetaja töökava ja individualiseerimise olemasolu klassiruumis, aga koduõppe tingimustes on see vältimatu ja loomulik.

Saan õpetajana pakkuda õppijale turvalise ja rahuldust pakkuva seotuse ümbritsevate inimestega. Tuleb tõdeda, et seda on kõige parem ja lihtsam saavutada koduõppe tingimustes, hoolimata erinevatest kiusamisvastastest meetmetest tänapäeva koolides. Tuleb jälgida, et sotsiaalse keskkonna mõjul ei tekiks vastuolu oma vajaduste rahuldamisel (Nt koolitüdruk võib uskuda, et kui ta on õppimises väga edukas, võivad teised teda narrima ja tõrjuma hakata). Vahel näib lihtsam tekitada ka lapse turvaline rahuldust pakkuv keskkond täiskasvanute ja eakate inimestega, sest ealistest iseärasustest tingitult ei ole lapse eakaaslased võimelised seda pakkuma. Väga hästi selgitab teemat raamat “Hold On to Your Kids: Why Parents Need to Matter More Than Peers”  tunnustatud psühholoogidelt  Gordon Neufeld ja Gabor Mate, vt video https://www.youtube.com/watch?v=p_akH6Cin6E 

Saan õpetajana kaasata õpilase õppeprotsessi planeerimisse ja eesmärkide seadmisse, et suurendada õppija autonoomiatunnet see tähendab võimaldada valikute tegemist, enda tegudele pühendumist ja enese reguleerimist (Deci & Ryan, 1985a). Individuaalse õppekava koostamine on mõistlik võtta ette koostöös õppijaga. Tavakoolis jääb õppijale liiga tihti kahjuks saladuseks, mida ja miks on õppetöö eesmärgiks seatud.

Veel üks oluline märksõna on optimistlik eeskuju. Optimismi aluseks on enesetõhusus: see on usk, et inimene ise saab mõjutada oma elu sündmusi ja ettetulevatele väljakutsetele vastu astuda. Ma usun, et ma oskan ja saan hakkama ja ma tahan proovida – selline suhtumine on eelduseks õppimisele. Väikesel lapsel on see loomuses ja kui see on kaotsi lastud, siis on õpetaja /vanema peamine ülesanne uuesti leida need asjad, mis tekitavad eneseusku ja tahet õppida.Saan olla õpetajana ise eeskujuks arengule suunatud mõtteviisiga õppijast ja tuua ka näiteid edukatest sportlastest/ teadlastest, kes avalikult räägivad, kuidas nende teed edule on sillutanud eksimustest õppimine. Stanfordi Ülikooli psühholoogiaprofessor Carol Dweck ütleb, et andekus on tagajärg, mitte eeldus. Tema teooria keskne mõte on see, et on kaks erinevat mõtteviisi – fikseeritud ning arengule suunatud, mis vastavalt muutuvad isetäituvateks ennustusteks meie ülejäänud elu ja saavutuste osas. Fikseeritud mõtteviisiga inimene usub, et tema võimed ning intelligentsus on sünnipäraselt kaasa antud ja tema ise neid mõjutada ei saa. Arengule suunatud mõtteviisi kandja aga usub, et sinu sünnipärased omadused on lihtsalt lävepakk, kust end üles töötama asuda. Nad usuvad, et igaüks suudab end igas valdkonnas arendada ja ei võta seetõttu ebaõnnestumisi isiklikult, sest see on lihtsalt hetkeolukorra peegeldus, mitte isikliku väärtuse mõõdupuu. Selle asemel, et oma energiat raisata oma puudujääkide varjamisele, tegelevad nad väljakutsete ületamisega. Sellest saab lugeda raamatus: https://www.rahvaraamat.ee/p/m%C3%B5tteviis/1007674/et?isbn=9789949620050 ja siit: https://www.brainpickings.org/2014/01/29/carol-dweck-mindset/

 

Viited:

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). The General Causality Orientation Scale: Self­- determination in Personality.Journal of Research in Personality, 19, 109-134.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (1985). Intrinsic Motivation and Self-determination in Human Behavior. New York: Plenum.

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (2000). The “ What” and “Why” of Goal Pursuits: Human Needs and the Self-determination of Behavior, Psychological Inquiry, Vol. 11(4), 227-269.

 

Koduõpe tervislikel põhjustel.

Neurodiversiteet ehk autism, aktiivsus-tähelepanuhäire või düsleksia on huvitavad teemad, milleni olen jõudnud tänu oma õpilastele. Olen veendunud, et võtmeküsimuseks on siin õpikeskkonna kohandamine. Kuna iga eripära on selles spektris erinev teistest, siis ka kõige parema tahtmise korral ei pruugi kool suuta kõigile erilistele õpilastele pakkuda sobivaimat õppekeskkonda. Taolise nn rätsepaülikonna saab hea tahtmise korral aga luua kodus.

Koduõppe variante on palju ja väga erinevaid — alates veebikoolist kuni vabaõppeni ja iga pere saab valida oma vajadustele ja võimalustele sobiva. Eestis on võimalik koduõpet võimaldada põhikooli lõpuni ning sealt edasi vajadusel gümnaasium lõpetada eksternina. Kohustuslik on hariduse saamine, mitte koolis kui institutsioonis käimine.  Vastavalt seadusele tuleb kooliga hoida sidet ja tunnistuse saamiseks käia koolis kaks korda aastas, et tuua näidiseid kodus tehtud töödest.

Tihti, kui räägitakse laste ja noorte ühiskonna igapäevaelus osalemisest, siis rõhutatakse kooli rolli selles. Minu arvates ühiskonnaelus osalemine ei ole ainult kooliga seotud. Kõik see, mis me kodudes ja külas, poes ja tänaval teeme ongi ühiskonnaelus osalemine. See on minu jaoks nt, kui laps kogeb, kuidas koos perega võetakse osa ja vesteldakse kultuuri ja poliitika teemadel, loetakse ajalehti ja raamatuid, laps õpib vanematelt ja sugulastelt ja naabritelt, huviringijuhtidelt, tugiisikult jne, kuidas suhelda, töötada, õppida ja puhata. Kool on küll samuti ühiskonna osa, olen ka ise koolisüsteemis tugispetsialist ja tean seda hästi. Kuna ma puutun igapäevaselt autistlike laste ja noortega kokku, siis olen näinud siiski, et kui ka kool on teinud endast kõik, et pakkuda autistlikule noorele sobivat suhtluskeskkonda ja mõnel juhul on see ka olnud piisav, siis kahjuks põhikool saab kord otsa ja siis on justkui tükk tühja maad, enne kui autistlik noor saab nö jalad alla ja hakkab mõistma, mis see päris elu ja ühiskond tähendavad ja milline roll temal seal võiks olla. Suhtlemine ei ole samuti ainult koolis toimuv protsess. Autistliku inimese suhtlemisvajadus ja selleks vajalikud tingimused on ka väga erilised sobitumaks allistliku ühiskonna normidega. Tunnistame, et tavakoolis on suhteliselt keeruline luua keskkond, kus autistlikud lapsed ja noored end tunneksid mugavalt ja sooviksid suhelda. Nõustun, et kodu ei saa ega peagi asendama sõpru ja nendega suhtlemist. Samas on minu kogemus, et koduõppel oleval autistlikul noorel on eelised leidmaks endale sobivas eas (tihti on lihtsam vestelda endast vanemate või noorematega) ja neurodiversiteedis (nt autistlik või mitte) suhtluspartner. Soovitan koduõppe kohta uurida nt http://www.koduope.ee/?id=5
Lühidalt, koduõpet on kahte liiki: koduõpet vanema taotlusel korraldab ja finantseerib vanem, kuid kool võimaldab õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid ja töölehti. Koduõpet tervislikel põhjustel korraldab kool, koostöös vanemaga koostab kool tema võimeid ja erivajadusi arvestava individuaalse õppekava, ja samuti viiakse kooli poolt juhendatud õpet läbi vähemalt kaheksa õppetunni ulatuses nädalas.
Koduõpe Eestis ei ole perele kulukas ega ülearu energiamahukas kui asi ei jää tahtmise taha.

Mis on lugemisseiklus?

 

(Kui Sind huvitab, kuidas kasutada pilttähestikku, mille saab komplektis raamatu ja töövihikuga kaasa, siis loe seda teist postitust. )

Kuidas kasutada raamatut „Laps, kes leidis oma nime“ lugemisoskuse ja –huvi arendamiseks.

Logopeedina olen  märganud, et oma nime õpib ka lugemisraskusega laps lugema üsna kerge vaevaga. Sellepärast sündis ka nn nimeraamat e “Laps, kes leidis oma nime”. Raamatu lugemispalade ja seikluste inspiratsiooniks on lapse nimetähed. Nimeraamat koos töövihikuga (nn nimevihik) on hea lugemise õppimiseks ja harjutamiseks. Logopeedina olen seda kasutanud laste kõne, peenmotoorika ning loovuse arendamisel.

Nimeraamat on A5 formaadis värvilises trükis klamberköites raamat, mille illustratsioonideks on pastellkriidimaalid. Nimeraamatu font OpenDyslexic on loodud Abelardo Gonzalez poolt. See on mõeldud düsleksiaga e spetsiifilise lugemisraskusega inimestele. Font abistab ka algajal lugejal tähekujusid meelde jätta. Tausta ja teksti kontrastsust on vähendatud mõeldes tundlikuma nägemistajuga lugejale.

Kui soovid näha videot ja vaadata pilte nii raamatust kui ka töövihikust ja pilttähestikust, siis mine:

FB @nimeraamat

https://www.facebook.com/nimeraamat/

Kui soovid tellida komplekti (15.-), siis kirjuta logopeedkadi@gmail.com

 

Screen Shot 2017-06-01 at 10.15.54 PM

 

Mis on pilttähestik e tähestikukaardid?

(Kui Sind huvitab, miks nimeraamat on hea just lugemise õppimiseks ja harjutamiseks, siis ühes teises postituses panen kirja mõned mõtted ja põhjused.)

Mis on täheloo-kaardid ja tähestiku-kaardid?

Kaardipakk sisaldab:

32 tähestikukaarti,

8 täheloo-kaarti

1 lisakaart (nimeraamatu viimase illustratsiooniga, nn „kojujõudmise-kaart“)

Nimeraamatus on 8 peatükki ja igas peatükis e täheloos on 1 illustratsioon. Need pildid on trükitud ka 8 täheloo-kaardile.

Nimeraamatu igas peatükis e täheloos leiab lugeja koos raamatu peategelasega 4 tähte ja saab valida neid oma nime jaoks. Igast leitud tähest on raamatus illustratsioon, mis on justkui peitepilt – kas leiad tulbiõiest U- tähe, mis tähe kujuga on see pilv pildil? Need pildid on trükitud ka 32 tähestiku-kaardile.

Kaardid, millel on samast täheloost pärit tähed moodustavad neliku:

  1. täheloo nelik: M, N, V, W
  2. A, Ä, F, J
  3. K, C, G, X
  4. B, P, R, H
  5. Õ. Ö, O, Q
  6. U, Ü, T, D
  7. S, Z, Ž, Š
  8. E, I, L, Y.

Iga tähekaardi all on lugemiseks trükitähtedes innustav ja tujutõstev lause. Lauses on värviga esiletoodud see täht, mis on ka pildil. Nt.: J-tähe pildi all saab lugeda: „JAH, MA OLEN JULGE!“ ja j-tähed on sinise värviga trükitud (suluta kaashäälikud on märgitud sinise tähega, sulghäälikud roheliselt ja täishäälikud punaselt).

Kuidas kasutada mänguliselt pilttähestikku?

Täringumäng “Laps leidis nime”. Eesmärgiks on liikuda mängunupuga mööda tähti mänguväljal ja sel moel koguda tähti (tähed kirjutatakse üles paberile iga mängija nime taha Nt: Mati: A, O, N, E. ) Kui mängija saab teha kogutud tähtedest nime, siis hüüab ta “Leidsin nime!” ja ütleb selle (Nt: ANNE, ANNA). Kogutud tähti tohib kasutada mitu korda samas nimes. Mäng lõppeb, kui üks mängijaist jõuab nn kojujõudmiskaardile e lõppu. Võidab see, kel on selleks hetkeks rohkem nimesid moodustatud.

Pilttähestiku kaartidega saab mängida mitmeid tuntud kaardimänge nt:mäng “Imelised seiklused”: see on “Musta Notsu” põhimõttel kaardimäng. Lisaks tähestiku-kaartidele võetakse 8 täheloo-kaarti ja “kojujõudmise-kaart”. Enne mängu alustamist peab olema kõigil mängijatel teada, millised 4 tähte kuuluvad nelikusse. 8 täheloo kaarti pannakse eraldi nähtavale kohale. „Kojujõudmise-kaart“ segatakse teiste kaartidega ja kõik kaardid jagatakse mängijate vahel laiali. Teistele mängijatele oma kaarte ei näidata. Mäng liigub päripäeva ning seda alustab kaartide segajast vasakul olev mängija, kes tõmbab oma parempoolselt naabrilt (ehk jagajalt) ühe kaardi ning paneb selle oma kaartide hulka. Juhul kui mängija kätte satub nelik, siis paneb ta selle mängust välja ja preemiaks saab neliku täheloo-kaardi. Lepitakse kokku, kas mängu võidab a) see, kellel õnnestub saada rohkem nelikuid/täheloo-kaarte; b) see, kelle kätte jääb ”kojujõudmise-kaart”.

Kahe kaardipakiga saab mängida lauamängu memoriin.

Tavapärasest toredam on kasutada kaarte tähtedest sõnade ladumiseks.

 

Sotsiaalne lugu: Kodused ülesanded; Arsti juures.

Sotsiaalne lugu on meetod, mis aitab suhtlemisraskusega lapsel mõista ja väljendada suhtlusolukorras, mis tema jaoks on keeruline.

Sotsiaalne lugu on tööriist tööks autistlike inimestega, mille eesmärgiks on suurendada autistliku inimese arusaama teatud olukordadest.
Sotsiaalset lugu on hea kasutada ka teiste õpilaste puhul, kui probleemiks on, et õpilane ei otsi kontakti ning väldib suhtlemist, aga samas vajab kindlaid juhiseid ja meeldetuletusi ülesannete täitmiseks.

Sotsiaalse loo tegemisel kasutatakse teatud põhimõtteid ja lausete järjekorda.

Näiteks, delikaatne koduste ülesannete meeldetuletus kirjutuslaua kohal või desktopil arvutis:

sotslugu koduylesanded

Või näiteks, eesootavast arstivisiidist rääkimine.

Eriti autismiga inimeste ja ülitundlikkusega laste puhul esineb sel puhul keerulisi olukordi nii nende endi, nende pereliikmete kui ka med.töötajate jaoks. Sotsiaalne lugu  tutvustab lastele aitab sõnastada,mis ootab ees,mis emotsioone see kaasa toob ja kuidas takistustest üle saada. Kui sa soovid loo juurde pilte, võta minuga ühendust. Alati on aga vahvam joonistada pildid koos lapsega ise.

Mõnikord pean ma arsti juurde minema. Vahel pean arsti juurde minema siis, kui olen haige. Tavaliselt lähen arsti juurde, et näidata, kui hästi olen kasvanud ja kui tugev ma olen. Arst ja õde mõõdavad mind ja näevad, kui suur ma olen.Ma võtan kingad ära ja astun kaalule.

Vahel arst laseb valgust mu kõrva või ninna või silma. Siis ta näeb, kas ma olen terve. Vahel arst koputab mu põlve või varvast. Siis mu jalg liigutab end naljakalt.

Arstil on stetoskoop. Ta kuulab sellega minu hingamist. Mõnikord lubab ta ka minul kuulata.

Ma olen nii vapper arsti juures Mu pere on minu üle väga uhke.

Arstil on hea meel, et ma viisakalt käitusin tema juures. Vahel annab ta mulle preemiaks väikese üllatuse. Mu ema kallistab mind ja ütleb, et olin väga tubli väike patsient.

Ma lähen hea meelega arsti juurde, et näidata, kui tubli ja terve ma olen.

Sotsiaalse loo saab teha ka video või helifailina, raamatuna.

Hetkel olen koostamas üht nimeraamatut, mille teises osas on ka üks sotsiaalne lugu.

Mis on nimeraamat? Vaata https://kadikynnapuu.wordpress.com/tooted/

Läbi raskuste tähtede poole!

treening eesmärgiga äratada TERVE aju.

Autism Movement Therapy® ehk AMT tantsuteraapia treening on välja töötatud eesmärgiga ÄRATADA TERVE AJU. AMT tantsuteraapia loojaks on Joanne Lara, eripedagoogika magister, tantsija ja autistide hariduse ekspert Ameerika Ühendriikides.

Tartus on jälle suurepärane võimalus saada osa AMT tantsuteraapia tundidest – tund koosneb harjutuste kombinatsioonidest, mille ühine eesmärk on üheaegselt aktiveerida aju erinevaid piirkondi. Muusika kuulamine, rütmi tajumine ja oma keha liikumise sobitamine sellesse, tantsuliigutuste nägemine, meeldejätmine ja jäljendamine oma kehaga, kiikuvate liigutuste tegemine, mis nõuab tasakaalu pidevat taasleidmist, osades harjutustes ka liigutustega samaaegselt häälitsuste tegemine või sõnade lausumine – need kõik stimuleerivad üheaegselt erinevaid aju piirkondi. See sunnib kasutama mõlemat ajupoolkera ja regulaarse stimuleerimise tulemusena tekivad aju erinevate osade vahel nö sissekäidud rajad, mida mööda info hakkab aja jooksul järjest hõlpsamini liikuma. Võta ühendust treener Gerdaga (vajuta linki) või küsi minult lisainfot.

https://tantsuteraapia.ee/autism-movement-therapy/

KOLM PÕRSAKEST

Ma harjutan mõne õpilasega hetkel nii lugemisoskust algtasemel kui ka lause moodustamist/ jutustamisoskust. Appi tuleb vana hea laste lemmik – muinasjutt!

Kõige pealt laps loeb lihtsad sõnad(keerulisemad loen ette):

screen-shot-2017-01-19-at-8-06-20-pm

Seejärel treenime häälikanalüüsi ja kirjutamist. Olen teinud ka vastupidises järjekorras – annan ilma tekstita piktogrammid ja häälin sõna ette, laps kirjutab, vajadusel on abiks kriipsud või osaliselt ettekirjutatud sõnad.

Näide: talu pidi juures on iga tähe jaoks kriips: _ _ _ _, me häälime sõna koos kriipsudele osutades ja siis laps kirjutab tähed.

screen-shot-2017-01-19-at-8-23-30-pmSiis hakkame lauseid moodustama piktogrammide abil. Pabriruudukestel piktogramme järjestades. Vahel on tekst pildi all abiks, aga teinekord segab, siis saab selle alla murda.Panen siia koos tekstiga, et näitest paremini aru saaksite. Pane tähele, et punasega on toodud pöördelõpud jms.

Mõni tublikene on juba suuteline piktogrammide järgi jutustama!

screen-shot-2017-01-19-at-7-48-03-pm

Pictogrammide autor: Sergio Palao: ARASAAC (http://arasaac.org): CC (BY-NC-SA): Aragon Goberment

MAALIDES LUGEMA

Parafraseerides häid viimasel ajal ilmunud harjutustikke”Kirjutamas kirjutama”, “Kuulates lugema” jms (Studium), soovitan algajale lugejale tasuta interaktiivset prograami :”Maailides lugema!”. Maalimisega on siiski siin just niipalju tegemist, kuivõrd  lihtne graafikaprogramm Paint (või Paintbrush) seda võimaldab. Miks mitte teha sarnaseid harjutusi ka päris pintsli või kriidiga, proovi!

Paint-sarnane programm  on kaasnenud kõigi seniste operatsioonisüsteemi Microsoft Windows või Mac versioonidega.  Ka püsimatu ja lootuse kaotanud rübliku silmad lähevad särama, kui ta saab valida värve, lohistada tähti, trükkida erinevas šriftis ja suuruses, kleepida pilte, neid kustutada jne.

Proovi näiteks nii:

Lohista punased tähed kahe sinise vahele. Võid ka lohistada nii, et üks sinine jääb ainult nähtavale. Kõige lihtsamad silbid lugemiseks: MAA, AAL, MAAL…

lugemisharjutus-m3

Proovi ka nii:

Tekitage koos häälikutele kodusid – pikem häälik vajab suuremat kodu. Hääldage (mõni häälik võib kõlada rõhutatultpikemalt) ja häälige (kõik häälikud on ühepikkuseks venitatud). Ajage kodud segamini, siis jälle lohistage kokku. Pildil on moon ja tamm. Kirjutage lemmikvärvidega, võib ka naljakates šriftides.lugemisharjutus-m

Kui oli liiga lihtne, proovi veel nii:

Kleebi pilt või foto ja tee koomiks. Vali sulghäälikuta 1-2-silbilised sõnad. Kirjutage koos, lugege kahekõne.

lugemisharjutus-m1

Painti saab kerge vaevaga kleepida pilte ja neid muuta, lohistada. Üks hea viis on nt lohistada pilt loetud lause juurde. Kasuta lihtsaid lühikesi lauseid, nt:

m-laused

Läbi raskuste ikka tähtede poole ;)!

LUGEMISPÄEVIK: “RASMUS, PONTUS JA LONTU”

KUI SA SOOVID, ET MA LISAKS SIIA LUGEMISPÄEVIKUSSE SINU KIRJA VÕI PILDI, SIIS SAADA MULLE SEE E-KIRJAGA: LOGOPEEDKADI@GMAIL.COM.

TÄNA SAIN MA KIRJA KARELILT. TA KÄIB 4.KLASSIS. KAREL KIRJUTAS:

rasmus-pontus-ja-lontu“Ema soovitas mul lugeda raamatut “Rasmus, Pontus ja Lontu”. Ta ütles, et see on raamat, kus saab nalja. Rasmus ja Pontus on kaks poissi, nad on sõbrad. Koos koer Lontuga püüavad nad kinni hõbedavargad. See on detektiivilugu nagu “Lasse ja Maia detektiivibüroo” raamatud. Ema soovitas sellepärast, et see raamat ei ole väga paks, aga põnev ja naljakas. Praegu olen ma lugenud ainult ühe peatüki sellest, kuidas poisid kohtusid mõõganeelajaga. Mul on plaanis see raamat laenutada. Selle autor on kuulus Astrid Lindgren. “